Spioonid. Michael Frayn
Читать онлайн книгу.
minul oli väike, sageli hirmuäratav, aga alati kaasahaarav osa:
Aitäh, et te mind vastu võtsite. Aitäh, aitäh.
Kust see häiriv lõhn siis tuli?
See ei tulnud hoolitsetud roosidest Haywardide maja ees ega jumal teab mis taime rägastikust meie eesõues. See ei tulnud Hardimentide maja ees olevatest laimipuudest ega budleiadest Stottide ja McAfeede juures ega härra Gorti ja Geestide kuslapuudest.
Jalutasin aeglaselt mööda tänavat, vaatasin maju, mis jäid Haywardidest teisele poole teed, ja püüdsin selgust saada. Lõhn ei tulnud majast number kuus – Berrillide okastraadina sasipuntrasse kasvanud metsroosidest… Maja number viis kuulus Geestidele… Maja number kolm, ja me oleme tagasi Pincherite juures. Nii et lõhn sai tulla ainult majast Geestide ja Pincherite vahel, number neljast.
Peatun ja uurin maja hoolikalt. Sepistatud värava rustikaalsel sildil on kirjas Meadowhurst ja selle tagusest aiast pole eriti midagi näha peale hoolitsetud kurerehapottide ja kiviplaatidega sillutatud parkimisplatsil seisva kolme auto. Maja ise näeb tundmatu välja. Kogu selle stiil erineb pisut kõigist teistest tänava majadest – see on lihtsalt palju hiljem ehitatud. Jah, see oligi see koht – meie Arkaadia, meie Atlantis, meie Eedeni aed, omanikuta territoorium, mis jäi maha, kui juhuslik Saksa süütepomm preili Durranti maja laastas.
Neil päevil oli maja nimi Braemar. Juba siis, kui Stephen ja kõik teised tupiktänava lapsed seal mängisid, olid põldmurakad, põdrakanep ja kibuvitsad hakanud varjama nukrameelset väikest maa-ala täis rususid, mis katsid selle maja vundamenti, kus preili Durrant oli elanud ja surnud. Kogu aed oli nüüd metsistunud nagu Berrilli-plikad ning majaesine kõrge roheline hekk, mida preili Durrant oli niivõrd sirgena hoidnud ja mille taga ta oli nii hoolikalt oma privaatsust säilitanud, oli kuju kaotanud ja kasvanud korratuks võsaks, mis sulges täielikult ligipääsu sellele salajasele kuningriigile ja tegi ta maailma jaoks olematuks.
Stephen oli veetnud palju aega nende tähelepandamatute ja ilmetute roheliste põõsaste vahel, mis kunagi olid moodustanud heki. Aga ta pani neid vaevu tähele. Igatahes seni, kuni hakkas lõppema too juunikuu, need tema ümber õitsema puhkesid ja lämmatasid teda pooleldi vänge magusa lõhnaga, mis teda aastaid jälitas.
Vaatan pikalt kurerehade potte ja kolme autot. Põõsastest pole nüüd enam jälgegi. Hakkan tahes-tahtmata naerma, kui mulle meenub, mis need olid, sest see liik on niivõrd levinud, niivõrd põlatud ja naeruvääristatud, niivõrd seostatud selliste metsikute tunnete allasurumise ja varjamisega, mida need minus vallandavat näisid. Las ma ütlen selle nime ja toon kõik lõpuks päevavalgele.
Minu suure rahutuse allikas on lihtne, tavaline liguster.
Lugu algas seal, kus enamik meie ettevõtmisi ja seiklusi – Keithi kodus. Tegelikult teelaua taga – ma kuulen vaikset kõlksumist, mida teevad sidrunitee kõrget kannu katvale pitsitükile raskuseks olevad neli sinist helmest…
Ei, oodake. Olen valesti aru saanud. Klaashelmed kõlksuvad vastu klaasist kannu, sest kate liigub tuule käes. Me oleme hommikul õues, aia tagaosas oleva kanaaediku juures, ja ehitame mandritevahelist raudteed.
Jah, sest ma kuulen veel midagi – ronge päris raudteel, kus need ilmuvad kaevandist võrkaia taha meie pea kohal olevale raudteetammile. Näen sädemesadu, mida nad rööbastelt õhku paiskavad. Kannutäis sidruniteed ei ole õhtuooteks, see on lõunaoode, millega kaasneb mõlemale kaks küpsist, mille Keithi ema on meile toast toonud ja meie kõrvale punastest tellistest teerajale asetanud. Just siis, kui ta mööda punastest tellistest teerada minema kõnnib, laseb Keith väga rahulikult ja vaikselt pommuudisel lõhkeda.
Millal see juhtub? Päike särab, kui helmed vastu kannu kõlksuvad, aga mul on tunne, et mandritevahelise raudtee jaoks kaevatud pinnasel on endiselt mõned mahalangenud õunapuuõied ja tema ema muretseb, kas meil on õues ikka piisavalt soe. „Te ju tulete tuppa, poisid, eks ole, kui teil jahe hakkab?” Võib-olla on endiselt maikuu. Miks me koolis ei ole? Ehk on laupäev või pühapäev. Õhus on tunda argipäeva hommikut; see on selge, isegi kui aastaaeg pole ilmne. On midagi, mis sellele pildile päris hästi ei sobi, nagu tihti, kui püütakse terviku leidmiseks kilde kokku panna.
Või olen kõigest tagurpidi aru saanud? Kas see lugu politseinikuga oli juhtunud juba enne seda?
Nii raske on meenutada, millises järjekorras asjad toimusid – aga kui sa seda ei suuda meenutada, on võimatu aru saada, mis milleni viis ja milline oli nende asjade vaheline seos. See, mida ma mäletan, kui väga põhjalikult mälus sobran, ei ole sugugi jutustus. Tegemist on elavate üksikasjade kogumiga. Teatud sõnad, mida öeldi, teatud vilksamisi nähtud asjad. Teatud žestid ja näoilmed. Teatud tujud, teatud ilmad, teatud kellaajad ja valgus. Teatud eraldiseisvad hetked, mis tunduvad väga palju tähendavat, aga tegelikult tähendavad väga vähe, kuni nendevahelised varjatud seosed pole leitud.
Millal politseinik mängu tuli? Me vaatame, kuidas ta aeglaselt mööda tupikteed lähemale väntab. Tema ilmumine on ühteaegu kõiki meie kahtlusi põhjendanud ja kõik meie jõupingutused tähtsusetuks muutnud, sest ta tuleb Keithi ema vahistama… Ei, ei – see juhtus varem. Me jookseme rõõmsalt ja süütult politseiniku kõrval mööda tänavat ja ta kehastab ainult ootamatut lootust, et midagi põnevat hakkab toimuma. Ta sõidab kõigist majadest mööda, vaatab kordamööda neist igaüht, pöörab tänava lõpus ringi, väntab mööda tänavat tagasi… ja tuleb sadulast maha maja number kaksteist ees. Kindlasti mäletan ma ilmet Keithi ema näol, kui me jookseme tuppa talle ütlema, et üks politseinik läheb tädi Dee juurde. Hetkeks kaob kogu tema enesevalitsus. Tundub, et tal on halb ja ta on hirmunud. Ta paiskab välisukse lahti ja ei kõnni, vaid jookseb mööda tänavat edasi…
Nüüd ma saan muidugi aru, et tema ja tädi Dee ja proua Berrill ja McAfeed kardavad politseinikke ja telegrammitoojaid nagu kõik, kelle pereliige võitleb sõjas. Olen unustanud, milles asi toona lõpuks oli – sellel polnud igal juhul midagi pistmist onu Peteriga. Vist kaebus tädi Dee pimenduskardinate pärast. Ta oli nendega alati üsna lohakas.
Uuesti näen seda ilmet Keithi ema näol ja seekord arvan nägevat veel midagi peale hirmu. Midagi, mis meenutab mulle Keithi näoilmet, kui tema isa avastas, et poiss on jätnud unarusse oma kohustuse ratta või kriketivarustuse eest hoolt kanda; kerget süütunnet. Või varjutab seda mälestust taas tagantjärele tarkus?
Kui politseinik ja näoilme olid juba ette tulnud, kas oli võimalik, et need olid selle mõtte Keithile pähe pannud?
Arvan nüüd, et kõige tõenäolisemalt tulid Keithi sõnad tühjalt kohalt, et need sündisid spontaanselt väljaütlemise hetkel. Et need olid pime fantaasia. Või puhas sisetunne. Või, nagu paljude asjade puhul, mõlemat.
Aga neist viiest sõnast sai alguse kõik järgnev, mille kutsus esile lihtsalt see, et Keith sõnad välja ütles ja mina neid kuulsin. Meie ülejäänud elu määrati kindlaks sel põgusal hetkel, kui helmed kõlksusid vastu kannu ja Keithi ema kõndis läbi hommikusära, üle viimaste punasest tellistest teerajale langenud valgete õite meist eemale, selg sirge, tasakaalukas ja kõigutamatu, ja Keith jälgis tema lahkumist, silmis unelev pilk, mida ma mäletan väga paljude ettevõtmiste algusest.
„Minu ema,” sõnas ta mõtlikult, peaaegu kahetsevalt, „on Saksa spioon.”
3
Nii et ta on Saksa spioon.
Kuidas ma uudisele reageerin? Kas ma kostan selle peale midagi?
Ma vist ei ütle üldse midagi. Arvan, et vaatan lihtsalt Keithile otsa, suu ammuli, nagu palju kordi enne seda, oodates järgmisi sõnu. Kas ma olen üllatunud? Loomulikult olen üllatunud – aga Keithi teadaanded üllatavad mind sageli. Ma olin üllatunud, kui ta mulle esimest korda rääkis, et härra Gort, kes elab üksinda majas number üksteist, on mõrvar. Aga kui me asja uurisime, siis leidsime tema aia tagaotsas olevast prügilasust mõned ohvrite luud.
Nii et ma olen kindla peale üllatunud, aga mitte nii palju, kui peaksin olema. Ja loomulikult olen ma otsekohe elevil, sest näen avanemas põnevaid uusi võimalusi ennast peita ja õhtuhämaruses jälgida, nähtamatu tindiga kirjutatud sõnumeid saata ja saada,