Möbiuse leht. Teine raamat. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
meid tema mürgised omadused. Võib arvata, et seatinamundrites kaamelkaelalised üsna kähku apaatseteks muutuvad. Mõttelisel Noa-laeva-katsel, aga selleks nende vennaskond ju valmistub, pole neist mingit kasu, sest vaevalt nad enam sugu teha viitsiksid.
Jakob nuuskas oma triibulisse taskurätti ning arvas, et vahest tuleks nüüd ekskurss metallide maailma lõpetada. Või vähemalt katkestada – metallideilma võlud ja pahed, selle olemisvormi sisemine dramatism võivad mõtlejaile palju huvitavat pakkuda, kuid ehk oleks siiski nüüd aeg mõtiskluste konkreetse vilja, turviste juurde siirduda. Ka tahaks Jakob doktorile üht-teist rääkida nende väikesest mõttekaaslaste liidust – kaamelkaelaliste päästmisüritusele sügavalt andunud meestest. Kas doktor on nõus kuulama?
Võib uskuda, et doktor olnuks seda kindlasti, paraku koputati aga uksele ning kabinetti sisenes imelik mees.
Tikksirgelt jäi ta ukse kõrvale seisma. Tema aluspükste lahtine pael oli erakordselt pikk ja räpane. Mehest, kellel oli punakate vurruudemetega kaetud jänesemokk ja kummaliselt teravate otstega kõrvad, kiirgus püüdlikku otsustavust. Jänes-võitleja – kui midagi seesugust ette oleks võimalik kujutada. Ja kui mitte just reavõitleja, siis igatahes jänku-sidemees, jänku-adjutant.
“Arkadi protesteerib!” teatas ta tõsiselt.
“Mille vastu ta siis jälle protesteerib, mu hea Manivald?”
“Ta ütleb, et hulludele, neile kõlvatuile santlaagritele ja muidusööjatele, pole õige magustoitu anda. “Mitte mingit poputamist!” ütleb ta. “Hulludele on vaja ihunuhtlust!” ütleb ta.”
Need süüdistused kanti ette kindlalt ja vasturääkimist mittelubaval kombel. Neid võis kohe tema enda arvamustekski pidada. Kuid seejärel jäi ta vastust ootama juba hoopis teisiti, võiks öelda, et himukalt.
“Mine ütle talle, et minu arvates ta eksib!”
“Ta lõi ühe kisselliämbri ümber!”
“Ütle, et kui ta kohe ei lõpeta, siis me talle alles näitame. Ma tulen varsti sinna.” “Just nii. Ma lähen ja ütlen talle, et “siis me talle alles näitame”!” Mees pöördus.
“Näitame jah!” lausus ta veel üle õla ja kiirustas rõõmsalt minema.
“Seda meest ma tean.” Jakob kissitas mälu pingutades silmi. “Kord, kui ma kännul istusin, ilmus ta nagu maa alt lagedale ja kuulutas: “Kännul ei istuta!” Ja kui ma pingile ümber kolisin, sain ma kuulda: “Sellel pingil istuvad ainult doktorid!” Kui ma siis küsisin, kus minusugune vaene mees istuma peab, teatati mulle, et minusugused lasku riigiasutuse territooriumilt üldse jalga. Ma pääsesin ainult tänu sellele, et mööda jalutas keegi mees, kellel olid käed püksitaskus; see mees tuli otsemaid korrale kutsuda: “Käed püksitaskus ei käida!”
Ei, ma ei pane talle midagi pahaks – ta on lihtsalt sündinud korrahoidja,” arutles Jakob edasi. “Talle meeldib väga käskusid edasi anda. Niisugune mees oleks ideaalne kohtuteener. Ma võin kujutleda, milliseks eneseteostuseks oleks talle käratamine: “Kõik otsekohe püsti! Kohus tuleb!” Seda tehes võiks ta kauniski olla. Minu meelest on ta üldse üks “kõik-püsti! – kohus-tuleb! – mees”,” möönis Jakob ja arvas, et ta võiks tulla mõnikord siia sellel mehel ennast käsutada laskma – inimesi tuleb mõista.
Doktor Karl Moorits lausus mõned kiitvad sõnad Jakobi ligimesearmastuse teemal ja arvas siis natuke nukralt, et ta nähtavasti siiski söögisaali peab minema. Kissellijõgesid taltsutama.
Jakob, hästikasvatatud inimene, tõusis kähku ja ütles, et temalgi on aeg minna järjekordsesse valvesse Neptunuse templis. Kui doktoril midagi selle vastu pole, siis toob ta järgmisel korral skafandrijoonised kaasa. Vahest on doktoril midagi öelda nende kehakatete kohta, lähtudes sanitaar-hügieenilistest aspektidest. Doktoril polnud selle vastu midagi.
Nii lahkutigi koos. Kuid õuel jäi Jakob nõutult seisma ning lausus kohmetult, et ta on oma kaamelkaelalise koos tema hõbevanglaga nähtavasti doktori lauale unustanud.
“Noh, tooge ära! Uks on lahti.”
Jakob leidis oma sigaretietüi silmapilkselt, kuid tema uudishimulik vaim ei lasknud tal ruumist siiski veel lahkuda. Rängalt heitles sürrealistist imearvutaja teadmistejanuline loomus tema hea lastetoaga. Viiv hiljem oleks võinud kõrvaltvaataja näha Jakobit üht paksu kaustikut avavat ning seda süüdlaslikult, kuid agaralt lehitsema hakkavat. Ent oh häda! – Jakobil polnud prille kaasas, mistõttu peen kiri talle suurt vaeva valmistas. Raskustega veeris kohmetu kaamelkaelaliste kaitsja: “Karl Moorits! Ma olen teid pikka aega jälginud. Jah, teie lapsepõlvest peale. Nüüd lõpuks haaran ma teil kraest kinni…” Mida pidi see tähendama?.. Ta lappas käsikirja edasi, leidis mingi nelikvärsi ja luges:
Rikit-rakit, nikit-nakit,
katlas keesid keerumakid.
Jüri võttis nüri noa,
lõikas mulle makki koa.
Sügav hämmeldus laskus Jakobi kuunäole, koguni sõrme pistis ta suhu, et seejärel vargasammul uksest välja lipsata. “Rikit-rakit, nikit-nakit…” pomises ta ja pidi õde Martale peaaegu sülle jooksma.
2
Üks poiss, Karl Moorits nimeks, istus laudil heinavirnal. Ta oli täitsa tavaline poiss, kolmteistkümmend aastat vana, rohekate silmade ja kastanikarva juustega. Pikkuselt vastas ta, samuti kaalult, üsna hästi nendele andmetele, mida siinsamas lebav arstiteaduslik raamat “Ema ja laps” ühelt standardpoisilt nõudis. Tõsi, pikkust oli natuke üle, kaalu aga alla normi, kuid mitte palju; kondilt oli ta hapravõitu ja nahalt teistest siinsetest poistest nagu plassim, aga see oli ka loomulik, sest oli ta ju linnapoiss, ja kui mõnele temaealisele siinkandis enam vaba voli ei antud, vaid nad kas reha või koguni loorehaga heinamaal nii umbes poole mehe eest väljas pidid olema, mis kondi tugevamaks teeb, siis Karl Mooritsat eriti tööle ei sunnitud. Eks vahetevahel susati tallegi kõblas pihku, kuid Karli hea lopsakas vanaema pidas tähtsamaks, et poiss kenasti sooja piima jooks. Et ta ikka kosuks… Karlile hakkas soe piim vastu. Piim oli soe lehmaihust, ja see otsene soojuskontakt Punikuga tundus kuidagi liialt intiimne. Selles oli midagi loomuvastast. Kui võimalik, kallas Karl piima põõsasse. Külma piimaga oli ta nõus küll. Külm piim oli neutraalne, ta oli lehma ära unustanud…
Võib-olla oli Karli suhteline vabadus tingitud ka neist aastatest – parajasti kirjutati üks, üheksa, neli ja seitse, ning Eestimaa kohale olid tõusnud tumedad pilved, mis paljudel, nende hulgas ka Karli vanaisal, töölusti ära võtsid. Nimelt oli suur osa tema endistest põldudest uusmaasaajatele ära jagatud, ja liikus kumu, et varsti võetakse viimanegi; kolhoosidehirm – tõesti hirm, sest usuti, et Venemaal kõik kolhoosnikud ühe teki all magavad, õhtul tõmbab traktor presendi peale – lehvitas tiibu. Mis siin enam pingutada.
Seda hirmu suure Vene riigi ees süvendasid veel ka siiamaile jõudnud ingerlased, kes olid näljased ja purupaljad. Karli ema kinkis neile riideid, sealhulgas ka üsna keni alusriideid, mille eesmärgist aga aru ei saadud: igatahes oli üks kingisaaja päevaajal öösärgiväel külatänavale ilmunud ja tema tütar, neljateistkümneaastane Njura, ilusa siidist tripihoidja otse oma sitsseeliku peale tõmmanud. Jah, mis sa ikka arvad maast, kust sihukesed inimesed tulevad.
Öösiti hulkusid külapoisid kambas ringi ja laulsid, et “Stalin Kremlis keerab vuntsi, õpetab meid nälgima”, viisiks sobis hästi see laul, kus Kremli iidsetest müüridest ja virguvast koidust juttu on, ning Karl, keda küll veel lapseks peeti ja keda endi sekka eriti ei himustatud, luikas seda ilusa viisiga laulu heledal poisihäälel, mida ta küll juba häbenema hakkas, kaasa. Seda vuntsikeerajat, seda Stalinit, ta kartis ja vist ka vihkas, sest Karli isa viidi juba neljakümnendal jumalteab-kuhu Siberisse; Karl ja ema pääsesid imekombel maale pelgu. Otsima neid ei hakatud, kuid ega siingi kindel võidud olla – vanaisa oli küll esiotsa keskmikuks kuulutatud, kuid oli neidki, kes teda meelsamini kulakuna oleksid näinud. Noh, kolmeteistkümnesed eriti poliitikaga ei tegele, kuid mingit romantilist tasumissoovi kanti siiski südames. Ja kui vanaisa “Ameerika Häält” raginate seest välja otsis – seda tuli teha ülisalaja – , hiilis poiss ukse taha ja kuulas