Tulnuk. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
taskusse ning silitaks kasteedi külma metalli.
„Ah kahjuks,” kordaks ta siis veel kord ja äkki paljastaks naeratus tema hambad, ootamatult säravvalged ses kasimatus, vinnilises näos. „Õpid ehk veel ära?”.
„Ei usu,” lausuks noormees viisakalt. „Ja pealegi on käest kätte müük meie riigis taunitavaks kuulutatud.”
„Ise tead.”
Mees tõuseks ja läheks oma lauda tagasi – tema samm oleks veelgi hooletum kui ennist. Seejärel ütleks ta midagi oma kaaslastele ja nad purskaksid koos naerma – kõõksudes ja kentsakalt kätega kõhtu hoides, nagu ähvardaks see lõhkeda. Siis, nagu lõigatult, jääksid nad kõik korraga vait ning vaataksid noormehe poole, kes neile abitult naeratades suitsetamist ja läkastamist imiteerivate žestidega veel kord demonstreerida püüaks, et ei, suitsetamisest ei tule tal tõesti midagi välja. Selle peale tehtaks seal lauas näod, nagu poleks noormehest üldse räägitudki: väljakutsuva jahedusega silmitseksid nad seina noormehe pea kohal; seal võiks väga hästi rippuda ka mõni odav reproduktsioon mingist vanema aja batalistilisel teemal loodud maalist: hurraatavad sõdurid täägivõitlusse sööstmas, ja hobune, kellel kartetsikuul on kõhu lõhki rebinud. Seda rasvasuitsust pruuni pilti, mis vaevalt küll kellelgi söögiisu võiks tõsta, silmitseksid nad täies üksmeeles, et seejärel taas naerma puhkeda, vappudes, kõhtu kinni hoides nagu ennegi.
See oleks noormehele juba liig: ta tunneks, et sellist mõnitavat ilkumist pole ta mitte millegagi ära teeninud. Sõbralik naeratus asenduks tusailmega ja ilmselt mõtleks ta juba äraminekule. Kuid võib-olla oleks sedagi ette aimatud: juba lähenekski tema lauale poolpurjus plika, kellele sitikmusta ülikonnaga tulemasinamüütaja eelnevalt midagi oleks kõrva sosistanud.
„Ma olen väga õnnetu ja väga vaene,” ütleks nirginäoline, liiga pika vihmamantliga tüdruk ja istuks kähku noormehe kõrvale. „Oh kui õnnetu ja vaene,” kordaks ta kaeblikult, ning isegi noormees saaks aru, et tüdruk võitleb itsitamisega.
„Ja mu vana emake on ka väga õnnetu ja väga vaene,” kuulutaks ta nüüd veelgi valjemalt. Nii valjusti, et teisest saalinurgast seda stseeni jälgiv kolmik taas, juba traditsiooniliselt, kõhu järele peaks haarama. Seepeale näitaks plika neile üle õla keelt, teeks solvunud näo ning asetaks oma käe – punase, nahasse kasvanud küüntega käe – noormehe põlvele.
„Võib-olla teeb härra mulle väikese laenu? Mõneks ajaks. Ma võin härrale ka vastu tulla… Kas või kohe, kuid sellisel juhul peab härra ise lahendama majutusprobleemid,” kihistaks salkus juustega plika ja kummarduks noormehele lähemale. See tunneks kasimata ihu mõrkjat-hapukat lõhna ja näeks pilku, milles oleks midagi koeralikku. Jah, see pilk võiks olla tõepoolest koeralik, kuid sel juhul küll sellise koera pilk, keda on liiga sageli põhjuseta, jalaga löödud, kellele on läbi köögiakna keeva vett selga lartsatatud ning kes selle kõige eest lihtsalt peab möödujale hoovivärava alt säärde kargama, ilma haukumata, salasi, ninapealne kirtsus ja silmad õelusest hallid.
„Küsi kahe pudeli jagu!” hõikaks keegi kolmikust.
„Kui võimalik, siis… kahe pudeli jaoks…” Nüüd pugistaks plika juba lahtist naeru ja kõõritaks totralt silmi, püüdes ilmselt veelgi inetum näida, kui ta juba kord on.
„Te tunnete neid seal ukse juures?” küsiks noormees, et mitte kohmetult vaikida.
„See uhke lipsuga on Jaama Krahv. Harilikult on tal seljas valge frakk.”
Kuid ei, see lause võiks ka ütlemata jääda, sest võib-olla kannakski tulemasinamüütaja sel korral just nimelt pikka valgest peenvillasest riidest lõhkise sabaga pintsakut. Tal võiksid vabalt ka valged kindad käes olla.
„Hästi. Ma laenan teile,” ütleks nüüd meie nooruk. Ta silmitseks tüdrukut korraks nukralt ja väga mõtlikult ning nendiks seejärel, et too kannatab alatoitluse all. „Mõistlikum oleks teil see raha küll toidule kulutada,” soovitaks ta, „toidule ja vitamiinidele. Alkoholikalorid pole ikka need õiged. Pealegi on alkohol anarhismile viiv ja meie heaoluühiskonnale kahjulik.”
„Keri persse!” luikaks nüüd plika üle kogu söökla. Noormehe pikk mõtlik-nukker ja samal ajal jahedalt uuriv pilk oleks talle midagi senikogematult solvavat. „Poisid, ta norib! Ta käperdab mind, Krahv!”
Kolinal lükataks kolm tooli vastu lauda ning kolm meest tuleksid mõõdetud aeglusel üle põranda. Valge frakiga tulemasinamüütaja kõige ees. Võib-olla polekski tema näol vistrikke, võib-olla oleksid tal hoopis blondid vurrud ja kriipssirge, nagu noaga lõigatud seitel. Tüdruk kargaks püsti ning ei suudaks end enam pidada: „Poisid, andke talle! See on nuhk! See on lilla! See on…”
Arvatavasti tõsineks nüüd noorukki. Jaama Krahv astuks talle päris lähedale, nii lähedale, et noormees näeks kõiki poore tema ninal: väikesed mustad täpid, just sellised, nagu näeme ajalehtede fotosuurendusel, kui neid hästi lähedalt vaadata; ka maohapete ja sapi ja viina lõhna peaks ta tundma, sest too üleni valges Jaama Krahv hingaks talle ju kähinal otse näkku. Nii nad teineteist pilguga mõõdaksid, kuni meie vaatluse all olev noormees vaikuse ootamatult katkestaks ning tasa ja sõbralikult tähendaks: „Väga huvitav… Ma just praegu lugesin Wundti psühholoogiaraamatust, et väga vihasel inimesel tõmbuvad silmaterad punktisuuruseks. Nüüd ma näen, et see on tõesti nii. Tahate ehk peeglist kontrollida? Aga võib-olla tutvustaksite te end enne?”
Ja taas saabuks vaikus, veelgi pikem kui enne – imelik, narr vaikus.
„See on ju idioot. Lolli ma ei löö,” lausuks Jaama Krahv lõpuks ja kuidagi ebakindlalt ning pöörduks järsult ringi. Nii järsult, et tema parema jala kingakontsa jäljeks porisel põrandal oleks kõige ehtsam ja täiuslikum ringjoon. Pisut pettunult järgneksid talle ka teised, kusjuures tema kiilaks pöetud sõber viiks kaasa „krahvi” valge läikiva siidsilindri, millest me rääkida unustasime ning mille ka Jaama Krahv unustas – ainult et nooruki lauale.
„Ah soo. Te tahtsite väikest laenu…” pöörduks noormees taas tüdruku poole. Ta võtaks koti ning annaks tüdrukule paar rahatähte.
„Aga mis?.. Te nüüd nutate!” ehmuks ta seejärel.
Ja tõepoolest, see hapukalt lõhnav tütarlaps nutaks nüüd lausa lahinal. Need pisarad, see vihm, need platvormvagunid kivisöega, aina kivisöega, see rööpaseadja putka, pelargoon aknalaual, vihmas, vihmas.
„Käi tui tussi!” purskaks tüdruk täis raevu – miks küll? – , ning kägaraks pigistatud rahapaberid peos, tormaks jaamasööklast välja.
Eks varsti väljuks ka meie noormees. Tihe peen hilissügisene vihm võtaks ta vastu. Ning jaama tuled, vedurite hõiked, see kirbe, nõe järele lõhnav raudteenovember. Noormees võiks tõsta krae üles – platvormid on alati nii tuulised – ning hakata kodu poole sammuma.
Ta läheks kaubaaitade vahelt läbi; ilmatu madalad ja pikad tunduksid nad talle selles poolhämaras. Siin-seal vilguksid laternad, neid kannaksid suurte presentpõlledega laomehed, kes avaksid ja jälle sulgeksid päratuid väravaid, mille vahelt tõstetaks külmutusautodesse poolitatud sigu, bensiinivaate, kaste, kaltsupalle, oh, mis nende uste vahelt kõik küll ei paistaks. Sigade paledel lasuks aga õnnis rahu. Mootordresiinid, kärud, plaanvankrid ja veeretatavad vaadid koliseksid killustikul; õlised lombisilmad vilaksid kavalas külgvalguses ning neis peegelduvad tuled lubaksid neid pidada kaevusügavusteks. Siis kaubaaidad lõpeksid ning raudteed jääksid piirama veel vaid propsivirnad. Pöörmekohtadel ohkaks mõni väsinud vedur ja paiskaks kõhu alt välja aurupilve, nagu heidaks ta hinge.
See kõik võiks aga niisama hästi toimuda ka veebruaripakases, lume kiljumise saatel, pakases, mis sunniks laadijaid alla laskma läkiläkide kõrvu, et neid lõua alt kinni siduda. Vahest oleks ehk tõesti veebruarikuu sel tänasel õhtul, võib-olla pauguks tõesti pakane ja propsivirnad, mille vahel noormees astuks, meenutaksid fantastilisi lumemägesid. Ta läheks, krae hingeaurust härmas, mööda raudteetammi äärt ja jõuaks lõpuks turbalaoni.
Järsku vihiseks tal peast midagi mööda, riivaks ehk mütsigi, kukuks matsatades teele. See oleks telliskivi.