Doktor Proktori puuksupulber. Jo Nesbø
Читать онлайн книгу.
f="#imge8ec05cee8bc414ab341a20bc3f54bc2.jpg"/>
Peatükk 1
Uus naaber
Käes oli maikuu. Kui päike oli juba mõnda aega Jaapani, Venemaa ja Rootsi peale paistnud, tõusis see ka Oslo kohale taevasse. Oslo on üks üsna väike pealinn ühes üsna väikeses riigis, mille nimi on Norra. Päike hakkas otsekohe särama kollasele ja parajalt väiksele lossile, kus elab kuningas, kelle võimuses on just niivõrd vähe otsustada, et sellest kellelegi mingit kahju ei sünni, ning Akershusi kindlusele.
See paistis vanadele kahuritele, mis osutasid Oslofjordile, ning paistis ka läbi komandandi kontoriakna ja kõige välimisele uksele, mis viis linna kõige hirmuäratavama vangikongi, Surmaaugu juurde, kus istusid vaid kõige ohtlikumad ja hirmsamad kurjategijad.
Kong oli tühi, rattus norvegicus , väike Norra rott, kes võttis parasjagu WC-potis hommikuvanni. Päike tõusis veel veidi kõrgemale ja paistis kooli puhkpilliorkestris mängivatele lastele, kes olid harjutanud väga vara ärkamist ja sügelevatesse vormirõivastesse riietumist ning nüüd lihvisid marsilugu ja peaaegu ühtses rütmis mängimist. Sest peagi oli käes seitsmeteistkümnes mai1 ja siis tuli kõikidel kooliorkestritel terves Norras väga vara ärgata, riietuda sügelema ajavatesse vormirõivastesse ning mängida peaaegu ühtses rütmis.
Seejärel tõusis päike veel veidi kõrgemale ja paistis puidust kaidele Oslofjordi ääres, kuhu oli äsja saabunud laev Shanghaist, Hiinast. Kailauad õõtsusid ja käuksusid jalgade all, mis ruttasid edasi-tagasi ja lossisid laevalt kaupa maha. Mõni päikesekiir tungis läbi kailaudade kanalisatsioonitorudeni, mis ulatusid kai alt merre.
Ja üksainus kiir leidis tee kanalisatsioonitoru pimedusse ning helkis seal millelgi. Millelgi valgel, märjal ja äärmiselt teraval. Millelgi, mis sarnanes hirmsat moodi hammastega. Kui teada üht-teist roomajate kohta, aga olla muidu üsna rumal, võinuks arvata, et tegemist oli kaheksateistkümne kihvaga, mis asusid maailma suurima ja kõige hirmuäratavama kägistajamao lõugade vahel. Anakonda. Aga nii rumal pole ometi keegi. Sest anakondad elavad džunglis, jõgedes nagu Amazonas Brasiilias, mitte kanalisatsioonitorudes, mis kulgevad risti ja põiki väikese ja rahumeelse linna all, mille nimi on Oslo. Anakonda kanalisatsioonis? Kaheksateist meetrit kägistajalihaseid, ujumisrõnga mõõtu lõuaulatus ja hambad nagu tagurpidi pööratud vahvlijäätised? Haha! Oleks see alles nali!
Ja nüüd oli hakanud päike paistma ühele vaiksele tänavale nimega Kanonveien. Seal tabasid kiired punast maja, kus Akershusi kindluse komandant sõi koos naise ja tütre Lisega hommikust. Ja teisel pool teed paitasid päikesekiired kollast maja, kus oli elanud Lise parim sõbranna. Aga too parim sõbranna oli äsja kolinud Sarpsborgi linna ning tühi kollane maja pani Lise end veelgi üksildasemana tundma kui enne sõbranna lahkumist. Sest Kanonveienil ei elanud ühtki teist last, kellega Lise oleks võinud mängida.
Ainsad lapsed naabruskonnas olid Truls ja Trym Thrane. Nad olid kaksikud, elasid suures mustas kolme garaažiga villas tänava lõpus ja olid Lisest kaks aastat vanemad. Talvel viskasid nad tüdruku väikese punajuukselise pea pihta kivikõvasid lumepalle. Ja kui Lise küsis, kas nad tahaksid koos mängida, pidasid nad talle lumehunnikus ristsed. Kõvade, jäiste kinnastega hõõrusid nad talle lund näkku ning ristisid ta Puuksu-Liseks, Tubli-Nubliks või komandanditädiks. Nüüd mõtled sa vahest, et Lise oleks pidanud Trulsi ja Trymi vanematele rääkima, kui kasvatamatud nende poisid on. Aga sel juhul ei tunne sa Trulsi ja Trymi isa, härra Thranet. Härra Thrane oli üks paks ja tige mees, veel paksem kui Lise isa ja palju-palju tigedam. Ja vähemalt kümme korda rikkam. Ja kuna härra Thrane oli nii rikas, arvas ta, et keegi ei võinud talle mitte kui midagi öelda, igatahes mitte seda, kuidas ta oma poegi peaks kasvatama!
Härra Thrane oli nii rikas seepärast, et ta oli kord ühelt vaeselt leiutajalt varastanud leiutise. See leiutis oli üks väga kõva, väga müstiline ja väga salajane materjal, mida kasutati muuhulgas vanglaustes, et teha kongid täiesti põgenemiskindlaks. Leiutise eest teenitud raha eest oli härra Thrane ehitanud tohutu kolme garaažiga maja ja soetanud Hummeri. Hummer on üks suur tige auto, mis oli esialgu mõeldud kasutamiseks sõjaväes ja mis täitis peaaegu terve tänava, kui härra Thrane sellega mööda Kanonveienit sõitis. Pealegi saastab Hummer kohutavalt õhku. Aga härra Thrane sellest ei hoolinud, sest talle meeldisid suured tigedad autod. Ja pealegi teadis ta, et kui ta juhtuks olema ettevaatamatu ja kellegagi kokku põrkaks, on tema auto teise omast nii palju suurem, et kaotajaks jääb teine.
Õnneks kulub veel omajagu aega, enne kui Truls ja Trym Liset jälle ristida saavad, sest päike oli juba ammu Kanonveienilt lume sulatanud ja paistis nüüd aedadele, mis olid kõik nii rohelised ja hoolitsetud. Kõik peale ühe. See oli rohtu kasvanud, hall ja tuustis, kuid naeratas sellegipoolest tänu kahele pirnipuule ja väiksele vildakale majale, mis oli arvatavasti kunagi sinine olnud. Nüüd oli sellelt puudu hulk katusekive, see oli igatahes kindel. Ja majas elas mees, keda Kanonveieni naabrid kuigi tihti ei kohanud. Lise oli teda näinud vaid paar korda, siis oli mees naeratanud ja sarnanenud väga oma aiaga: rohtu kasvanud, hall ja tuustis.
„Mis see on?” müristas komandant, kui hommikuse rahu katkestas vali mootorimüra. „Kas see on see härra Thrane neetud Hummer?”
Tema naine sirutas kaela ja vaatas köögiaknast välja. „Ei. Tundub, et kolimisauto.”
Lise, kes muidu oli üks hästikasvatatud tütarlaps, tõusis lauast, ilma et oleks selleks luba küsinud, söömist lõpetanud ega aitähigi öelnud. Ta jooksis välja trepile. Ja tõepoolest! Kolimisauto, mille küljel ilutses kiri kiiresti&odavalt, oli parkinud kollase tühja maja ette. Ja autokastist tõsteti maha pappkaste.
Lise läks trepist alla aia äärde niinimetatud õunapuu juurde, et lähemalt vaadata. Töötunkedes mehed tassisid mööblit, lampe ja suuri inetuid pilte. Ta pani tähele, kuidas üks tööline näitas teisele mõlgitud trompetit, mis oli ühe kasti peal, ja nad mõlemad naersid. Aga Lise ei näinud seda, mida ta tegelikult näha lootis: nukke, väikseid jalgrattaid, paari lühikesi suuski. Ja see võis tähendada vaid seda, et uutel naabritel pole lapsi, igatahes mitte temavanuseid tüdrukuid. Lise ohkas.
Samal hetkel kuulis ta mingit häält.
„Tere!”
Ta vaatas üllatunult ringi, kuid ei näinud kedagi.
„Hei, sina seal!”
Ta vaatas üles puu otsa, mille isa väitis olevat õunapuu, aga kus polnud kunagi ühtegi õuna kasvanud. Nüüd oli see igatahes rääkima hakanud.
„Mitte seal,” ütles hääl. „Siin.”
Lise tõusis kikivarvukile ja vaatas üle aia. Seal seisis üks pisike punapäine poiss. Mitte lihtsalt punase peaga, muideks, vaid tulipunase peaga. Ja ta polnud lihtsalt pisike, vaid imepisike. Imepisikese näo ja kahe imepisikese sinise silmaga, nende vahel imepisike püstine nina.Tedretähnid tema näos olid ainsana suured.
„Minu nimi on Bulle,” ütles poiss. „Mida me selle kohta ütleme?”
„Mille kohta?” küsis Lise.
„Et minu nimi on Bulle. See pole just tavaline nimi.”
Lise mõtles järele. „Ma ei tea,” vastas ta.
„Hästi,” naeratas poiss. „See riimub sõnaga „hulle”, aga jätame selle nüüd sinnapaika. Nõus?”
Lise noogutas. Poiss pistis parema käe nimetissõrme vasakusse kõrva. „Ja mis sinu nimi on?”„Lise,”vastasLise.
Bulle nimetissõrm käis kõrvas muudkui ringi, samal ajal vaatas poiss Lise poole. Lõpuks tõmbas ta sõrme kõrvast välja, heitis sellele pilgu, noogutas rahulolevalt ja hõõrus vastu püksisäärt.
„Mulle ei tule kuidagi pähe, mis Lisega võiks riimuda,” ütles ta. „Sul on vedanud.”
„Kas sa kolid Anna majja?”
„Ma ei tea, kes on Anna, aga me kolime sellesse kollasesse uberikku.” Bulle osutas pöidlaga üle õla.
„Anna
Norra rahvuspüha, eelkõige laste pidupäev.