Mina, Zlatan. Zlatan Ibrahimović
Читать онлайн книгу.
Ma ei eitagi, et olin mürgeldaja. Võib-olla kooli kõige hullem. Aga abiõpetaja?! Olge normaalsed! Mul olid kunstiõpetuses viied ja inglise keeles, keemias ning füüsikas neljad. Ma polnud ju mingi narkar. Ma polnud õieti sigarettigi tõmmanud. Olin lihtsalt rahutu ja tegin palju lollusi. Ometi räägiti minu erikooli panemisest. Nad tahtsid mu teistest eraldada ja mul oli tunne, nagu oleksin ma mingi tulnukas. Mul oleks justkui kellapomm sees tiksuma hakanud. Kas tuleks ka mainida, et mul olid kehalises kasvatuses head hinded? Mul võis natuke keskendumisraskusi olla, ma pidin pingutama, et vaikselt raamatu juures püsida. Aga ma suutsin keskenduda, kui räägiti palli või muna veeretamisest.
Ühel päeval mängisime saalihokit. See abiõpetaja tuli mängu vaatama ja jõllitas mind. Ta jälgis iga mu väiksematki liigutust. Sain vihaseks. Võtsin hoogu maailmatasemel löögiks ja saatsin talle palli otse otsaette. Ta oli täiesti jahmunud ja lihtsalt põrnitses mind. Hiljem helistasid nad isale ja tahtsid rääkida psühholoogilisest abist, erikoolist ja muust jamast, aga te peaksite juba teadma, et mu isaga ei tasu sellistest asjadest rääkida. Keegi ei tohi tema lastest halba rääkida, kõige vähem veel õpetajad, kes lapsi kiusavad. Ta läks päris pöördesse ning tormas kooli kõige oma kauboi hoiakuga: „Kelleks kuradiks te end peate? Tulete siin psühholoogilisest abist rääkima? Hoopis teie peaksite hullumajas istuma, teie kõik. Aga minu pojal pole viga midagi, ta on hea poiss, teie võite põrgusse kerida!”
Ta oli hull jugoslaavlane ja üsna hoos. Varsti see õpetaja lahkus. Mis polnud tegelikult ka mingi ime ja asjad läksid natuke paremaks. Muutusin jälle enesekindlamaks. Kuid ikkagi, kust nad sellise mõtte võtsid! Abiõpetaja – mulle! See ajab mind endiselt vihale. Muidugi võib öelda, et ma polnud mingi paipoiss. Aga lapsi ei või niimoodi teistest eraldada! Nii ei või lihtsalt teha!
Kui keegi peaks kunagi Maxit või Vincenti kohtlema, nagu nad oleksid imelikud, siis mul hakkaks katus sõitma. Ausõna. Oleksin veel hullem kui mu isa. See erikohtlemine on mul endiselt meeles. See ei meeldinud mulle. Okei, võib-olla tegi see mind lõppkokkuvõttes tugevamaks. Ma ei tea. Muutusin veel rohkem võitlejaks. Kuid tol ajal mõjus see mulle väga häirivalt.
Ükskord pidin ühe tüdrukuga kohtingule minema, sel ajal polnud ma tüdrukute seltsis eriti enesekindel. Mingi kutt, kellel abiõpetaja sabas passib – ei kõla ju eriti lahedalt? Ainuüksi tüdrukult telefoninumbri küsimise mõte pani mind higistama! Seisin seal selle hullult kobeda tüdruku ees ja suutsin vaevu pobiseda:
„Tahad sa mõnikord pärast kooli kokku saada?”
„Miks mitte,” ütles tema.
„Kuidas sobiks Gustavil, sellel ja sellel päeval?”
Gustavil tähendas Gustav Adolfi platsi, mis asub Malmö kesklinnas, Triangelni ostukeskuse ja Stortorgeti väljaku vahel, ning see mõte tundus talle meeldivat. Aga kui ma platsile jõudsin, polnud teda kohal. Läksin närvi. See ei olnud just mu kodukant ja ma tundsin end ebakindlalt. Miks ta ei tulnud? Kas ma ei meeldinud enam talle? Möödus minut, kaks, kolm, kümme minutit ja lõpuks ma ei suutnud enam. Täiega alandav oli.
Nüüd tegi mind täis, mõtlesin ma. Kes tahakski minuga kohtama tulla? Nii et ma läksin ära. Suva sellest tüdrukust! Minust saab niikuinii jalgpallitäht. Aga see oli loll lugu. Tüdruku buss oli lihtsalt natuke hilinenud. Bussijuht oli olnud suitsupausil või midagi sellist ja tüdruk jõudis kohale just pärast minu lahkumist ning ta oli täpselt sama pettunud kui mina.
4
Gümnaasiumis hakkasin käima Borgarskolanis, kus valisin sotsiaalteaduste õppekava ja keskendusin jalgpallile ning lootsin suurepäraseid tulemusi. Nüüd pidi kõik teistmoodi minema! Nüüd olen ma tõeliselt lahe. Kuid sellest kujunes hoopis šokk. Okei, ma olin selleks natuke ka ette valmistatud.
Meie meeskonnas olid mõned poisid Limhamni rikkurite rajoonist. Aga koolis olid ka mõned tüdrukud ja upsakad tüübid, kellel olid trendikad rõivad ja kes käisid nurgataga suitsetamas. Ilmusin kohale tossudes ja treeningdressis, mis kaetud Adidase või Nike logodega. Mina arvasin, et see on ülilahe, ning käisin kogu aeg nii ringi. Ma ei taibanud, et selline riietus andis kõigile teada, et ma olen Rosengårdist! Olin nagu üks suur reklaamplakat. Nagu oleks see abiõpetaja mul endiselt kaasas.
Borgarskolanis olid kõigil Ralph Laureni sviitrid, Timberlandi saapad ja triiksärgid! Kujutage ette! Ma polnud seni nööpide ja kraega särki kandvaid poisse eriti näinudki ning mõistsin nüüd, et pean otsustavalt tegutsema. Koolis oli külluses vingeid tüdrukuid. Mul pole mingit mõtet minna neile oma getopoisi välimusega külge lööma. Rääkisin sellest isaga ja meil läks ütlemiseks. Ma sain sel ajal riigilt stipendiumi, 795 krooni kuus, ja isale oli enesestmõistetav, et see on tema valduses, sest tema kanda olid minu ülalpidamise kulud, nagu ta selle sõnastas. Mina aga ütlesin: „Ma ei või olla kooli kõige nõmedam tüüp!”
Kuidagi ta siiski leppis sellega. Sain oma stipendiumi, pangaarve ja pangakaardi, millel oli mingi puu pilt. Stipendium tuli iga kuu kahekümnendal päeval ning paljud mu sõbrad seisid ja ootasid öösel kell 23.59 sularahaautomaadi juures nagu mingid napakad. Kas on juba kesköö? Kümme, üheksa, kaheksa … Ma olin natuke lahedam, kuid järgmisel hommikul võtsin ma kindlasti märkimisväärse osa stipist välja ja läksin Davise teksaseid ostma.
Need olid kõige odavamad. Need maksid 299 krooni. Pärast ostsin veel mõned odavad kraega T-särgid, kolm särki 99 krooni eest. Katsetasin paari stiili. Miski ei aidanud. Mu välimus reetis endiselt, et olen Rosengårdist. Ma ei passinud teiste sekka. Nii mulle tundus. Olen kogu elu väike olnud, kuid sel suvel kasvasin palju pikemaks, vaid paari kuuga kakskümmend sentimeetrit ja usun, et olin päris kiitsakas. Pidin sellega lihtsalt leppima ja esimest korda elus hakkasin kesklinnas aega veetma, Burger Kingis, Triangleni ostukeskuses, Lilla Torgi väljakul.
Jätkasin ka mõnede oma pahedega, kuid nüüd enam mitte ainult põnevuse pärast. Mul oli lahedaid asju vaja. Muidu polnud koolihoovis mingit lootust. Niisiis varastasin ühe mehe pleieri, vinge Minidisci. Meie riidekapid olid klassiruumi kõrval. Nendel olid koodlukud ja ma sain ühelt semult teise poisi koodi teada. Kui teda kohal polnud, läksin ta luku kallale – viis paremale, kolm vasakule – ja juba kõndisingi tema Minidisci pleieriga minema, kuulasin tema lugusid ja tundsin end päris tegijana. Aga loomulikult ei olnud sellest veel küll.
Ma ei paistnud eriti silma. Olin ikka veel getost pärit poiss. Mu sõber oli nutikam. Ta soetas omale kõrgklassi perekonnast sõbratari, hakkas tolle vennaga sõbrustama ning selle venna riideid laenama. See oli muidugi hea trikk, kuigi toimis vaid teatud piirini. Meie, getost pärit poisid, ei sulandu kunagi täielikult. Me olime erinevad. Aga siiski – see minu sõber hakkas kandma tasemel brände, tal oli lahe tüdruk ja ta ajas nina püsti, et vähe polnud. Mina aga tundsin end halvemini kui kunagi varem. Jätkasin oma jalgpalliga.
Ka see ei edenenud teab kui hästi. Olin jõudnud noortemeeskonda ning mängisin poistega, kes olid minust aasta vanemad, seegi oli juba omaette saavutus. Meil oli suurepärane kamp, Rootsi üks paremaid meeskondi meie vanusegrupis. Aga mina olin vahetusmängija. See oli Åke Kallenbergi otsus. Loomulikult võib treener panna vahetusmeeste pingile, keda tahab. Aga ma ei usu, et asi oli ainult jalgpalli mängimises. Kui mind mängima lasti, lõin ma üsna palju väravaid. Ma ei olnud halb mängija. Aga ma olin nende arvates muus mõttes halb.
Öeldi, et ma ei arvestanud piisavalt meeskonnaga. „Sinu triblamine ei vii mängu edasi!” Kuulsin sellist juttu sadu kordi ja mõistsin selle tagamõtet. Et nagu … see Zlatan, kas ta pole mitte liiga tasakaalutu? Allkirju küll enam ei kogutud, aga palju puudu ka ei jäänud, ja tõsi oli, et käisin oma meeskonnakaaslastele pinda. Ma karjusin ja seletasin mänguväljakul liiga palju. Võisin pealtvaatajatega tülli minna. Ei midagi tõsist. Aga ma olin kergesti ärrituv ja mul oli oma mängustiil. Olin teistsugune mängija ning võisin kergesti vihastuda. Ma ei sobinud hästi Malmö FFi. Nii arvasid paljud. Mäletan Rootsi noorte meistrivõistlusi. Jõudsime finaali ja loomulikult oli see suur asi.
Kuid …ke Kallenberg ei lasknud mind platsile. Mind ei lubatud isegi varumeeste pingile. „Zlatanil on vigastus,” ütles ta kõigile ja see ajas mu marru. Mis mõttes vigastus? Mis juttu ta ajab? Ütlesin talle:
„Mida sa räägid? Kuidas sa saad sellist juttu ajada?”
„Sul