Germinie Lacerteux. Edmond de Goncourt
Читать онлайн книгу.
ning püüdis elustada ammumängitud rolli. Piisas ühest pilgust noorukesele valge tanuga teenijannale, kui vanameest valgustas noorusekiir. Vana Jocrisse suhtus Germiniesse lapseliku rõõmu ja sõbralikkusega nagu vanaisa. Kuid mõne kuu pärast ta suri ning Germiniel tuli alatasa kohta vahetada, töötada ülalpeetavate naiste, pansioniperenaiste ja väikekaupmeeste juures, kuni õde sokutas ta teenijanna äkilise surma tõttu vabaks jäänud kohale Taitbout’ tänavasse preili de Varandeuil’ juurde – samasse majja, kus õde oli uksehoidja.
IV
Neil, kes arvavad, et katoliku usk on meie ajal end ammendanud, pole aimugi, kui võimsalt ja sügavalt on see juurdunud rahva hingesügavustesse. Nad ei tea, millised varjatud ja peened sidemed seovad usuga lihtrahvast pärit naist, nad ei taipa, mida tähendab pihilkäimine ja pihiisa nende vaeste naiste hingele. Naine, kelle osaks on raske töö ja vaesus, näeb teda kuulavas ja talle lahkelt vastavas vaimulikus mitte jumalateenrit ega kohtumõistjat, kelle võimuses on patud andeks anda ja hing päästa, vaid kõikide tema murede ärakuulajat ja sõpra hädas. Ükskõik, kui paadunud on naine, peitub temas alati naiselik alge – midagi tundelist, värelevat, tundlikku ja haavatavat, midagi nagu haige inimese püüdluse taolist, ning ta januneb niisamuti hea sõna järele nagu muhu saanud laps hoidja lohutuse järele. Nii nagu seltskonnadaamil, nii on ka lihtrahva hulgast pärit naisel tarvidus südant puistata, üles tunnistada ja pihtida, sest tema soole on omane end avada ja kelleltki tuge otsida. On asju, mida ta peab südamelt ära rääkima, ning ta ootab, et talle küsimusi esitataks, teda haletsetaks ja talle kaasa tuntaks. Ta loodab, et tema häbelikult varjatud tundeid mõistetakse ning nende vastu siirast huvi tuntakse. Ning isegi sel juhul, kui peremees kohtleb teenijannat hästi või koguni sõbralikult, ei erine tema headus sugugi lahkusest, mida ta ilmutab oma kodulooma vastu. Peremeest huvitab küll teenijanna söögiisu ja tema enesetunne, ta muretseb tema tööjõudluse pärast, kuid sellega ka asi piirdub. Talle ei tule pähegi, et peale ihuhädade võib teenijannal olla muidki hädasid, ning nad ei oska arvatagi, et teenijanna võib vaevelda hingepiinades, kurvameelsuse ja murede käes, milles peremehele endale toob kergendust omataolistega suhtlemine. Peremees arvab, et naisel, kes pühib põrandat ja valmistab toitu, ei saa olla kurblikke ja murettekitavaid mõtteid, ning seetõttu ei huvitu ta kunagi tema mõttemaailmast. Kelle poole on siis teenijannal pöörduda? Eks ikka vaimuliku poole, kes teda ootab, küsimusi esitab ja ära kuulab – jumalateenri poole, kes samas on ka ilmalik inimene, kõrgemalseisev isik, hästi kasvatatud ja haritud härrasmees, kes oskab kenasti rääkida, on alati kättesaadav, kannatlik ja tähelepanelik ega ilmuta põlgust ka kõige alandatuma ja kehvemini riides koguduseliikme vastu. Üksnes tema kuulab teenijannatanus naist. Üksnes temale lähevad korda teenijanna varjulhoitud kannatused, kõik see, mis teda piinab ja erutab, kõik see, mis tekitab mitte ainult teenijannal, vaid ka tema perenaisel tahtmise äikese-eelse raskusena hinge rusuvat muret välja nutta. Ainult vaimulik ärgitab teda avameelsusele ning aitab vabaneda igapäevaelu kibedusekoormast; ainult vaimulik aitab tal tõusta igapäevaelust kõrgemale ning puudutab tema hinge lahkete, halastavate ja lootust sisendavate sõnadega, niisuguste ülendavate sõnadega, mida teenijanna oma perekonna või seisuse meeste suust kunagi ei kuule.
Asunud preili de Varandeuil’ teenistusse, muutus Germinie äärmiselt jumalakartlikuks ega mõelnud enam muust kui kirikust. Ta nautis üha enam pihilkäimise õndsust, vaimuliku pimedusest kostvat mõõdukat, rahulikku ja vaikset häält ning jutuajamisi, mis sarnanesid hellade sõnade puudutusega, ning ta naasis sealt värske, kerge, vaba ja õnnelikuna, otsekui oleks tema hinge kõige tundlikumatele ja valulevamatele kohtadele asetatud paitav ja leevendav kompress.
Ainult pihil võis ta oma hinge avada. Tema perenaises oli mehelikku karmust, mis ei kutsunud südant kergendama. Preili järsud hüüatused ja sõnad sundisid Germinied vaikima isegi siis, kui ta oleks tahtnud hinge puistata. Vana naine oli kõigutamatu igasuguse kaeblemise suhtes, mis polnud seotud haiguse või õnnetusega. Pelgalt ettekujutuslikud mured ja mõtte sünnitatud piinad, naiste närvidest ja nende organismist põhjustatud hädad jätsid tema meheliku loomuse armutult ükskõikseks. Vahel näis Germiniele, et ta on tundetu, ent tegelikult oli vana naine möödunud aastatest ja eluraskustest karastatud. Tema süda oli niisama karm ja kare kui tema nahk. Ta ei kaevelnud kunagi ega sallinud ka teiste kaeblemist. Omaenda valamata jäänud pisarate pärast vihkas ta täiskasvanud inimeste tönnimist.
Peagi sai pihitoolist Germiniele erutav ja püha kohtumispaik. Sellele oli suunatud tema esimene hommikune mõte ja viimane palve õhtul. Vaimus põlvitas ta seal terve päev. Tööd tehes olid tema silme ees tammine kuldnaastudega pihitool ja tiivuline ingel selle kohal, rohelise eesriide liikumatud voldid ning ümberringi valitsev sügav ja salapärane hämarus. Talle tundus, et seal on kogu tema elu ja olemasolu mõte. Terve nädala elas ta ihaldatud ja lubatud päeva nimel. Neljapäevast alates haaras Germined kannatamatus ning selles kasvavas magusas ootuses kangastus õnnistatud laupäevaõhtu. Laupäev ära oodatud ning kõik tööd tehtud, pani ta preilile kiiruga söögi lauale ning jooksis Notre Dame de Lorette’i kirikusse patte pihtima, nii nagu teised tõttavad armsama juurde. Kastnud sõrmed pühitsetud vette ja põlvitanud, astus ta nagu kass mööda vaipa vaikselt pingiridade vahelt läbi. Peaaegu maadligi kummargil, suundus ta hääletult külglöövi ning peatus eesriidega varjatud tuttava, salapärase pihitooli juures, et ärevalt oma järjekorda oodata. Noor vaimulik, kes Germinied pihile võttis, oli tema sagedaste käikudega harjunud. Tal jätkus selleks nii aega, tähelepanu kui ka halastust. Ta laskis naisel pikalt jutustada, rääkida ära kõik elu pisiseigad. Ta suhtus heatahtlikult selle valuleva hinge juttu ega keelanud tal välja valamast kõige pisemaidki muresid. Ta kuulas ära tema kurtmised, soovid ja hädad, ei lükanud tagasi ega põlanud teenijanna pihtimust, kes usaldas talle oma hinge salajasemad ja varjatumad tunded, mida avaldatakse ainult emale ja arstile.
Vaimulik oli noor. Ta oli heasüdamlik. Varem oli ta elanud ilmalikku elu. Suur mure oli teda sundinud otsima varjupaika rõivast, mis varjas tema leinavat südant. Mees polnud temas veel surnud ning ta kuulas kurva kaastundega teenijanna mureliku südame pajatusi. Ta mõistis, et Germinie vajab teda, kuna saab temalt tuge, et ta sisendab naisesse kindlust, päästab teda tema enda küüsist ning hoiab teda kiusatustest. Temas tärkas nukker kaastunne selle hapra hinge, ühtaegu südika ja loiuvõitu tütarlapse vastu, iseendaga kimpus õnnetu olendi vastu, kes oma südame ja keha poolest oli loodud armurõõmudeks, mille järgi janunes kogu tema olemus. Toeks minevikust ammutatud tarkus, pani vaimulikku imestama ja vahel lausa kohutas palveõhinas noore naise silmist kiirgav leek, ning pihiisa kartis, et tema jutt pöörab jälle vägistamisele, mille puhul oli tema väga siirast vastuhakutahtmist vaimuliku arvates tuhmistanud kõigi meelte tardumus.
Selline usupalang kestis aastaid, mille jooksul Germinie elas endassesüüvinult, vaikselt ja õnnelikult, täiesti Jumalale pühendunult, vähemalt arvas ta ise niimoodi. Ent pikapeale hakkas vaimulik märkama, et Germinie ei ümmarda mitte Jumalat, vaid teda. Naise pilgud, punastamine, salajas hoitud mõtted ja sõnad, mida ta söandas esimest korda välja öelda, kõnelesid vaimulikule sellest, et tema lambuke on usuteelt eksinud ning petab ennast. Germinie jäi ootama, kuni vaimulik teenistuse lõpetab, järgnes talle käärkambrisse, ei jäänud temast sammugi maha ning jooksis kirikus tema sutaani sabas. Vaimulik püüdis Germinie armupalavikku jahutada, muutus kinnisemaks ja külmemaks. Niisugusest muutusest, sellisest ükskõiksusest pahane ja solvunud Germinie tunnistas ükskord pihil, et ei salli sugugi kaht tütarlast, vaimuliku armastatud koguduseliiget. Ilma vähimagi selgituseta saatis noor vaimulik Germinie teise pihiisa juurde. Paar korda käiski Germinie tolle juures, siis aga loobus ega mõelnudki enam tagasi pöörduda, ning hardast usust ei jäänud järele muud kui kauge ja magus viirukisuitsuna haihtunud mälestus.
Nii olid lood sel ajal, kui preili haigestus. Tahtmata haiget üksi jätta, ei käinud Germinie kogu selle aja jooksul kordagi kirikus. Ja kui preili oli juba niivõrd kosunud, et ei vajanud enam teenijanna pidevat kohalolekut, siis märkas ta imestusega, et tema andunud usukummardaja jäi pühapäeval koju ega tõtanudki missale.
„Mis sinuga lahti on?” päris ta. „Kas sa ei lähegi enam oma vaimulike juurde? Mis nad sulle teinud on?”
„Ei midagi,” vastas Germinie.
V
„Vaadake mind,