Tants läbi rukki. Erik Tohvri
Читать онлайн книгу.
ta kirjutab, selleks pole vähemalt juhatuse otsust vaja. Aga sina uuri, millal laev läheb!”
“Kiireid asju aetakse lennukiga…” torises Elmar Rõigas.
“Noh, ei – see läheb liiga kalliks. Võta kiirlaeva pilet!”
Elmar Rõigas läks ja kohe sisenes kabinetti Maige Sinirand, noor raamatupidaja, kes tuli arvetele direktori allkirju saama.
“Mis sa Elsale tegid? Tuli tagasi ja porises omaette, nagu oleksid temaga riidu läinud!”
“Eks me peaaegu läksimegi… Ta on ju nagu kivi, ei anna järele, mitte üks põrm! Meil läks freespink tuksi, on vaja kohe uus saada, muidu läheb kogu tellimus aia taha… Aga tema -
ei!” Ain hammustas endale keelde, see veel puudus, et hakata tippjuhtide vahelisi lahkarvamisi mõne alluvaga arutama. Aga sõnavahetusest tekkinud nördimus otsis ilmselt väljapääsu.
“Näed siis – ma ju ütlesin: igavene kuivik! Aga niisugusel juhul – loomulikult oleks pidanud ta nõus olema!” Maige noogutas osavõtvalt ja jätkas siis nagu iseendaga kõneledes: “Mina tema asemel oleksin soovitanud midagi muud…”
“Mida siis? Mida sa oleksid osanud välja mõelda, olukord on minu arvates täiesti hull!” laiutas Ain käsi.
“Erakorraline juhatuse koosolek…”
“Ei ole võimalik! Osa juhatuse liikmeid on välismaal, ei teagi, millal tulevad!.
“Ei, ma tahtsin pakkuda hoopis midagi muud: helistad kõik juhatuse liikmed läbi, ükshaaval. Alustad esimehest ja… ja räägid asja ära. Ma usun, et nad on nõus järgmisel koosolekul selle investeeringu kinnitama. Asi on ju tähtis!”
“Sa mõtled – tagantjärele?”
“Just! Vormistada võib ju nii, et koosolek on toimunud varem – peaasi, et nad nõus on!”
“Sul on jumala õigus! Sa oled tark nagu hirmus!” Ainil läks tuju heaks, ta oleks olnud valmis Maiget kas või kallistama.
“Näed siis – Lombi Elsa on kirjatähes kinni, aga minu arust peab pearaamatupidaja asja ka sisuliselt nägema!” arvas Maige.
Taksojuhi amet võib igal sammul üllatusi pakkuda. Näiteks istub sulle ühtäkki kõrvale portfelliga kodanik, kelles tunned ära tuntud kirjaniku. Või pead vedama välismaalast, kes vadistab ainult itaalia keeles ega oska kuidagi selgeks teha, kuhu nimelt ta sõita tahab. Või siis mõni üpris daamilikult riietatud naishing, kes meeldivale taksojuhile teeb ettepaneku õhtu koos veeta… Peep Sinirand oli kõik need situatsioonid läbi elanud, kuhjaga peale veel kõike muud, alates purupurjus rikkurist kuni poisinolkideni, kes arvet maksmata minema putkasid.
Ega see üks õige amet ikka ei ole, aga raha saab… mõtiskles ta. Öövahetusi üritas ta vältida, sest öösel oli liikvel ka niisuguseid sõitjaid, kelle teenindamine osutus enam kui ohtlikuks. Peebuga ei olnud õnneks seni midagi hullu juhtunud, kuid nii mõnedki kolleegid olid sattunud olukorda, kus jäädi ilma nii autost kui kassast ja võidi ainult õnne tänada, et hing sisse jäi. Jõudsalt arenevast majandusest hoolimata oli aeg karm ja kuri, piiramatute võimalustega kapitalism oli avardanud nii päikese- kui varjupoolt ja sinna varju mahtus nii vargaid kui ka neid, kes ei kohkunud tagasi isegi ligimese elu võtmise ees. Algul oli seda nimetatud üleminekuaja nähtuseks ja avalikkust lohutatud, et üsna pea kõik muutub; kui aga taasiseseisvumisest oli möödas juba kümme aastat, polnud asi oluliselt paremaks läinud. Vaid probleemide raskuspunkt oli nihkunud – kui varjupoole asukaid varem ajendas kuritegevusele soov lihtsamalt ära elada, siis nüüd oli tagasundijaks narkomaania, enamasti parandamatult põhja viiv haigus. Ühiskonna nakkuslik vähktõbi, mis on küll välditav, kuid väga raskesti ravitav. Just narkomaanid olid need, kelle eest ka taksojuhid hoiduma pidid, sest oma kire küüsis ei kohkunud see allakäinud ja plahvatuslikult kasvav inimgrupp millegi eest tagasi. Ka Peebul oli sellistega oma kogemus, mida ta ei suutnud värinata meenutada ning mis teda senisest veelgi hoolikamalt sundis sõitasoovijaid silmitsema. Ühel oktoobrikuu hilisõhtul olid takso tagapingile istunud järjekordsed kliendid – kaks noormeest, kes auto ühel kõrvalisel tänaval seisma kamandasid.
“Paar minutit, siis sõidame edasi,” oli üks nendest öelnud, ja pilku üle õla heites taipas Peep, kellega on tegemist – tagapingil oli teoksil midagi narkomaanidele ainuomast. Seal välkus süstal ja hakati paljastama süstimiseks sobivaid kehaosi.
“Välja taksost! Jalamaid välja, teid ma ei teeninda!” oli Peep häält tõstnud, aga saanud kohemaid vastulöögi, mis ta taltsaks tegi.
“Vait, ja mitte üks sõna! Muidu torkan sulle selle süstla kõrisse ja oled samamoodi aidsiga koos nagu meiegi!”
See võis olla ainult provokatsioon, aga Peep pidas paremaks kuuletuda. Sest meeste ähvardava ilme järgi oli arvata, et nad ei kohku millegi eest tagasi. Mitu päeva pärast seda juhtumit kaalus ta ameti vahetamist mõne rahulikuma ja ohutuma vastu, aga siis mattus üleelamine uute ja meeldivamate muljete alla ning kõik jäi vanaviisi. Aga kõige parem oli olla ikkagi kodus, oma pere ringis, kuigi ka seal ei saanud alati läbi sõnavahetuseta.
Maige oli viimaste nädalate jooksul muutunud kuidagi äraolevaks ja närviliseks. Isegi Reeli, kes oli alati olnud tema pailaps, tuli isale kaebama, et ema on tige.
“Emal on palju tööd, eks sellepärast. Küll see läheb mööda,” lohutas Peep last. Aga hilisõhtul tegi ikkagi sel teemal Maigega juttu.
“Kas sul on töö juures pahandusi? Oled kuidagi endast väljas ja…”
“Kassa näed, kui tähelepanelik!” oli naine tõrjuv.
“Tõesti, isegi laps kaebas, et ema on tige!”
“Kui ta määrib heast peast laudlina moosiga kokku, siis peab ju karistama! Tutistasin teist natuke, muud midagi!”
“Aga midagi sinuga ikka on. Sul ei ole juba ammu olnud niisugust lahedat olemist nagu varem,” painas Peep.
Maige kortsutas kulmu ja ei rutanud vastusega. Ütles siis kuidagi resigneerunult, nagu kahetsedes:
“Mis teha, kui ma pean üksi otsustama… Seda, mis meie perest edasi saab. Niiviisi me jääme lihtsalt elule jalgu, muud midagi!”
“Mismoodi – jalgu? Mis meil siis nii häda on?” imestas mees.
“Ah häda… Sina ei saa sellest aru! Kõik pürgivad ülespoole, tahavad midagi enamat… See ju ongi evolutsioon, et peab millegi poole püüdma! Aga meie trambime paigal ja paigalseis tähendab tagasiminekut. Sest kõik teised lähevad edasi!”
“Noh, see on sul küll üks väga segane jutt. Mis sind siis kõige rohkem häirib? Ja üldse – kuhu sul kiire on?”
“Häirib, häirib…” torises naine osatavalt. “Ütleme siis lihtinimeste viisil, et sina ka aru saaksid: rahapuudus kõigepealt!”
“On sul raha otsas? Ma annan sulle paarsada krooni, mul on!”
“Loll! Mitte selles, mitte taskurahas ei ole asi. Vaata enda ümber, siinsamas, meie kodus! Mis sa näed?”
“Minu arust normaalne elamine…”
“Seda arvad sina! Kas sa ei näe, et pehme mööbel tahaks ammu väljavahetamist? Praegu on moes nahkmööbel! Remonti pole me ammu teinud, kõigil on nüüd euroremont… Ja pesumasin tuleks uus muretseda, mis paremini väänaks, selle tsentrifuug on liiga aeglane. Uutest kingadest ma ei räägigi, need ma jaksan ise osta… Aga kodus on miljon asja, mida vaja oleks, tüdrukule kõigepealt arvuti, tänapäeval ilma ei saa!” seletas naine ja see kõik toimus kummalises vahelduvas rütmis, samas arutlevalt ja kohe jälle ägedalt.
“Arvuti, jah. Seda olen ka mina mõelnud, aga praegu on ta alles kaheksane. Veel paar aastat, siis…”
“Mees! Mille eest sa selle arvuti kavatsed osta? Kust sa selle raha võtad? Sinu palga juures ei ole see lihtsalt võimalik!” tõstis Maige nüüd juba ärritunult häält. Tavaliselt oli Peebu rahulik toon teda tagasi hoidnud, aga nüüd