Õnnelik suhe. Tiina Tiitus
Читать онлайн книгу.
title>
See raamat räägib teekonnast ja armastuse äratundmisest. See on raamat minu teest, taipamistest, nägemustest ja kogemustest selles elus. Olen väga tänulik selle võimaluse eest teiega oma imelist elu jagada. Ma ei kuulu ühessegi koolkonda ja ei ole kuskil õppinud seda, millest ma kirjutan. Olen praktik ja jagan teiega oma isiklikke tõekspidamisi. Olen rändur selles imelises mängus nimega elu. Olen kogenud mitmeid suuri kannapöördeid oma elus ja üks nendest rullub lahti just praegu, kirjutades oma esimest raamatut. Mõned aastad tagasi nägin meditatsiooni ajal raamatut, mis muutub linnuks ja lendab. Otsisin tookord vastust küsimusele, mis võiks olla mu elutöö. Siis ei uskunud ma muidugi veel, et ma seda nägingi ja nii lükkasin kirjutamise tulevikku edasi. Kunagi võibolla oskan, saan hakkama, väärin.
Nüüd on hakkamasaamise hetk käes ja jälle on tunne, nagu hakkaks üle oma varju hüppama, nagu olen tundnud palju kordi siin elus. Teen oma esimesi samme ja olen üliõnnelik. Algaja õnn on alati olnud mu sõbraks ja kaaslaseks.
Suhted on väga lai teema, isegi lõputu. Meile tundub tihtipeale, et suhted on täiesti haldamatud, et neid pole võimalik suunata, veel vähem unistuste partnerit teadlikult oma ellu kutsuda. Ometi olen ma kogenud imet ja nautinud aastaid imelist koosloomist oma partneriga. See on võimalik ja see on võimalik meie kõigi puhul. Lähedane suhe või selle puudumine ei jäta meist kedagi puutumata.
Me sünnime siia ilma potentsiaaliga saada õnnelikuks ja tunda koosolemise, kuulumise ja üksolemise tunnet. Kõlab uskumatuna, kas pole? On olemas ju väga raskes olukorras inimesi, kelle kannatused ei tundu iialgi lõppevat. Ja ometi võiksid meie kannatused lõppeda sekundi murdosa jooksul, kui me vaid sellesse usuksime ja lubaksime sellel juhtuda. Ega me enne muutusi oma ellu ei lase, kui juba väga-väga valus hakkab. Viimases hädas tõstame käed taeva poole ja palume… abi. Mida iganes, sest enam ei jaksa. Mõnel on selleks hetkeks lootus nii kadunud, et ta tuleb oma teekonda järgmises elus jätkama, ja ikka sealt, kust pooleli jäi.
Olen ära tundnud armastuse ja leidnud oma maailma kõige ilusama mehe. Kui mina sain sellega hakkama, siis saavad teised ka. See on loomulik olek, elamise täieõiguslik osa. Ma pole muidugi ainuke, meiesuguseid on rohkem, aga me ei kipu sellest palju rääkima, sest me ei räägi iga päev ringi käies, kui mõnus on värsket õhku hingata. See on nii lihtne ja loomulik.
Selle puudumist hakkame märkama alles siis, kui enam midagi hingata pole.
Kui paljusid paare te teate, kelle suhe on harmooniline ja armastav? Tavaliselt on nende üleslugemiseks ühe käe sõrmedest küll ja küll. Kui te olete ise nende hulgas, siis oleks nagu lotovõidu saanud.
Me peame oma elu just nii õnnelikuks, kui õnnelikud on meie suhted.
Ma tänan oma imelist meest, olen talle tänulik iga meie koosveedetud hetke eest. Just tänu temaga kohtumisele on mul võimalus ja põhjus seda raamatut kirjutada. Ma olen piiritult tänulik meie armsatele poegadele, kellega on mul samuti olnud au koos elu jagada ja nii palju armastust kogeda.
Tänan kõiki inimesi, kes on aidanud kaasa selle raamatu sünnile, kõiki, kellega olen oma elus kokku puutunud ja kes on mind inspireerinud.
Austades õigust privaatsusele, on näidislugudes inimeste nimed ja olulised eraelulised seigad ära muudetud.
Armastuse keel lapsepõlves
Ma olen maalaps, pärit neljalapselisest perest. Mina olen laps number kaks, kõige märkamatum positsioon peres. Ei kõla just väga atraktiivselt, aga hakkan tasapisi aru saama, miks olen just sellise elu endale valinud. Olen alati olnud introvertne ja natuke imelik. See tiitel pole mind kunagi häirinud, praegu oleks isegi imelik mitteimelik olla. Kuna olin palju oma maailmas, oli mul sageli raske oma emotsioonidega hakkama saada ja nii on need mind enamasti juhtinudki. Ma ei osanud üldse suhelda ja ma ei mäleta, kas ma eriti rääkisingi. Istusin liivakasti ääre peal ja vaatasin, kuidas mu vend ja õde mängisid. See oli nii huvitav. Mu õde joonistas ajalehtede äärtele ja iga võimaliku tühja koha peale kauneid naisi ja imelisi printse. Olin seda vaadates vaimustuses, ja pahane, kui ta joonistamise järgi jättis.
Mulle endale meeldis hoopis kummalisemaid asju teha. Näiteks tahtsin ma teada, mis tunne on, kui kääridega asju katki lõigata. Nii lõikasin natuke riideid ribadeks, oma nuku kleidi näiteks, millega ma niikuinii kunagi ei mänginud, aga ka mõned tuttmütsid ja sallid jäid ette. Mõnus tunne oli. Enamiku aega veetsin ma loomadega laudas, puude otsas ronides või lumekoopaid ehitades.
Lapsena olingi täielikult loomade inimene. Meil olid lehmad, lambad, hobused, kanad, kassid, koerad ja vahepeal isegi kalkunid. Kalkunid on vist ainukesed olendid, keda ma lapsena kartsin, nad olid minuga umbes samas kaalus ja päris kurjad. Õnneks kartis neid ema ka, nii et nad kadusid meie kodust. Sigu meil ei olnud, aga nendega sain tuttavaks vanaema juures.
Eriti tugevalt oli seotud mu süda loomade poegadega: vasikad, kassipojad, lambatalled ja tibupojad. Võisin nendega tunde koos veeta ja mul ei hakanud kunagi igav. Isegi konnakulleste kasvamisele elasin kaasa.
Eriline koht mu südames kuulub aga lindudele. Istusin tunde puu otsas ja unistasin, et linnud maanduksid mu käele või saaksin ise lennata. See oleks olnud kõige vägevam asi, mis oleks saanud minuga juhtuda. Millegipärast ei tundunud see mõte üldse tobe ja oma unedes olen siiani osav lendaja. Eriti osav olen tubades ja siseruumides ringilendamisega, aga kotkana taeva all kihutamine tuleb ka hästi välja. Mul on olemas ka muinasjuttudest tuttavad seitsme penikoorma saapad, nendega saab teha pikki, täpsemalt seitsme penikoorma pikkuseid samme.
Ükskord kevadel, kui olin 8-aastane, eksis meie õuele sinikaelpardi emane tibu. Õnneks oli meil suur pruun kana oma pesakonnaga ja ta lapsendas hea meelega veel ühe kummalise tibu. Kasvatasin ja hoidsin seda parditibu terve suve. Ta oli imeliselt kaunis ja ma olin temaga sõprusest lummatud. Tunnen siiani tänutunnet, et sain temaga koos olla. Sügisel lendas ta koos teistega lõunasse ja mu süda murdus, olen ikka veel liigutatud, kui tema peale mõtlen. Tunnen alati jällenägemisrõõmu, kui kuskil ujuvad emased pruunid sinikaelpardid.
Meil oli suurte akendega vanaaegne laut, kus elasid suitsupääsukesed. Kui pojad kasvasid ja hakkasid lendamist harjutama, ei saanud nad algul aru, mis vahe on ukseaval ja aknaklaasil ja nii nad jäid akendele rabelema, kuni jõud rauges. Mina võtsin väsinud pääsukesenooruki, viisin uksele ja lasksin sealt lendu. Milline vabadus, ime, kergus! Kui mul on raske olla ja on vaja midagi vabastada, siis just see pääsukese peost lendu laskmise tunne on see, mis tähendab minu jaoks vabadust.
Loomadelt õppisin ma universaalset armastuse keelt. Eriline side on mul kassidega. Minu jäägitu imetlus kuulub triibulistele kassipreilidele. Nende elegantsus, tarkus ja oskus käia oma teed on tõeliselt imetlusväärne. Olen väga tänulik, et mu varajane lapsepõlv sai mööduda nii kauni looduse keskel. Hiljuti võtsin endale uuesti kaks kassi ja ma olen kindel, et need on samad kassid, kes olid mul ka lapsepõlves. Igatahes aitasid nad mul uuesti luua vahepeal kaotatud sidet loodusega.
Lapsena oleme rohkem avatud ja oleme rohkem need, kes me tegelikult oleme. Hiljem õpime suur olema ja unustame palju asju ära, mida lapsena loomulikuks peame. Soovitan paljudel inimestel, kes mu juures rääkimas käivad, minna uuesti lapsepõlve ja tuletada meelde, kuidas nad siis mõtlesid. Üks naine rääkis, et tema jaoks oli lapsena suur üllatus, kui ta sai aru, et inimesed jagunevad meesteks ja naisteks. Mina aga näiteks arvasin 6-aastasena, et kogu maailm, mida ma silmaga näen, on minu jaoks spetsiaalselt tehtud nagu teatridekoratsioonid. Illusioon. Et kui ma suudan piisavalt kiiresti ümber pöörata ja selja taha vaatan, siis „nad” jäävad vahele. Lootsin näha, kuidas nad pilte muudavad ja mis nende piltide taga tegelikult on. See oli enne kooli, kuid siis sukeldusin illusioonidesse, ja elu värvid ja maagia kadusid tasapisi. Nüüd julgen jälle kulisside taha piiluda. Kas pole põnev!
Armastuse äratundmine
MINU LUGU
Kolmekümne esimeseks eluaastaks olin juba üsna palju valu ja pettumusi kogenud. Olin olnud abielus, oli olnud üks pikem suhe, olin käinud ka „rootsi laua” taga. Nii ma nimetan seda perioodi, kus valisin välja, keda tahan, ning olin ise meestega suhtlemises julge ja aktiivne.
Alati oli tunne, et ikka pole see. Ja alati oli lootus, et äkki nüüd on see õige. Kunagi polnud. Olin täiesti tüdinud ja väsinud. Miski polnud nii, nagu ma oleks tahtnud, kõik tundus vale ja elul polnud justkui