Taras Bulba. Nikolai Gogol
Читать онлайн книгу.
kord siin, kord seal luhtadel ning jõgede ääres põletatava kuiva pilliroo kauge kuma, ning põhja poole lendavate luikede tume rida paistis äkki hõberoosas valguses, ja siis näis, nagu lendaksid punased rätikud mööda tumedat taevast.
Rändajad sõitsid ilma igasuguste vahejuhtumisteta. Kusagil ei sattunud neile teel ette puid: ikka sama lõpmatu, vaba, kaunis stepp. Ajuti sinasid ainult kõrval kauge metsa ladvad, mis venis piki Dnepri kaldaid. Üksainus kord juhtis Taras poegade tähelepanu kauges rohus mustavale väikesele täpile, öeldes: „Vaadake, lapsed, seal kihutab tatarlane!” Väike vurrudega pea jäi oma pilusilmadega kaugelt otse nende poole vahtima, haistis õhku nagu hagijas ja kadus nagu kaljukits, nähes, et kasakaid oli kolmteistkümmend meest. „Noh, lapsed, kas katsute tatarlast kinni püüda? Ärge parem katsugegi: eluilmaski ei saa te teda kätte; tema hobune on väledam isegi minu Kuradist.” Siiski võttis Bulba tarvitusele ettevaatuse, kartes, et kusagil on peidus varitsejad. Nad kappasid väikese jõekese juurde, mille nimi oli Tatarka ja mis suubus Dneprisse, sööstsid oma hobustega vette ja ujusid kaua mööda jõge, et kaotada oma jäljed, ja alles pärast seda, tulnud jõest välja kaldale, jätkasid nad teekonda. Kolm päeva pärast seda olid nad juba üsna lähedal sellele kohale, mis oli nende reisi eesmärgiks. Õhk muutus äkki jahedaks; nad tundsid Dnepri lähedust. Seal ta helkiski eemal ja eraldus silmapiirist tumeda vöödina. Tema vood hoovasid küllust ja ta laius ikka lähemal ja lähemal ning võttis viimaks enda alla poole kogu maapinnast. See oli see koht Dneprist, kus ta, seni kokku surutud kärestikest, nõudis viimaks oma osa ja kohises kui meri, valgudes vabadusse, kus tema keskele paisatud saared surusid ta veelgi kaugemale kallastest välja ning tema lained veeresid laialt mööda maad, kohtamata kaljusid või kõrgendikke. Kasakad tulid oma hobuste seljast maha, asusid parvele ja olid pärast kolmetunnilist ülesõitu juba Hortitsa saare rannal, kus tol ajal oli Setš, mis nii tihti vahetas oma asukohta. Salk rahvast tülitses kaldal ülevedajatega. Kasakad korraldasid hobuseid. Taras võttis ulja rühi, tõmbas endal vöö kõvemini kinni ja vedas käega toredasti üle vurrude. Ka tema noored pojad vaatasid end mingi hirmu ja ebamäärase lõbutundega pealaest jalatallani üle ning kõik koos sõitsid sisse agulisse, mis asus poole versta kaugusel Setšist. Sissesõidul lõi nende kõrvad lukku viiskümmend sepahaamrit, mis tagusid kahekümne viies mätastega kaetud ja maasse kaevatud sepikojas. Tugevad parkalid istusid trepialustes tänaval ja rullisid oma võimsate kätega härjanahku; kaubitsejad istusid telkide all ränikivide, tuleraudade ja püssirohu hunnikute taga; armeenlane oli üles riputanud kallid rätikud; tatarlane pööras ora otsas oinapead tainas; juut, ajanud pea ettepoole õieli, laskis vaadist viina. Esimene aga, kes neile ette sattus, oli zaporožlane, kes magas otse keset teed, käed ja jalad laiali. Taras Bulba ei saanud jätta peatumata ja mõnuga teda vaatlemata.
„Eh, kui uhkesti on enese laiali sirutanud! Sa sinder, kui tore kuju!” lausus ta, peatanud hobuse. See oli tõepoolest üsna vahva pilt: zaporožlane oli nagu lõvi enese tee peal laiali sirutanud; tema tahapoole heidetud juuksetutt võttis enda alla poole arssina ulatuses maad; kallist punasest kalevist šarovaarid olid tökatiga ära määritud, et näidata täielikku halvakspanu nende vastu. Mõnuga veidi vaadelnud, rühkis Bulba edasi läbi kitsa tänava, mis oli ummistatud käsitöölistest, kes siinsamas tegid oma tööd, ja kõigist rahvustest inimestest, kes täitsid seda Setši agulit, mis sarnles laadaga ning kattis ja toitis Setši, kes ise oskas ainult pillerkaaritada ja püssi paugutada.
Viimaks jõudsid nad alevist läbi ja silmasid mitut hajali õlgonni, mis olid kaetud mätaste või tatari moodi vildiga. Mõnede ette olid seatud suurtükid. Kusagil polnud näha aeda või neid madalaile puust tulpadele seatud uludega madalaid majakesi, millised olid agulis. Väike vall ja raidtõke, mida ükski hing ei valvanud, näitasid kohutavat muretust. Mõned tüsedad zaporožlased, kes lamasid, piibud hambus, otse keset teed, vaatasid nende poole üsna ükskõikselt ega liikunud paigast. Taras ratsutas poegadega ettevaatlikult nende vahelt läbi, öeldes: „Tere, mehed.” – „Teist teile!” vastasid zaporožlased. Kõikjal üle kogu välja kirendas rahvast maalilistes salkades. Nende tõmmude nägude järgi oli näha, et nad kõik olid karastatud lahingutes ja olid tunda saanud kõiksugu viletsusi. Siis siin ta ongi, see Setš! Siin ongi see pesa, kust lendavad välja kõik need, kes on uhked ja tugevad kui lõvid! Siit levibki vabadus ja kasaklus üle kogu Ukraina!.. Teekäijad jõudsid avarale väljakule, kuhu harilikult kogunes raada. Suure kummulipööratud vaadi otsas istus ilma särgita zaporožlane; ta hoidis särki käes ja nõelus aeglaselt selle auke. Nende tee sulges jällegi terve trobikond mängumehi, kelle keskel uhas tantsu noor zaporožlane, müts uljalt kuklas ja käed püsti. Ta karjus ainult: „Kiiremini, pillimehed! Ära hoia, Foma, viina, vala õigeusku kristlastele!” Ning Foma, silm siniseks löödud, jagas arvet pidamata igale juurdetükkijale päratu suure kruusitäie. Noore zaporožlase lähedal tegi neli vanameest jalgadega üsna peenikest tööd: sööstsid marutuulena põiki üles, pillimeestele peaaegu pähe, ja pistsid äkki kükakile lastes taguma kükktantsu ning materdasid järsult ja tugevasti oma hõbedaste kontsaraudadega tihkelt äratambitud maad. Maa müdises tumedalt kogu selles piirkonnas ning õhus kostsid kaugele hopakid ja tropakid, mida tagusid saapakontsade kõlavad rauad. Üks aga kiljus kõigist reipamini ja lendas tantsus teiste kannul. Tema juuksetutt lehvis tuules, tugev rind oli täiesti paljas; soe lambanahkne talvekasukas oli tal seljas ja higi voolas tal ojana kui ämbrist. – „Võta ometi kasukaski seljast!” ütles viimaks Taras. „Näe, kuidas kupatab.” – „Ei või,” hüüdis zaporožlane. „Miks mitte?” – „Ei või: mul on juba niisugune loomus: mille seljast võtan, selle maha joon.” Mütsi aga polnud sel kangel mehel ammugi enam peas, ei vööd kaftani peal ega tikitud rätikut: kõik oli läinud, kuhu tarvis. Mida rohkem edasi, seda suuremaks kasvas rahvahulk; tantsijaile seltsis lisa ega saanud pealt vaadata ilma sisemise liigutuseta, kuidas kõik vihtus kõige vabamat, kõige pöörasemat tantsu, mida maailm on kunagi näinud ja millele tema võimsate leiutajate järgi on antud nimeks kazatšok.
„Eh, kui ei oleks hobust!” hüüdis Taras, „laseksin kah, tõesti, laseksin ka ise tantsu lahti.” Ent rahva hulgas hakkas silma ka kogu Setši poolt nende teenete pärast austatud halle, vanu tutimehi, kes nii mõndagi korda olid olnud vanemad. Taras kohtas varsti hulga tuttavaid nägusid. Ostap ja Andri kuulsid aina tervitusi: „Aa! See oled sina, Petšeritsa! Tere, Kozolup! Kust jumal sind toob, Taras? Kuidas sina siia said, Doloto? Tere, Kirdjaga! Tere, Gustõi! Kas võisin arvata, Remen, et sind veel näen!” Ning kogu pillerkaaritavalt Ida-Venemaalt kokkukogunenud vägilased suudlesid üksteist vastastikku ja otsekohe algasid küsitlused: „Aga kus on Kasjan? Kus on Borodavka? Kus on Kolopjor? Kus on Pidsõšok?” Ja Taras Bulba kuulis aina vastuseks, et Borodavka on Tolopanis üles poodud, et Kolopjoril on Kizikirmeni all nahk maha nülitud, et Pidsõšokil soolati pea sisse ja saadeti vaadis otse Tsargradi. – Vana Taras laskis pea norgu ja lausus mõtlikult: „Olid tublid kasakad!”
III
Juba nädalapäevad oli Taras Bulba oma poegadega elanud Setšis. Ostap ja Andri tegelesid vähe sõjalise õppusega. Setš ei armastanud koormata end sõjaliste harjutustega ja raisata aega; noorsugu sai siin kasvatust ja haridust üksnes kogemuste kaudu, otse võitluste tuhinas, mis seetõttu olid peaaegu lakkamatud. Vaheaegu pidasid kasakad igavaks täita mingi distsipliini õppimisega, välja arvatud vahest märkilaskmine, harvad võiduajamised ning ajujahid metsloomadele steppides ja luhtadel; kogu ülejäänud aeg pühendati pillerkaaritamisele – laiahaardelise hingevabaduse tunnusele. Kogu Setš pakkus haruldast nähtust. See oli mingi vahetpidamatu pidutsemine; ball, mis algas kärarikkalt ja millel ei olnud lõppu. Mõned tegelesid käsitööga, teised pidasid poodi ja kaubitsesid; suurem osa aga pillerkaaritas hommikust õhtuni, kui taskutes kõlises võimalus selleks ning saadud vara ei olnud veel läinud kaubitsejate ja kõrtsmike kätte. Selles üldises pidutsemises oli midagi nõiduslikku. See ei olnud mitte prassijate jõuk, kes jõid end täis kurvastuse pärast, vaid see oli lihtsalt pöörane rõõmupilgar. Igaüks, kes siia tuli, unustas ja heitis endast kõik, mis seni tema huvi oli köitnud. Võib öelda, et ta sülitas oma minevikule ning andus muretult vabadusele ja samasuguste seltsimehelikkusele nagu ta ise, kel peale vaba taeva ja oma hinge igavese peo ei olnud ei omakseid, kodu ega perekonda. See tekitas selle pöörase rõõmu, mis ei oleks võinud sündida mingist teisest allikast. Jutustused ja lobisemised keset kokkukogunenud rahvahulka, kes laisalt