Õnnelik suhe. Tiina Tiitus
Читать онлайн книгу.
igaüks ise saab oma igatsuseaugu hinges täita. Pole vaja olla endaga kuri ega liiga nõudlik, ka sina annad alati parima, kuigi vahel tundub lausa vastupidi. Ära oota endalt täiuslikkust, see ongi sõna otsest mõttes harjutamine. Kõik, mida me teeme või kogeme, viib meid lähemale tingimusteta armastusele. See ongi valgustumine. Kõik, mida sa oma elus teed, viib sind selleni. Keegi ei jää ilma ja keegi ei jää hiljaks.
Kas ta armastab mind?
Kas ta armastab mind tõeliselt? Kas on võimalik armastada kahte inimest korraga? Kust ma tean, et see on armastus? Kuidas ma aru saan, et see on õige inimene? Mis siis saab, kui armastus ei jää kestma?
Need on väga tihti korduvad küsimused. Ja nagu ikka, on igas küsimuses juba vastus sees. Kui me usaldaksime oma sisetunnet, millega me siia sündisime, siis meil poleks vaja kunagi selliseid küsimusi esitada. Lapsena me ei lõigu armastust tükkideks, nagu suurte maailmas on juhtunud. Me ei oska armastust kuidagi nimetadagi, see on nii kõikehõlmav ja loomulik. Meie hirmud armastuse kohta on õpitud.
Suurtel inimestel on armastus jagatud erinevateks osadeks: armastus kallima vastu, laste, ema, isa, töö, lemmiklooma, rahva, isamaa ja looduse vastu. Olen kuulnud inimesi väitmas, et nad armastavad neid kõiki eri moodi. Armastus jaguneb füüsiliseks ja vaimseks ja võibolla veel millekski. Ei saa ju ometi olla, et armastus on sama mehe ja isa vastu. Äkki on kohatu, sest armastust kallima vastu me seostame seksuaalsusega. Kuid armastustunne on üks ja sama. Kirg ja seksuaalsus on juba uued mängumaad. Armastustunne on kõige alus, kandev olemus. Me tunneme seda, kui võtame sülle vastsündinud beebi, silitame kassipoega, kuulame muusikat või vaatame päikeseloojangut.
Kas ma armastan oma kassi nagu oma meest? Jah. Armastus ei tunne võrdlust, rohkemat ega vähemat, ta lihtsalt on. Pole kedagi vaja järjekorda panna, sest armastust jätkub kõigile ja see ei saa kunagi otsa. Armastuse kogemisele on takistuseks pandud lõpmatu hulk tingimusi. Kõige suurem tingimus on vastuarmastuse ootus. Oma lähedastele inimestele paneme selle kummalise kohustuse. Kass näiteks pääseb sellest koormast.
Enamasti ongi armastajate vaidluste sisu sama – kas sa armastad või ei armasta mind? Julged on need, kes julgevad selle suure küsimuse ka välja öelda. Enamasti keerutatakse muudel teemadel ja süüdistatakse, ähvardatakse või anutakse läbi lillede. Tegelikult mitte läbi lillede, vaid läbi ohakate ja takjate.
Niisiis, enamasti tahavad inimesed kinnitust selle kohta, et neid armastatakse. Kuid kahjuks on selles soovis juba sisse kodeeritud tellimus saada kogeda veel rohkem hirmu, et mind ei armastata. Universum suhtleb energiate keeles ja trikitada pole võimalik, sest universum kuuleb seda, mida me tegelikult tunneme: ma kardan, et mind ei armastata ja ma vajan kinnitust. Ja inimene saab tundma armastuse puudumist veel tugevamalt, sest seda energiat ta kiirgab ise. Kuna see energia on tema enda looming, siis seda saab ta ka tagasi. Kuni taipab oma loomisviisi muuta.
Inimesed ei julge tihti tunnistada, et nad ikka veel armastavad oma endist partnerit. Meile on õpetatud, et me tohime korraga ainult ühte inimest armastada. Kui ollakse leidnud uue elukaaslase, siis tuleb ilmtingimata eelmise armastamine lõpetada. Sellepärast on lahutused pikad ja keerulised, sest inimesed proovivad leida viisi, kuidas lõpetada selle inimese armastamine, keda enne armastati. Ei saa ju ometi minna lahku, kui lahkuja tunnistab, et ta endiselt armastab! Ka uuele partnerile ei tohi seda tunnistada.
Tegelikult on suur kergendus, kui me tunnistaksime, et jah, ma armastan teda endiselt ja jäängi armastama. Meil on ühine minevik ja lapsed, aga ma tunnen ja tahan oma elu elada praegusel hetkel teise inimesega koos. See võtaks ära palju pingeid. Aga me ei saa seda teha, sest me kardame, et kui me tunnistame, et endiselt armastame, siis tuleb automaatselt kaasa suur pakett muid kohustusi ja keeldusid. Oleme õppinud, et armastades annad oma otsustamisõiguse selle kätte, keda armastad, annad ära otsustamisõiguse oma elu üle. Seega on lihtsam öelda, et ma enam ei armasta ning otsida põhjuseid, miks teine inimene ei sobi. Mida ilmselgemaid põhjuseid leitakse, seda kergem on lahku minna. Nii on lihtsam teistele põhjendada lahkuminekut ja ei pea selgitama, miks sa nii hull oled ja hea mehe või naise ära põlgad.
Aga armastus ei kohusta millekski. Ülestunnistus „jah, ma armastan sind, aga minu tee läheb teises suunas” võtab endisel partneril ära peaaegu kõik võimalused võitluseks ja manipuleerimiseks.
Meil on raske vabalt otsustada, sest enamasti meile õpetatakse, et häid mehi ja naisi on väga vähe, sa pead temast kinni hoidma, kes sul on. „Pealegi, kes sind ikka enam tahab! Ja kui tahabki, hakkab kõik otsast peale ja võibolla saad hullema kui praegune. Sa pead oma suhte nimel vaeva nägema! Ära ole nii isekas!” Kuid kui otsiksime õigustuse asemel uuesti üles armastustunde selle inimese vastu, lahkutaks sõpradena ja tänutundes. Alles siis saab õppetund õpitud ja sama mustrit pole vaja korrata.
Kui minnakse lahku vihasena, siis tuleb see tunne tavaliselt tulevikus ennast meelde tuletama ja hiljem vaadatakse ikkagi samale mustrile otsa. Ka siis saab leida rahu ja lepitust, aga me võiksime juba kohe lepitust leida ja rahus lahku minna. Niisiis, loomulikult tohime me tarkadest ilusatest inimestest, keda me armastame, lahku minna, kui meie sisetunne ütleb, et nii on õige teha. Tean, et see kõlab pealiskaudselt, aga see oleks aus ja hoiaks kõikide aega ja närvikulu kokku. Hiljem pole vaja terapeudi juures vanu haavu ravida. Kui otsime armastustunde kadumist enda seest, siis paneme vastutuse selle müstilise armastuse kaela, mis teadmata põhjusel ilmub ja lahkub. Nii oleme ise ju süüst puhas. Näed, armastus kadus, mina ei tea midagi, mina ei saa sinna midagi parata. Kuid öeldes, et jah, ma armastan, aga ma tunnen, et õige on elada oma elu teisiti, siis võtame täie vastutuse oma tegude ja otsuste eest.
Niisiis, inimesed murravad pead ja vaevavad südant igivana küsimusega: kas ta armastab mind? Õige vastus oleks alati, et armastab jah, sest armastus on igavene. Selles võite kindlad olla. Te armastasite teineteist ja üksteist juba enne siia ilma tulekut ja armastate ka tulevikus igavesti. Kõiki maailma inimesi võib armastada, kedagi pole vaja ilma jätta. Kes on see inimene, kellega ma tahan olla koos, luua pere ja jagada oma voodit? Kas ma olen õnnelik? Need ja lugematu arv muid küsimusi tuleb vastata, et iseendale lähemale saada. Armastus ei ole midagi, mida me saame teiselt inimeselt ja siis hakkame ennast hästi tundma. Me ise kas tunneme armastust teise inimesega seoses või ei tunne. Armastust ei saa anda ega võtta. Armastus on meie endi võime tunda ja olla teadvel.
Mehelikkus
Kuna olen siia sündinud naisena, on minu tähelepanuolnud enamuse mu elust rohkem meestel kui naistel. On aeg teha kokkuvõtteid minu „teaduslikest uuringutest” meeste alal. Olen jõudnud taipamiseni, millal mees on õnnelik ja mida ta selleks vajab. Iga mees.
Mees on õnnelik siis, kui ta tunneb, et ta on tark. Ma ei räägi teadmistest, ka teadmised on väärtuslikud, kuid eelkõige tahab mees tunda, et ta sõna loeb ja tema elukogemusi hinnatakse. Ta tahab tunda, et ta elutarkus on oluline ja tõekspidamised väärtuslikud. Siin ei loe amet ega haridustase. Olete kindlasti näinud paljusid naisi, kes oma mehi alandavad ja neist lugu ei pea. „Ta ei oska ju midagi, miks ma teda targaks pean pidama? Ta on ju nii loll, ta ei oska liistugi seina panna, ma pean ise kõik ära tegema!” See on aga mehe jaoks kõige hävitavam suhtumine üldse. Neid kilde, mis sellise suhtumise peale laiali lendavad, on vaja kaua kokku korjata.
Alguse saab see tavaliselt emast ja jätkub koolis. Mäletan, kuidas koolis hakati osasid poisse lollideks pidama ja nad ei suutnud sellest staatusest mitte kuidagi välja rabeleda. See polnudki võimalik, sest inimesed, kes pidid neid õpetama, olid neid juba eos lolliks pidama hakanud, saamata aru, et just nende endi töö on tegemata. Neil polnud plaaniski uurida, mida need poisid tegelikult teha tahaks või oskaks. Kui korra miski ei õnnestu, siis oled igaveseks loll ja rongi pealt maha jäänud. Tean vana põlvkonna õpetajaid, kes tõemeeli usuvad, et osa inimesi on praak ja nendest ei saagi kunagi midagi asjalikku saada.
Nüüdseks teame mitmesuguste uuringute järgi, et osadel poistel olekski õigem kooliteega natuke hiljem alustada. Tubli teadmiste omandamine ja korralik reeglite täitmine on olnud tüdrukute puhul oluline ellujäämisstrateegia praeguses meestekeskses maailmas. Juba lapsepõlves oleme sunnitud end treenima konkureerima iseenda, lähedaste ja kallimaga.
Niisiis, mees on õnnelik, kui ta tunneb,