Mere taga. Erik Tohvri
Читать онлайн книгу.
title>
Suurel reisiparvlaeval on olemas kõik eluks vajalik – kauplused, restoranid, baarid, aga ka tänavad ja väljakud. Siin saab süüa ja magada, üürida toa, mida laevapäraselt kajutiks nimetatakse, või tarbe korral isegi sviidi, mida võiks juba väikese mugava korteriga võrrelda. Siin on ridamisi mänguautomaate, millel oma raha maha mängida lootuses, et õnn lõpuks naeratab ja hingetu masin vähemalt mänguks kulutatud eurod tagasi annab. Laeval on ka estraadilava ning tantsupõrand, kus vähemalt õhtusel ajal sebimist jätkub – kõik selleks, et reisijad igavust ei tunneks ja oma järgmisel sõidul just selle kompanii laeva valiksid.
Suur laev on nagu omaette linn, mis elanikkonna arvukuselt annab silmad ette isegi mõnele Eestimaa väikelinnale, kuigi vaid õige vähesed laevalviibijad võivad end siinseteks püsielanikeks pidada. Linn-laeval on isegi linnapea, keda kapteniks nimetatakse ja hulganisti toimekaid ametnikke, kes peavad hoolitsema selle eest, et laev ohutult ja õigel ajal määratud sihtsadamasse jõuaks ning pidevalt vahelduv elanikkond end reisil kõigiti mugavalt tunneks.
Esimesel Soome-reisil tundus niisugune parvlaev Jaanusele lõputute labürintide ahelana, kus suunavatest viitadest hoolimata polegi nii lihtne orienteeruda ja vajalikke kohti üles leida. Uudishimu kannustas meest laevas ringi kõndima ning ta avastas, et kõik reisijate kasutuses olevad seitse korrust olid küll erinevad, aga mitu neist jällegi segadusseajavalt ühtemoodi. Siin oli võimalik kergesti ära eksida, sest mööda koridore kõndides oli orientatsioon kerge kaduma; kui polnud võimalust aknast välja vaadata ja liikuvat veepinda silmitseda, ei osanudki määrata, kumb on laeva esimene ja kumb tagumine ots ehk laevameeste keeles vöör ja ahter.
Jaanus Vainumäe oli Helsingis bussijuhina tööle asunud. Oli sedasama tööd varem ka Tallinnas teinud, linnainimesi alatasa logisema kippuvates bussides mööda kohati ebatasaseid ja auklikke tänavaid sihtkohtadesse vedanud. Aga siis, kui tema abikaasa Riina vabrikust koondati, hakkas mees uurima Soomes töötamise võimalusi – oli teada, et seal makstakse bussijuhile Tallinnaga võrreldes isegi rohkem kui kahekordset palka. Ning juba esimene luurekäik Helsingisse kinnitas, et kõik kuuldu vastab tõele. Lisaks selgus, et bussijuhi kohta leida pole sugugi keeruline.
Nüüdseks oli Jaanus Vainumäel juba neli kuud Soomes töötamist selja taga ning peaaegu iganädalaste sõitude tõttu ka mitmed laevad läbinisti tuttavaks, isegi tüütavalt omaseks saanud. Temal bussijuhina oli kindel töögraafik, selles ei tehtud vahet, kas oli tavaline tööpäev või nädalavahetus, mil muud tööinimesed puhkavad. Ainuke erinevus oli, et nädalavahetustel oli sõidugraafik ajaliselt nihutatud, siis alustati ja lõpetati hiljem kui tööpäevadel. Kaheksa järjestikuse tööpäeva järel anti kolm, kord kuus ka neli vaba päeva – ikka vastavalt sellele, kuidas töötunnid täis tulid. Ning sedamööda valis Jaanus ka laevad, millega koju või tagasi tööle sõita. Varahommikusel Helsingi-reisil oli vaja pardale jõudes võimalikult mugav magamiskoht valida, ja kiiresti, sest üle lahe sõitjaid, kes kodus pooleli jäänud und laeval jätkata tahtsid, oli siis rohkem kui selleks sobivaid diivaneid. Võimalus kaks tundi uneaega lisaks saada oli liiga ahvatlev, et seda mitte kasutada, sest meresõit oli iganädalastele sõitjatele muutunud lihtsalt kasutult veedetud ajaks. Koos paratamatute ootepausidega kulus üle lahe saamiseks ligi kolm tundi hilisõhtul või varahommikul, seda tuli kuu jooksul kokku kahe ööpäeva jagu – pelgalt kaotatud aeg, niisuguse eluviisi paratamatu lisa. Peale selle oli tühjalt kulutatud aja eest vaja maksta ka piletiraha, mis mere taga teenitud sissetulekust moodustas küll väikese osa, aga ikkagi…
Muidugi ei sündinud niisugune pöördeline otsus, et Jaanus koguni teise riiki tööle asub, Vainumäe peres üleöö ja vastuseisuta. Enne seda oli olnud palju kaalumist ja arutamist, mis kohati isegi sõnasõjaks muutus ja kus ka tütred kaasa rääkisid, aga lootus suurema sissetuleku kaudu pere elujärge parandada sai vastuoludest võitu. Jaanus ise oli muidugi mineku poolt, minejal on alati kergem kui mahajääjatel, kui tegemist pole just surmaminekuga; teda julgustas teadmine, et tuhanded eesti inimesed olid viimastel aastatel läinud Soome paremat teenistust otsima, suur osa neist oli isegi kogu perega sinna ümber asunud, aga oli ka üsna tavaliseks saanud, et üks pereliige töötas lahe taga ning käis kodus vaid nädalavahetustel või veelgi harvem.
„Eks me siis peame siin kuidagi hakkama saama…” oli Riina lõpuks alistuvalt oma nõusoleku andnud ja Jaanus tõttas teda sedamaid lohutama.
„Ega see minulegi kerge ei hakka olema, perest eemal elada! Aga kannatame ära, vähemalt proovima peab. Võlad kaelas, muidu saaks veel, aga…”
Vainumäe perel olid tõepoolest võlad kaelas – kõigepealt olid nad pangalaenuga korteri ostnud ja hiljem veel väikese sõiduauto liisinud, nii et igakuised tagasimaksed neelasid Jaanuse Tallinnas teenitud palgast peaaegu poole. Senikaua kui Riina mööblivabrikus töötas, ei tuntud peres otsest rahapuudust, aga siis tuli kriisiaeg, mida majandussurutiseks ehk masuks nimetati ning ka Riina sattus nende hulka, kellele vabrikust lõpparve anti. Vanem tütar Raine oli viieteistaastaseks saanud, peaaegu juba naisehakatis; noorem, kelle nad olid Raidiks ristinud, valmistus alles esimesse klassi astuma. Mõlemale neist oli alatasa midagi vaja – küll riiet selga, küll jalanõusid, rääkimata veel soovidest, mis poolvihjamisi vanemateni jõudsid, olgu selleks siis arvutimäng või mõni muu vidin, milleta noored tänapäeval läbi ei saa.
Jaanuse Soomes töötamine oli pere rahakitsikust kiiresti leevendanud. Isegi sedavõrd, et Jaanus soovitas Riinal uue töökoha otsimisega viivitada.
„Mis sa rabeled, oota ära, et midagi paremat leiad! Praegu meil ei ole ju häda, et pead kohe jälle tööle minema. Ja kodus on sul pesemist ja harimist küllalt… Kui just leiad mõne koha, kus on vähe tööd ja palju palka, siis haara kinni, aga vali hoolega!”
„Vähe tööd ja palju palka…” osatas naine muigamisi. „Siis ma oleksin pidanud laskma ennast Riigikogusse valida!”
„Eks sa saaksid ka seal hakkama, kindlasti paremini kui mõni praegune,” ütles mees, ja see kõlas Riina kõrvus meelitusena. Kui naine ja mees vaid mõnel korral kuus kohtuvad, on nad vastastikku leebemad ja erimeelsusi tekib palju harvem kui päev päeva kõrval koos elades.
„Vaata ikka, et sa seal ei koonerda ja korralikult söömas käid! Endale toidu keetjat sinust ju ei ole,” ütles naine ja see muretsemine oli nagu vastutasuks kiitusele, mis äsja oli mehe suust pudenenud: sina võiksid ka Riigikogu ülikute hulgas võrdväärsena istuda. Rohkem küll naljaks öeldud, aga ikkagi hea kuulda. Ja mis seal imelikku – ega kõigil neil Toompeal istujatel polegi ülikooliharidust, küllap on neidki, kel nagu temal vaid keskkool… Aga elust korjatud kogemuste poolest on nii mõnigi neist vaesem, temal selle eest ikkagi kolmkümmend kaheksa aastat ilmas elatud!
Nii käiski Vainumäe pere elu omamoodi rütmis – mees saabus Soomest kas mõnel hilisõhtul või keskhommikuks, vastavalt sellele, kuidas töögraafik võimaldas. Ja oma tunded naise vastu valas ta ehtmehelikult näljastesse kallistustesse, kui nad Riinaga olid omapead jäänud või end ööseks magamistuppa lukustanud.
„Ole nüüd vaiksemalt, tüdrukud kuulevad…” hingeldas Riina mehele kõrva, kui Jaanus öösiti liiga tormiliseks muutus. Raine ja Raidi magasid kõrvaltoas, betoonist paneelsein oli küll vahel, aga ikkagi… Mees taltus, aga võttis siiski oma ja järgmistel öödel üksinda laias abieluvoodis magades püüdis Riina tulutult meenutada, mis oli talle nendest kallistustest meelde jäänud peale teadmise, et ta püüdis kõigest hingest Jaanuse vastu hea olla – justkui tänuks selle eest, et mees toob perele ülalpidamisraha. Selles teadmises oli midagi häirivat, midagi, mis meenutas, et kunagi oli ta abielu teistsugusena kujutlenud. Tollal, armununa, oli naine arvanud, et armastus võimaldab tunda suuremat rõõmu andmisest kui saamisest; nüüd tõi see meenutus vaid nukravõitu naeratuse näole.
Armastusel on tuhat palet, kõiki neid kirjeldada ei olegi võimalik, sest kõik sõltub inimestest ja olukordadest – niiviisi oli Riina kuskilt lugenud, kuid ei suutnud enam meenutada, kus see niimoodi kirja oli pandud. Võib-olla oli ta siit-sealt loetud mõttekillud ise kokku traageldanud lauseks, mis sisuliselt midagi uut ei öelnud, aga samas kõike õigustas. Juba sõna „armastus” ise oli kunagi tundunud palsamina, mis iseloomude erinevusest tekkinud tühikud täidab ja abikaasade ühenduse tugevaks muudab; nii oli naine esimestel abieluaastatel arvanud. Aga hiljem oli ta üha enam tajuma hakanud, kuidas harjumusraspel nende erinevusi tasandavat armastust armutult õhemaks kulutas ning iseloomude teravad nukid välja tõi – mida pikemat aega sai koos elatud, seda enam.
Nüüd, kui Riina ja Jaanus viibisid teineteisest nädalate kaupa eemal, oleks