Must välk. Aleksandr Kuprin
Читать онлайн книгу.
paljasjalgne koridoripoiss Fedka kirjaga arsti enese käest, kes sõbralikult rõõmsas stiilis palus mind õhtuks enda poole, s. o. tassile teele ja väikesele kodusele vindipartiile, kinnitades, et tulevad ainult omad inimesed ja et nende pool on kõik lihtne, ilma tseremooniata, et fraki, ordenid ja lindid võib koju jätta, ja lõpuks teatas ta, et tema abikaasa on saanud oma mammilt Belozerskist haruldast lõhekala, millest vabritseeritakse pirukas. «Sic!» lisas naljahambast doktor kirja lõpus. «Ka ämm võib mõnikord kasulik olla!»
Ma pesin end kiiresti, riietusin ümber ja läksin armsa Pjotr Vlassovitši poole. See ei olnud enam tuul, mis tänavail möllas, vaid kohutavajõuline vihane raju, kihutades enda ees terveid pilvi lumeteri, mis piitsutasid valusalt nägu ja pimestasid silmi. Ma olen peaaegu uskmatu nagu enamik kaasaegseid inimesi, kuid mul on tulnud tihti sõita talvistel külavaheteedel ja seepärast palvetan ma niisugustel õhtutel ja niisuguse ilmaga mõttes: «Issand, päästa ja kaitse seda, kes on nüüd kaotanud tee ja eksleb kusagil lagedal või metsas, surmahirm südames!»
Õhtu arsti juures oli just selline, nagu need perekondlikud koosviibimised on kõikjal Venemaa provintsis, Obdorskist Krõžopoleni, Lodeinoje Polest Temrjukini. Algul anti sooja teed koduvalmistatud küpsistega, lehkava rummi ja vaarikakeedisega, mille peened seemned nii tüütavalt hammaste vahele jäävad. Daamid istusid laua ühes otsas ja kõnelesid lause lõppe poollaulvalt läbi nina hääldades teeseldud elevusega toiduainete ja küttepuude kallidusest, teenijate kõlvatusest, kleitidest ja tikanditest, kurkide soolamise viisidest ja kapsaste riivimisest. Kui nad oma tassidest teed rüüpasid, siis hoidis igaüks neist oma parema käe väikest sõrme kõige ebaloomulikumal viisil tingimata eemal, mida teatavasti peetakse seltskondliku tooni ja gratsioosse hellitatuse tunnuseks.
Mehed olid koondunud laua teise otsa. Siin käis jutt ametiasjadest, aadli vastu karmist ja lugupidamatust kubernerist, poliitikast, peaasjalikult aga jutustati üksteisele tänaste, kõigi poolt juba läbi loetud ajalehtede sisu. Naljakas ja liigutav oli kuulata, kui asjatundlikult ja ettenägelikult arutasid nad sündmusi, mis olid toimunud kuu-poolteist tagasi, ja ägestusid uudiste puhul, mis olid teiste poolt kogu maailmas juba ammu unustatud. Tõesti jäi mulje, nagu oleksime me kõik elanud mitte maakeral, vaid Marsil või Veenusel või mõnel teisel planeedil, kuhu maapealsed nähtavad teod jõuavad alles pärast pikki ajavahemikke, tervete nädalate, kuude, aastate pärast.
Seejärel ütles peremees juba vanast ajast sisseseatud kombe kohaselt:
«Teate mis, härrased! Jätame nüüd selle labürindi ja mängime mõne vindi. Aleksei Nikolajevitš, Jevgeni Jevgenjevitš, kas te ei taha teha üht partiid?»
Ja kohe vastas mõni tuhandeaastase lausega:
«Tõepoolest, mis me raiskame kallist aega?»
Mittemängijaid oli ainult kolm: metsaülem Ivan Ivanovitš Turtšenko, mina ja vanem tüse daam, kes oli väga väärika ja südamliku olemisega, kuid täiesti kurt. Ta oli semstvoülema ema. Tükk aega keelitas peremees meid mängust osa võtma ning otsustas meid lõpuks teeseldud kaastundega rahule jätta. Kuid mitmel korral, sel ajal kui ta ise kaarte ei jaganud, ruttas ta meie juurde ja küsis käsi hõõrudes: «Noh, kuidas on? Kuidas te end siis tunnete? Kas on väga igav? Võib-olla saata teile siia veini või õlut?.. See pole ilus! Kes ei joo, ei mängi ega suitseta, on seltskonnas kahtlane element! Miks te siis oma daami ei lõbusta?»
Me püüdsime teda lõbustada. Algul rääkisime ilmast ja saaniteest. Tüse daam naeratas tagasihoidlikult ja vastas, et noorena oli temagi mänginud muškat, või nagu seda tänapäeval nimetatakse, ramssi, kuid nüüd on selle unustanud ja tunneb kaartegi väga halvasti. Siis möirgasin ma talle kõrva sisse midagi ta lastelaste tervise kohta. Ta noogutas mulle sõbralikult ja vastas kaastundlikult: «Jajah, tuleb ette, mul endal kah ristluud valutavad enne vihma,» ja võttis kotikesest välja mingisuguse kudumistöö. Me ei julgenud head vanakest enam tülitada.
Doktoril oli suurepärane, pehme kollase nahaga kaetud suur diivan, millel oli nii mugav poollamaskil istuda. Meie Turtšenkoga ei tundnud kahekesi jäädes kunagi igavust. Meid sidusid tihedalt kolm asja: mets, küttimine ja armastus kirjanduse vastu. Ma olin temaga juba korda viisteist karu, rebase ja hundi ajujahist osa võtnud ja hagijatega jahil käinud. Ta oli suurepärane laskur, kord tabas ta minu nähes kärbikuga kolmesaja sammu kauguselt puuladvast ilvese. Ta pidas jahti ainult kiskjatele ja veel ka jänestele, keda ta püüdis isegi raudade abil, sest ta vihkas neid noorte metsaistandike kahjureid kogu hingest. Tema salajaseks ja muidugi ka täitumatuks unistuseks oli tiigrijaht. Ta oli selle õilsa spordi kohta kogunud terve raamatukogu. Linde ei küttinud ta kunagi ja keelas karmilt oma metsas igasuguse kevadise jahipidamise. «Minu majapidamises on linnud minu esimesteks abilisteks,» rääkis ta tõsiselt. Sellise ülemäärase ranguse pärast ei armastatud teda.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.