Mõrv pereringis. Ann Granger
Читать онлайн книгу.
on. Ent Hugh vajas, sest muud tuge tal hetkel polnud. Pagan võtku, selleks ajaks, kui politsei siia jõuab, oleks ta omadega läbi. Ja ei lähe enam kaua, kui nad uksele koputavad. Simon vaatas kella ja rehkendas, palju kuluks tal aega treenimiseks, et vend suudaks esitatavatele küsimustele mõistlikke vastuseid anda.
Simon läks mõlema viskiklaasiga kööki ja lisas joogile vett. „Võta.” Ta ulatas ühe klaasi Hugh’le. „Ma lahjendasin õige natuke.”
Hugh võttis viski, kõhkles pisut ja jõi korraga ära. See oli hea pruul.
Simon rüüpas enda oma ja alustas: „Vaata, Hugh, ma ei taha sind sundida, aga sa tead, et politsei on varsti siin ja esitab sulle hulga küsimusi, suuremalt osalt isiklikke. Sa pead püüdma ennast kokku võtta ja, taeva pärast, ära hakka neile rääkima, et see on sinu süü! Politsei võtab seda sõna-sõnalt.”
Hugh, kes istus ikka veel toolil, kuid oli selja sirgu ajanud ja jalad välja sirutanud, hoidis käes tühja klaasi ja kehitas õlgu.
„Meil oli kolmapäeva õhtul kohutav tüli, läksime päris marru.”
„Seda pole sul vaja politseile rääkida.”
„On küll, sest see selgitab, miks ta koju ei tulnud. Ta on seda pärast tüli ka varemalt teinud, läinud ööseks sõbranna juurde või võtnud Bamfordi hotellis toa.”
„Mille pärast te tülitsesite?” Simon asetas oma tühja klaasi ettevaatlikult köögikapile. Akna poole pöörates peegeldus valgus raskete mustade raamidega klaasidelt vastu ja oli võimatu öelda, kui paksud need klaasid on.
„Nagu tavaliselt. Sonial oli igav. Me ei käi kuskil. Me ei sõida puhkusele. Talumehel pole ju puhkust, ega ju? Ei saa sõita lihtsalt sellepärast mõneks päevaks rannale lesima, et naisele see meeldib. Ma ütlesin talle, et kui ta tahab kuskile sõita, siis sõitku sõbrannaga. See ajas ta marru. „Mul on mees ja ma tahan sõita puhkusele temaga nagu iga normaalne naine!” Just nii ta ütles – või õigemini karjus.”
„Ja tormas siis minema?”
Hugh viivitas vastusega. „Ei… me vaidlesime edasi. Ma soovitasin tal Tammyga kuskile nädalaks sõita. Sonia… Sonia ei tahtnud.”
Nii et nad riidlesid lapse pärast. „Tammy on elutoas. Ta võtab seda väga rahulikult.”
Hugh pomises vaikselt: „Jah, ta on hea laps. Ei hüsteeritse.”
„Võib-olla oleks parem, kui ta seda teeks. Kas tal on kahju?”
Hugh kehitas taas oma laiu õlgu, seekord näitamaks, et ta ei tea.
Simon hakkas juba ärrituma ja küsis: „Kas ta üldse midagi ütles?”
„Suurt midagi. Sonia ei meeldinud talle eriti. Sonia üritas küll talle läheneda. Aga Tammy ei võtnud vedu.”
„Võib-olla polnud Sonia emalik tüüp. Sa abiellusid pärast Penny surma natuke liiga kähku.”
Hugh’l oli solvunud ilme. „Mida ma pidin tegema? Mul oli noor laps. Ei, see kõlab, justkui oleksin ma abiellunud Soniaga Tammy pärast, ent see pole tõsi. Ma armastasin Pennyt, ent on võimalik ka uuesti armastada – nii ma vähemalt arvasin. Ma armusin Soniasse. Ma mõtlesin, et ta hoolib minust. Ta ei asendanud Pennyt, muidugi mitte. Ma olen kindel, et Tammy mõistis seda. Aga mina ja Tammy pidime edasi elama, jätkama ilma Pennyta. Tammy on terve elu maal elanud. Maal näed sa aasta jooksul igasugust suremist, kuid ka uut tärkavat elu. Ma rääkisin sellest Tammyga, püüdsin seletada elu ja surma tähendust. Ma rääkisin nende mõlemaga.”
Simonil olid nende vestluste kohta omad kahtlused, ent ta ei hakanud vennaga vaidlema. Ta oleks tahtnud öelda: Sa ei arutanud seda minuga! Kui oleksid, oleks saanud seda kõike vältida. Ma hoiatasin sind…
Ukse juures kostis liikumist ja mõlemad pöörasid pead. Kumbki ei teadnud, kaua laps oli seal seisnud ja kuulanud. Tema kahvatu nägu oli ilmetu nagu alati, ent ta pilk oli põiklev.
Ta ütles: „Üks mees tuleb eesukse poole. Tal pole vormi seljas, ta on erariietes, kuid ma arvan, et ta on politseinik.”
Pearce tõstis koputamiseks käe, ent uks avanes enne, kui ta jõudis seda teha. Ukseavas seisis mees. See polnud see, kelle juurde Pearce tuli, kuid piisavalt sarnane, et kuuluda perekonda. Mis oli mõistetav, sest pereliikmed hoiavad taolistel puhkudel kokku ja loomulikult tuli keegi – või isegi mitu inimest – lesele toeks. Pearce lootis, et ta ei leia eest toatäit sugulasi, kes joovad teed ja pakuvad oma arvamust. Sugulased on politsei seisukohalt vaadatuna pigem takistuseks. Pearce ei suutnud lugeda kokku kordi, kui ta oli sunnitud platsi puhtaks tegema, et soovitud isikuga rahulikult vestelda.
Pearce näitas töötõendit ja teatas taktitundeliselt, kuid kindlalt, et soovib rääkida härra Hugh Frankliniga.
„Mina olen Simon Franklin.” Mees ukseavas ei liikunud, et Pearce’i sisse lasta, vaid sirutas käe. Pearce surus seda. „Ma olen Hugh’ vend, noorem vend. Ma sooviksin öelda paar sõna, enne kui te sisse tulete.”
Seda oli varemgi juhtunud. Pearce oskas arvata, mis sõnad need on ja ütles esimesena: „Ma tean, et see on teile kõigile väga raske, eriti härra Hugh Franklinile. Ma teen kõik, et seda mitte halvemaks muuta, ent ma pean esitama mõned küsimused. Ma olen kindel, et te kõik soovite juhtunusse täit selgust saada.” Pearce teadis, et see kõlab rutiinselt, sest neid sõnu – või nende erinevaid versioone – oli ta palju kordi varem öelnud. Sinna polnud parata. Ta ootas, et mees ta sisse laseks. Pearce’il oli ees tihe päev ja neil oli inimesi puudu.
„Muidugi soovime!” Simoni hääl oli solvunud. „Ma tahtsin ainult öelda, et te ei tõlgendaks valesti seda, mida mu vend võib rääkida. Ta on šokis.”
„Me võtame seda arvesse, härra,” ütles Pearce rahulikult. Endamisi mõtles ta: Ah tõesti? Mida sa kardad teda rääkivat?
Simon taipas, et politsei tuleb lõpuks ikkagi majja lasta ja juhatas talle vastumeelselt teed. Talle järgnev Pearce vaatas ringi. See oli kena vana maja. Pearce ise oli ka maal kasvanud ja see, mis ta siin nägi, tekitas temas nostalgiat. Palju vana mööblit, mis on kestnud mitu sugupõlve. Perekonnafotod. Kõik pisut tolmune, veidi kulunud, vajab poleerimist või värvi. Seesugune maja oli Pearce’i unistus, ent kui mõni taoline, talumaadest eraldatud väikese krundiga elamu müüki pandi, oli hind alati üle mõistuse.
Ta juhatati natuke korratusse elutuppa, kus haises vana koera järele. Koer oli spanjel, kes võõra sisenedes potsatas sohvalt maha. Ta vantsis aeglaselt uustulnuka juurde, nuusutas ta kingi, liputas tömpi saba ja haugatas. Aga sohval istuv laps jäi paigale ja silmitses pahaselt Pearce’i.
„Ehk läheksid õue värsket õhku hingama, Tam?” küsis Simon.
Tüdruk võttis raamatu, möödus vaikides meestest ja kadus koera saatel.
„Palun oodake natuke,” ütles Simon Pearce’ile. „Ma kutsun venna.”
Üksi jäädes märkas Pearce, et see üldiselt natuke korratu tuba on tundnud naisterahva kätt. Naine oli üritanud seda uuendada. Pearce ja Tessa olid teinud seda oma esimese, vana majaga. See tapeet ja kardinad olid just sellised, mida oleks valinud Tessa, ja ilmselt olid need siin proua Franklini valik. Pearce nuhutas. Simoni märkus värske õhu kohta oli olnud omal kohal. Õhust jäi siin tõepoolest vajaka.
Tümpsuvad sammud vanal tammepõrandal ennustasid vendade tulekut. Pearce oleks eelistanud rääkida Hugh’ga omavahel, ent Simon oli otsustanud vennale toeks jääda. See on arusaadav. Kuni ta ei sekku vestlusesse. Ja kui vaadata asjale positiivsest küljest, võib Pearce küsitleda mõlemaid ja hoida kokku aega. Kaks kärbest ühe hoobiga, nagu öeldakse. Markby oli teda alati hoiatanud, et ta ei kasutaks taolisi võrdlusi ohvrite lähedaste küsitlemisel.
Kõik kolm võtsid istet, Pearce hoidus kohast sohval, mis oli kaetud koera karvadega. Ta avaldas kaastunnet, mida Hugh kuulas kivistunud näoga ja Simon kannatamatult.
„Ma loodan, et väike neiu ei ehmatanud politseinikku nähes,” jätkas Pearce. „Ta nägi mind tulemas ja jooksis akna juurest ära.”
Hugh