Kaamos. Erik Tohvri
Читать онлайн книгу.
sai ta aga tekkinud olukorrast juba päris rahulikult mõelda.
Niisiis on kaks võimalust: kas see tilluke Taavi on minu poeg või ei ole mitte. Kui ei ole, kui Loone öeldu oli tõsi, siis on ju kõik korras ja miks ma üldse peaksin oma südant valutama. Lihtsalt kartusest, et ta valetas? Miks, kui mul oleks lihtsam teda uskuda ja kõik oleks korras!
Midagi ikkagi jääb – see pettumustunne. Mingi ebamugav teadmine, et kõik see oli tühi jant. Palju jama, ja ei mingit tulemust!
Kohe oli tüütu sisehääl jälle platsis ja hakkas sedamaid pinisema: äkki sa tahaksidki selle poisi isa olla, su pettumus on sellest! Ning seekord Jaanus ei hakanudki vastu vaidlema, niisugune lähenemine oli tema jaoks liiga uus ja läbi mõtlemata. Aga mees tajus veel midagi, mida oli tal endale raske seletada: tulega mängimine on küll ohtlik, aga ka omamoodi ahvatlev. Kui Taavi oleks tema poeg, siis võiks ta kuskil kaugemas tulevikus temaga kohtuda, isegi öelda, et ta tema isa on. Kunagi ei või teada, mis kõik tulevikus juhtuda võib…
Aga ta ei ole sinu poeg! Loone ju ütles nii, ja kes seda veel paremini teada võib? pinises sisehääl. Rahune maha ja ela edasi nii nagu ennegi! Nii, nagu poleks mitte midagi juhtunud.
„Jah, see on kõige õigem. Ma pean tõesti nii edasi elama, nagu poleks midagi juhtunud,” nõustus Jaanus. Rohkem selleks, et oma hingerahu tagasi saada, kuigi teadis, et see on talle pealesunnitud otsus. Sest kuskile hingepõhja jäi see kummaline kahjutunne alles ning hakkas jälle uusi ja uusi ängistavaid sundmõtteid tekitama.
Jaanus oli korduvalt kogenud, et niisuguseid jõuga pealetükkivaid mõtteid saab ainult veelgi agressiivsemate mõtetega peast välja tõrjuda, sest inimesel pole võimalust oma aju välja lülitada. Ajutegevus peatub haruharva, isegi magades nähakse kummalisi unenägusid, mida kuidagi kontrollida ei saa ja mis vahel liigagi hirmutavaks muutuvad, sest magades on inimene täiesti abitu. Harjumuspärase tegevuse ajal aga ei suuda ka teravad mõtted sind ohtlikult rünnata, nii et kui tahad hetkeolukorra leevendust, süvene millessegi. Ka Jaanus lülitus bussirooli hoides pikkamööda ümber ja varem ähvardanud mõtteherilased oleksid nagu kuskile varjava eesriide taha jäänud.
5
Kui Jaanus Vainumäe oli ootamatult tekkinud sõnavahetusest solvununa bussi astunud ja uksed sulgenud, tundis Loone Kuusik, et on millegi andestamatuga hakkama saanud. Kohtumine Jaanusega oli ka temale ootamatu ja nõudis head enesevalitsemist; pealegi oli see temas tekitanud täiesti isemoodi reaktsiooni, justkui oleks selle mehe vastu kunagi ammu tuntud kiindumus uuesti üles ärganud. Loone oli kogu sõidu jooksul juurelnud, mismoodi Tartusse jõudes käituda – kas sõnagi lausumata oma teed minna või Jaanusele siiski midagi niisugust öelda, mis tema tagasituleku Eestisse ära seletaks. Tookord Helsingis eesmärgi nimel igaks ohvriks valmis olles oli ta ju hardalt tõotanud selle mehe silmapiirilt niimoodi kaduda, et isegi juhuslik kohtumine oleks välistatud. Nüüd oli see lubadus valeks ja tema ise petiseks osutunud.
Aga mis tähtsust sel enam on? Arvaku minust mis tahes, mul ükskõik, oli naise esimene reaktsioon. Ometi oli midagi kuskil paigast nihkunud, täitmata lubadus jäi hingele kripeldama. Ning järjest rohkem hakkas Loonet häirima arusaamine, et selle mehe ees ei tohi ta petiseks jääda. Pealegi oli Jaanuse nägemisest tekkinud nostalgia naise üle aina enam võimust võtnud.
Buss sõitis edasi Tartu poole ja Loone ei saanud rahu. Naine püüdis otsida Jaanuse jaoks seletust, mis olukorrast välja aitaks. Ta oli oma lubaduse täitmata jätnud, valelikuna vahele jäänud ja tunnetas ebamääraselt, et seda viga on võimalik korvata ainult veelgi suurema valega, olgu kas või ajutiselt. See mõte küpses pikkamisi ning kui Loone oli Tartus koos teiste reisijatega sadakond sammu bussipeatusest eemale kõndida jõudnud, pöördus ta otsustavalt tagasi, et Jaanusele öelda: Taavi ei olegi tema poeg. See pikkamisi küpsenud, aga kiirustades vastu võetud otsus tundus talle ainuvõimaliku lahendusena. Kui mees saab teada, et ta ei ole selle poisi isa, peab ta ka aru saama, et tema tookordsed lubadused ei tarvitsegi kehtida. End Jaanuse eest varjata pole põhjust ja nii olengi nendest tõotustest vaba, kordas Loone endale sisendavalt.
Jah, paraku oli see selgitamine nende vahel peaaegu tüliga lõppenud. Jaanus Vainumäe astus bussi ja sulges uksed nagu märgiks, et nende vahel enam midagi ei ole ega saagi olla. Loone aga jalutas eemale, südames tunne, et on millegi andestamatuga hakkama saanud.
Miks ma pidin seda tegema?! Eneserahustuseks? Lootusest, et see minu reputatsiooni Jaanuse silmis päästab? Seda jah, tõesti. Sest selle mehe ootamatu nägemine lõi minus midagi segi. Äratas midagi niisugust, mille lootsin olevat ammugi kustunud ja unustanud, aga nii see ei olnud…
Ja siis otsustasid viimase silla põletada? Veel enamgi – läksid põhjendamatult teravaks, hakkasid peaaegu tüli norima!
Jah, aga see oli tigedus iseenda vastu! Sest ma sain liiga hilja aru, et… et pärast seda mul ei ole enam mingit võimalust, isegi mitte vähimatki lootust sellele mehele ligi pääseda. Ma olin ju meie ühise lapse maha salanud! Või teisest küljest – Jaanusele jälle valetanud!
Niisuguse päevakokkuvõtte tegi Loone Kuusik õhtul oma kodus juhtunule tagasi mõeldes. Taavi oli oma voodis uinunud ja enam ei seganud miski naist veel kord kõike läbi mõtlemast, kuigi see talle rõõmu ei toonud. Ennem vastupidi… Kogu see kirev päev, mil ta oli hommikul Tallinna sõitnud ja õhtul tagasi tulles Jaanuse juhitavasse bussi sattunud, oli kokkuvõttes üks suur krahh. Kõigele lisaks oli see rahutukstegevalt tõestanud, et aastatetagune nõrkus selle mehe vastu ei olegi lõplikult surnud, ning see tekitas kummaliselt vastuolulisi tundeid. Just nagu oleks näinud mingit ammu kaotatud vääriseset, aga aru saanud, et enam pole õigust seda tagasi saada, ja siis mingist tobedast uhkusest ajendatuna veel väitnud, et ta seda ei tahagi.
Aga mismoodi ma oleksin pidanud käituma? Lihtsalt teesklema lõpuni, et ei tunne Jaanust ära? Tema omalt poolt ju üritas jätta muljet, et ma olen talle jumala võõras inimene, ja poissi hoidus vaatamastki. Ning Tartusse jõudes oli mees ühtäkki bussi juurest kadunud – eks ikka sellepärast, et ta ei tahtnud mind enam näha… Ja siis tegin ma kõige suurema lolluse – läksin tagasi, et õige hullu valega hakkama saada. Taavi ei ole sinu poeg…
Muidugi, Jaanust nähes ma tundsin häbi ja teadsin ainult ühte: ma pean ennast kuidagimoodi välja vabandama. Mulle tundus, et see vale lahendab kõik, õigustab minu elamist Tartus ja päästab mu tema küljest lahti. Aga nüüd ma tean, et poleks tohtinud valetada, see oli andestamatu viga.
Aga mis ma oleks pidanud tegema? Kas pea uhkelt kuklasse lööma ja deklareerima: vaata oma poega, niisugune ta on! Saage tuttavaks! Kuidas Jaanus oleks reageerinud? Kas meie eest sedamaid oma bussi põgenenud või koguni ummisjalu minema jooksnud? Ta põgenes ju niigi, astus bussi ja pani ukse kinni!
Läks sellepärast, et sa tema võõraks tunnistasid! Pealegi ütlesid talle lausa mõnitavalt: kas tahad meile külla tulla!? Ja ise oleksid teab mida andnud, kui ta tõesti oleks tahtnud! tuletas õiglustunne naisele meelde.
„Jumal, kui loll ma ikka olen…” oigas Loone mõeldes, et kogu kohtumine oleks võinud hoopis teisiti kulgeda. Sõbralikult, nii et edaspidiseks oleks otsad lahti jäänud. Mine tea, kuidas Jaanusel oma naisega vahekord on või mis nende vahel kunagi edaspidi võib juhtuda. Tänapäeval on abielusidemed äraarvamata haprad, elukaaslasi vahetatakse õige tihti… Ning kui temal niimoodi peaks juhtuma, oleks ju kõigiti loogiline, et ta kõigepealt mõtleb sellele, kellega tal on poeg! Kõik mehed tahavad poega, Jaanusel teda siiamaani ei olnud, aga nüüd on, ja see fakt ise oleks teda minu poole kallutanud… Aga mina rikkusin kõik! Valetasin, et Taavi ei ole tema poeg, tegin andestamatu lolluse. Selle valega olen oma võimalused temaga kunagi jälle sõbraks saada lõplikult nulliks muutnud!
See tõdemus tegi Loone Kuusiku enese peale tigedaks ja samal ajal lohutamatult nukraks nagu mis tahes ebameeldiv lõppotsus. Ometi ei taha ükski inimene väljapääsmatute olukordadega leppida ja püüab ka kõige täbaramas situatsioonis lahendust leida. Ning Loone mõte hakkas nagu trotsiks otsima võimalusi, kuidas oma rumala avaldusega lõpetatud suhteid lappima hakata ja ennast välja vabandada. Pealegi hakkas naisele aina enam tunduma, et see ootamatu kohtumine Jaanus Vainumäega ei olnudki juhuslik, vaid mingi ettekuulutuslik märk. Võimalus, mille saatus talle kätte mängis,