Euroopa sügis. Dave Hutchinson
Читать онлайн книгу.
tean,” ütles kingsepp. „Pole minu asi. Ja nagunii räägivad Tsoonis kõik inglise keelt.” Ta võttis taskust väikese pakikese. Kui ta ümbrise – see paistis olevat seemisnahk – lahti keeras, tuli välja väike, õhuke, loorberiroheliste kaantega raamatuke. Esikaanele oli pressitud kuldne, äärmiselt stiliseeritud kotkas ja mingi kiri.
„Rohkem väärt kui oma kaalu jagu kulda,” ütles ta. „Otseses tähenduses. Neitsilik – seda pole kunagi kasutatud. Too see tagasi.”
„Hea küll,” vastas Ruudi.
Kingsepp avas passi ja asetas ühele lehele õhukese läbipaistva kile. Siis pistis ta passi ühte telefoniga ühendatud karpidest.
„Ega meil neid palju ei ole,” ütles ta ja Ruudi mõtles, kas silmas peeti neitsilikke passe või midagi muud. Kingsepp toksis puuteekraanil mõned käsud ja hetke pärast lükkas karp passi välja. Ta tõmbas kile ära ja Ruudi nägi, et leheküljele olid pressitud tema foto ja mingid kirjad.
„Tegelikult,” ütles kingsepp ühes oma kohvrikeses tuhnides, „on nad olnud väga kavalad.”
Ruudi püüdis uudishimu teeselda. „Jah?”
„Tänapäeval pole kuigi palju neid, kel oleks kogu vajalik varustus, et sellise tööga edukalt hakkama saada.” Ta võttis kohvrist kaks templit ja kaks templipatja. „Ma pidin tindid ise kokku segama. Spetsiaalne fluorestsents, magnetiseeritud osakesed. Väga kaval.”
Ruudi vaatas kella.
Kingsepp tegi templid hoolikalt tindiseks ja lõi passi elamisloa ja tööloa.
Võttis siis välja uhke antiikse Sheafferi täitesulepea ning lisas templitele kuupäevad ja allkirjad. Otsinud veel mõned kenad sulepead, kirjutas ta paar täiendavat allkirja.
„Lõpuks nad muidugi rikuvad kogu selle ilu.” Ta toksis ekraanile midagi ja teine väike karp sülitas välja kitsa plastikuriba, millele oli trükitud triipkood. Kingsepp tõmbas riba tagant kaitsekihi ja surus triipkoodi passi viimasele leheküljele.
Lõpuks avas ta passi mitmest erinevast kohast ja painutas selle selga edasi-tagasi. Sulges ja painutas veel. Siis kummardas maha ning hõõrus mõlemat kaant ja servi vastu tolmust põrandat.
„Õnnitlen,” ütles ta passi Ruudile ulatades. „Sa oled nüüd Tonu Laar.”
„Tänan.” Ruudi võttis passi. „Ja eestlased ütlevad Tõnu.”
Kingsepp naeris. „Näed siis. Mulle meeldib mees, kes teab, kuidas ta ristinime hääldatakse.”
Poolakad hakkasid tulema paar päeva enne vana-aastaõhtut.
Esimesena saabus 29. detsembril tosin poolakat kolme autoga, suusad katuseraamidel. Nad paistsid kõik omavahel tuttavad olevat, viisid asjad tubadesse ja läksid kohe mägedesse.
Õhtupoolikul saabus buss veel umbes kolmekümnega, kõigil neil oli ohtrasti suusavarustust. Ruudi jälgis neid õhtusöögi ajal oma luugist, nad naersid toidu üle ja norisid heatahtlikult üksteise kallal.
Järgmisel päeval lisandusid veel mõned autod ja buss. Mingi Ülem-Sileesia firma korraldatud pakettreis, teatas Jan usalduslikult.
„Nad peatuvad linnas, ostavad supermarketi alkoholist tühjaks, siis tulevad siia ja joovad nagu hullumeelsed,” ütles ta.
„Miks?” küsis Ruudi.
Jan kehitas laialt õlgu, nagu demonstreerides, et poolakate käitumine on tema jaoks niisama salapärane kui kosmose toimimine.
Ükskõik. Suurem osa esimese bussitäie poolakatest lahkus hotellist ja pani suusad alla peaaegu kohe, kui päike järgmisel hommikul kaugete mäetippude tagant nähtavale ilmus. Ülejäänud jäid oma tubadesse ja alustasid hangitud varude joomisega, ning kui pärastlõunal saabus teine bussitäis juba lärmakalt purjus poolakaid, tekkisid kahe seltskonna vahel mõned kaklused.
Mõnede poolakate tausta kujutas Ruudi päris hästi ette. Suusatajad olid tavalised poolakad, kes olid tulnud suusanõlvu nautima ja kena aastavahetust veetma. Joomise peal väljas olid kahekümnendate eluaastate keskpaigas, hästirõivastatud noored Poola ettevõtjad, kel oli õnnestunud väga lühikese ajaga palju raha teenida ning kes tahtsid oma sõbratarid odavale, lärmakale, alkoholirohkele puhkusele viia. Õhtusöögi ajal oli palju karjumist ja mõnevõrra toiduga loopimist. Õhtul hiljem olid veel mõned kaklused, lahti lastud tulekustutid, nutvad tüdrukud jooksid kisaga mööda koridore, ripsmevärv pikkade mustade laialinutetud triipudena näol.
Köögis asetas Ruudi korvitäie korvitäie järel musti nõusid iidse Hobarti nõudepesumasina lindile, kõndis teisele poole ning võttis korvitäied puhtaid – ja tundus, et peaaegu tina sulamistemperatuurini kuumutatud – nõusid välja. Pärast kolme kuud hõõguvkuumade taldrikute ja tasside käsitsemist olid ta sõrmeotsad villidega kattunud, nahka ajanud ja kokkuvõttes olid ta sõrmejäljed peaaegu kadunud, mis oli tema arvates huvitav kõrvaltoime.
„Eelmisel aastal oli sama lugu,” ütles Jan pahuralt, toetudes ühele roostevabale tööpinnale. „Kaklused, alkoholimürgitused. Nad lasid isegi ilutulestiku hotellis lahti. Ma olin sunnitud politsei kutsuma.”
„Aga mõtle sissetulekule,” ütles Ruudi, saates Hobartisse järgmise korvitäie kohvitasse.
Jan kehitas õlgu. Ta oli tegelikult hotelli juhataja ning alatasa nõudsid pakilised asjatoimetused tema sekkumist, nii et ta pääses vaid harva magama enne kella kolme hommikul. Ent ta oli alustanud oma hotellikarjääri tagasihoidliku köögitöölisena – nüüd oli see Ruudi tööpost – ning näis end köögis paremini tundvat kui kusagil mujal. Ta oli Londonis majandust õppinud ja rääkis väga head inglise keelt, mis oli esimene võõrkeel ka Ruudi jaoks. See oli vedamine, sest Ruudi tšehhi keel oli viletsamat sorti algeline ning tugines peamiselt sarnasusele poola keelega.
„Sissetulek,” ütles Jan tooniga, nagu oleks tegemist kõige halvema väljavaatega võimalikest. „Ja milleks? Kõik see raha kulub kahjude likvideerimiseks. Pärast eelmist aastat tahtsin ma poolakad ära keelata, aga omanikud ei lubanud. Sa räägid väga head poola keelt, eks ole?”
„Mina küll mitte,” ütles Ruudi. „Mitte sõnagi.”
„Ma kuulsin ükspäev, kuidas ta selle tüdrukuga, Martaga, rääkisid. Sellega, kes on õhtuses vahetuses koristaja. Kõlas väga poola keele moodi, kui te rääkisite.”
„Sa kuulsid valesti, Jan.” Juba operatsiooni pärast ei tahtnud Ruudi, et keegi teaks, kust ta tuleb. Veel vähem tahtis ta puhtpraktilistel põhjustel sattuda olukorda, kus ta saadetaks rahustama fantastiliselt purjus poolakate jõuku – ent just nii juhtuks, kui Jan arvaks, et ta nende keelega sujuvalt hakkama saab.
„Ah, võib-olla.” Jan ohkas ja vaatas kella. Kusagilt kõrgemalt kostis nõrk, summutatud mürtsatus ja kauged hüüded, mida oli kuulda isegi üle Hobarti konveieri kolina ja veepihustite sisina. „Jeesus, et nad ka ei lõpeta.”
„Nad on lihtsalt jõnglased, kellel on liiga palju raha,” ütles Ruudi, kõndis pesumasina teise otsa ja tõstis korvi maha.
„Liiga palju raha?” ütles Jan. „Katsu panna nad välja maksma neid kahjusid, mida nad on tekitanud. Siis näed, kui palju raha neil on.” Ta vaatas uuesti kella. „Mul on aeg ringi käia,” ütles ta vastumeelselt. „Oled sa kindel, et sa poola keelt ei räägi?”
„Ma oleksin märganud.” Ruudi hakkas nõusid restilt maha võtma. Ta peaaegu ei tundnudki enam nende kuumust – esimest korda seda tehes oli ta kriisanud ja taldriku köögi teise otsa visanud.
Jan raputas pead. „Ma ei mõista, mis toob sinusuguse mehe sellisesse kohta.”
„Elu on täis lõputut mitmekesisust,” ütles Ruudi. Pustevnysse saabumisest saadik oli see saanud tema lemmikväljendiks.
Jan muigas. „Hea küll, isand eestlane.” Ta hüppas tööpinnalt maha ja silus kätega püksisääri. „Lase aga edasi, loobi potte ja panne nõudepesumasinasse. Ma tean, et sa põgened millegi eest.”
Algul