Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski
Читать онлайн книгу.
pisut kohmetudes ja vanaeide umbusalduse pärast imestudes.
«Siiski, võimalik, et ta on alati niisugune, ma ehk ei pannud tol korral tähele,» mõtles ta vastikustundega.
Vanaeit vaikis, nagu mõtleks ta millegi üle järele, siis astus kõrvale ja ütles toauksele näidates, külalist enesest ette lastes:
«Astuge sisse, isake.»
Kollaste tapeetidega, kurerehadega ja musliinist aknakardinatega väikest tuba, kuhu noormees astus, valgustas praegu loojenev päike heledasti. «Ka siis ükskord, tähendab, paistab päike!..» välgatas Raskolnikovi peas nagu ebateadlikult ja ruttu laskis ta pilgu üle kõige selle lennata, mis toas leidus, et võimalikult kogu sisustust tundma õppida ja meelde jätta. Kuid toas polnud midagi iseäralikku. Mööblist, mis kõik oli väga vana ja kollasest puust, seisis siin päratu suure kumera seljatoega sohva, tualettlaud ühes väikese peegliga vaheseinas, toolid mööda seinte ääri ja paar kollastes raamides odavat pildikest, mis kujutasid saksa preilisid, linnud käes, – see oli kogu mööbel. Nurgas väikese pühapildi ees põles lamp. Kõik oli väga puhas: mööbel ja põrand olid läikima hõõrutud, kõik hiilgas. «Lizaveta töö,» mõtles noormees. Kogu korteris polnud võimalik ainustki tolmukübet leida. «Ainult kurjade ja vanade leskede juures on niisugune puhtus,» jätkas Raskolnikov endamisi ja heitis uudishimuliku kõõrdi pilgu sitsist riidele ukse ees, mis viis teise pisitillukesse tuppa, kus seisid eide säng ja kummut ja kuhu ta veel kunagi polnud pilku heitnud. Kogu korteris olid ainult need kaks tuba.
«Mis teil vaja?» lausus eideke tuppa astudes karmilt ja jäi endiselt tema ette seisma, et talle otse silma vaadata.
«Tõin pandi, selle siin!»
Ja Raskolnikov võttis taskust vana õhukese hõbekella. Kella tagaküljel oli gloobus. Kett oli terasest.
«Ka endisel pandil on tähtaeg käes. Juba tunaeile sai kuu täis.»
«Ma maksan teile veel ühe kuu eest protsendid ära. Kannatage!»
«See oleneb minu heast tahtmisest, isake, kas kannatada või teie asi nüüd kohe ära müüa.»
«Aga kui palju annate kella eest, Aljona Ivanovna?»
«Käid tühiste asjadega, isake, see ei maksa peaaegu midagi. Sõrmuse eest andsin mineval korral kaks, aga seda võiks ju uuestpärast kullassepa juurest poolteise eest osta.»
«Andke neli rublagi, lunastan välja, see on isa oma. Varsti saan raha.»
«Poolteist rubla ja protsent ette, kui tahate.»
«Poolteist rubla!» hüüdis noormees.
«Nagu soovite.» Ja eit pakkus talle kella tagasi. Noormees võttis selle vastu ning sai nii vihaseks, et tahtis juba lahkuda, kuid meelde tuletades, et tal kuhugi pole minna ja et ta tuli siia pealegi veel teisel otstarbel, muutis ta silmapilk oma otsuse.
«Andke siia!» ütles ta jõhkralt.
Vanaeit hakkas taskust võtmeid otsima ja läks eesriide taha teise tuppa. Noormees, kes üksi keset tuba jäi, kuulatas uudishimulikult ja kaalutles. Oli kuulda, kuidas eit kummuti avas. «Vististi ülemine sahtel,» arutas noormees. «Võtmeid, tähendab, kannab ta paremas taskus… Kõik ühes kimbus, terasrõngas… Ja üks võti on seal teistest kolm korda suurem, hambulise keelega, see pole muidugi kummuti oma… Tähendab, peab veel mingisugune kast või kirst olema… Kui huvitav… Kirstudel on ikka niisugused võtmed… Aga siiski, kui alatu see kõik on…»
Eit tuli tagasi.
«Siin on, isake: kui rubla pealt kuus kümme arvata, siis tuleb poolteise rubla pealt kuus viisteist kopikat ette. Peale selle tuleb kahe eelmise rubla pealt sama arve järgi kakskümmend kopikat. Kõik kokku, tähendab, kolmkümmend viis. Seega jääb teil kella eest veel saada üks rubla viisteist kopikat. Siin on, võtke!»
«Kuidas! Nüüd juba rubla viisteist?»
«Just nõnda.»
Noormees ei hakanud vaidlema ja võttis raha. Ta vahtis eite ega tõtanud minekuga, nagu tahaks ta veel midagi öelda või teha, kuna ta isegi õieti ei teadnud, mida nimelt…
«Mõne päeva pärast toon ehk teile, Aljona Ivanovna, veel ühe asja… hõbedast… hea… paberossikarbi… niipea kui sõbralt kätte saan…» Ta kohmetus ja jäi vait.
«Noh, eks me siis räägi, isake.»
«Jumalaga… Ikka istute üksi kodus, õekest ei ole?» küsis noormees esikusse astudes võimalikult ladusalt.
«Aga mis teil siis, isake, temaga asja on?»
«Mitte midagi iseäralikku. Küsin niisama. Teie aga kohe… Jumalaga, Aljona Ivanovna!»
Raskolnikov astus kohmetunult välja. Kohmetus aina suurenes. Mööda treppi alla minnes jäi ta isegi mitu korda seisma, nagu oleks miski teda äkki üllatanud. Ja lõpuks tänavale jõudes hüüdis ta:
«Oh jumal, kui vastik see kõik on! Ja kas tõesti, kas tõesti mina… ei, see on lollus, see on mõttetus!» lisas ta kindlalt juurde. «Ja kas tõesti võis niisugune koledus mulle pähe tulla? Missuguse räpaga küll minu süda hakkama saab! Peaasi: porine, roojane, jälk, jälk!.. Ja mina kuu aega…»
Kuid ei sõnadega ega hüüetega suutnud ta oma erutust väljendada. Lõpmatu vastikustunne, mis tema südant juba vanaeide juurde minnes hakkas pitsitama ja piinama, omandas nüüd niisuguse tugevuse ja selguse, et ta ei teadnud, kuhu põgeneda oma tusa eest. Ta läks mööda kõnniteed, nagu oleks ta joobnud, ilma et oleks tähele pannud vastutulijaid, mille tõttu ta nendega kokku põrkas. Ta toibus alles järgmisel tänaval. Ümber vaadates nägi ta, et seisab joogikoha ees, kuhu pääseb treppi mööda, mis viib alla keldrikorrale. Just sel silmapilgul tulid uksest kaks joobnut, kes vastastikku teineteist toetasid ja sõimates üles tänavale ronisid. Ilma pikema mõtlemiseta laskus Raskolnikov trepist alla. Seni polnud ta kunagi joogikohtadesse sisse astunud, kuid praegu käis ta pea ringi ja pealegi veel piinas teda kõrvetav janu. Tal tuli tahtmine külma õlut juua, seda enam, et ta ka oma äkilise nõrkuse nälja arvele pani. Ta istus pimedasse ja musta nurka ligase laua äärde, küsis õlut ja jõi ahnelt esimese klaasitäie. Meel läks kohe kergeks ja mõtted selgeks. «See kõik on lollus,» ütles ta lootvalt, «ja millegi üle pole siin hämmastuda! Lihtsalt füüsiline korratus! Kas või klaas õlut ja tükk kuivikut – ning silmapilk kõveneb mõistus, selgib mõte, võtavad kindlama kuju kavatsused. Ptüi, kui tühine see kõik on!..» Kuid põlglikust sülgamisest hoolimata muutus ta pilk juba rõõmsaks, nagu oleks ta äkki mingisugusest hirmsast koormast vabanenud, ja ta heitis sõbraliku pilgu kõrtsisviibijatele. Ometi oli tal ka sel silmapilgul kauge aimus, et seegi vastuvõtlikkus paremusele oli haiglane.
Kõrtsis oli sel ajal vähe rahvast. Peale nende kahe joobnu, kes olid talle trepil vastu tulnud, läks korraga veel välja terve trobikond, inimest viis, nendega oli kaasas üks tüdruk, ühel oli lõõtspill. Pärast seda muutus vaikseks ja avaraks. Sisse jäid: keegi pisut joobnud, kes istus õlle juures, välimuse järgi otsustades linnakodanik, ja tema väga purjus paks ja suur kaaslane, kes pingil tukkus ja vahete-vahel äkki nagu unisest peast käsi laiali ajades hakkas sõrmi laksutama ning keha ülemise osaga hüplema, ilma et pingilt oleks tõusnud, lauldes ise mingisugust loba, mis püüdis meelde tuletada midagi sellesarnast:
Aasta kallistasin naist,
a-asta kal-lista…asin naist…
Või äkki, uuesti ärgates:
Kohtu tänaval ma käisin,
oma endise ma leidsin…
Kuid keegi ei võtnud ta õnnest osa: tema vaikiv kaaslane vaatas kõigile tema rõõmuiilidele isegi vaenulikult ja umbusklikult. Peale selle oli siin veel üks inimene, välimuselt eruametniku moodi. Tema istus oma topsiga eraldi, rüüpas vahete-vahel ja vaatas ringi. Ka tema oli nagu mingisuguses ärevuses.
Raskolnikov polnud rahvahulgaga harjunud ja, nagu juba öeldud, põgenes igasuguse seltskonna eest, eriti viimasel ajal. Aga nüüd kiskus teda miski inimeste poole. Temas