Tsemendivabrik. Jüri Parijõgi
Читать онлайн книгу.
maja. Meie pool otsas elab Reedu rahvas. Kui nad vahel isekeskis riidlevad, siis on see meie tuppa kuulda. Ja kui nende ema laulab seda laulu, et: „Roosi istus kamberis, aeg oli igav ootes,” – siis on see ka meile kuulda.
Meie kõrval on Sule ja Välja rahvas. Sule õues on meie tsemendivabrik. Aga Sule toa taga on Marguse ahervare. Sinna ei tohi öösiti minna, sest siis undab seal mardus ja laulab vana kilk, aga päeval ei ole kedagi, päeval võib käia.
Siis tulevad teised majad, ikka kõik ühtemoodi mõisa majad. Kelu Liisa müüb salaja viina, temal on salakõrts. Selle nimi on Käratuse kõrts. Vabriku poissmehed käivad seal pühapäeviti joomas. Aga see Liisa ise on kaval: kui mehed juba purjus on, siis annab lahjat viina, valab aga vähe tubakavett hulka, et ikka kibe oleks. Aga täie raha võtab küll.
Mina käisin seal ükskord seatapmis-viina toomas. Kui tagasi tulin, siis mehed mekkisid ja ütlesid, et sellel viinal ei ole tubakavett hulgas, et oma küla inimestele ei julge panna.
Käratuse vastas on kohe Sassi-Jaani salakõrts. Seda kutsuvad mehed Palärmuks, sest seal on ka õlut ja vorsti.
Sassi-Jaani kõrval elab Aadu. Aadu Jaanil on halb elu, ei saa millalgi meiega mängimas käia ega kedagi. Tema peab ühtelugu last hoidma, kui nende ema käib mõisapäevi tegemas. Nendel on palju lapsi. Esiti ikka käis meiega mängimas, sidus väikese lapse jalgapidi samba külge kinni ja teised võttis kaasa. Aga laps karjus ja nööri kohalt läks jalg paistesse. Ema sai sellest aru ja Jaan sai peksa.
Küla taga, veidi maad jõekaldast eemal on Rumal-Anne saun. Rumal-Annel on ka palju lapsi ja kõik on niisama rumalad ja tigedad nagu tema isegi. Meest temal ei ole, aga lapsi on küll. Sealtkaudu ei tohi jõele minna, peab ikka Sikuaia metsa kaudu minema. Kui Rumal-Anne kaudu mitmekesi minna, no siis veel võib, aga üksi küll ei tohi, siis hakkavad Rumal-Anne poisid kividega loopima ja sõimama ja jooksevad kohe kallale. Pisike Kaalugi võtab hammastega jalast kinni.
Meie käisime jões ujumas ja jõekaldal mängimas. Seal oli hea veskit mängida, tegid aga liivakalda sisse kaks auku ja lasksid ülevalt august alla liiva soriseda, siis tuli nii peenikest püüli, et… Jõekaldas olid ka pääsukeste pesad. Meie võtsime juba kevadel igaüks oma õnnele ühe pesa, panime siis märgid juurde ja käisime iga päev vaatamas. Mune ega poegi katsuda ei tohtinud. Kui õige ligidalt vaatasime, siis pidasime hinge kinni. Muidu jääb inimese hingeõhk juurde ja pääsuke jätab pesa maha.
Meie oleksime heameelega vaadanud, misukesed need pesad seest on, aga ei saanud näha, sest pesad olid sügaval ega paistnud muud kui pime auk. Pesi ära lõhkuda ei tohtinud, sest siis oleksime põrgusse saanud. Vanaema ütles, et kes linnupesi lõhub, see saab põrgusse ja keel lõigatakse suust ära. Aga kord nägime pääsukesepesa ka seestpoolt. Kord jooksis Joosep kalda peal mütt-mütt, ja kallas langes sisse. Siis jäi pääsukesepesa välja. Pesa on niisuke pehme ja ümmargune, justkui sukakand. Ja alasti pojad olid sees ja ajasid kaelad õieli ja piiksusid haledasti. Joosep hakkas nutma, et nüüd tema saab põrgusse. Aga kui meie õhtul vanaemale rääkisime, siis vanaema ütles, et: „Kui kogemata läks, siis ei saa põrgusse.”
Meie küla nimi on Liivaküla. Vabrikumehed hüüdsid teda vahel pilkamisi Liivalinnaks, aga ta ei ole kellegi linn.
Enamasti kõik meie küla mehed käisid vabrikus tööl, muudkui meie isa ja Reinbergi-isa käisid sadamas. Hobusemehed teenisid rohkem raha kui jalamehed. Kelu Liisal ei olnud töölkäijat meest, tema käis ise mõisas tööl ja teenis salakõrtsiga. Vanal Raismikul oli küll hobune, aga ka tema ei käinud tööl. Tema haris oma hobusega nende maalappe, kellel endal hobust ei olnud. Maa eest ja maja eest käisid emad mõisas päevi tegemas. Aga meie maja eest ei olnud vaja päevi teha, sest meil on oma maja.
Vanaema ütles, et meie külas on halb elada, et emad peavad mõisapäevi tegema. Ja et inimesed on pahad, loevad üksteise suutäisi, riidlevad isekeskis ja on kadedad, kui üks vähe parema kahaheina-tüki saab kui teine.
TÖÖL
Teised poisid käisid mõisa turbasoos raha teenimas. Kes ikka juba suuremad olid, need käisid vabrikus ja sadamas tööl ja teenisid palju raha, aga pisemad käisid mõisa turbasoos. Ka mina tahtsin minna, aga ema ütles, et sinna kaheksa-aastasi ei võeta, et sinna võetakse ainult kümneaastasi, aga kui mina ütlen, et olen kümneaastane, siis võtavad ka minu.
Siis mina tõin aidalakast maha selle väikese märsi, kus sees ema vorstirohte hoidis. Ema pani vorstirohud teise kohta, mina panin märssi uued õled ja nööri parajale pikkusele. Ema pani juba õhtul leiva valmis, ikka silku, pudeliga hapupiima ja ka vähe võid. Mina kodus silku ei söö, aga kui tööl käin, siis söön küll, et siis ei ole süda vesine.
Teisel hommikul hakkasin õige vara minema, päikesetera ei olnud veel metsa tagant väljaski. Läksin Reedu Arturiga ühes, sest tema oli juba kaks päeva käinud ja teab kõik asjad. Tema ütles, et ega see soovanamees taha heameelega väikesi tööle võtta. Eile hommikul oli sõimanud, et: „Mis, kurat, nad saadavad neid väikesi tööle, kellel kõrvatagused märjad.” Mina teadsin nüüd kohe, et kõrvatagused ei tohi märjad olla, peab hommikul hästi kuivatama. Mina katsusin järele, minul olid kuivad. Siis Reedu poiss ütles veel, et kui õhtul kirjutaja tuleb, siis peab ütlema, et kümne aastane oled, muidu ei võeta; ja peab jämeda häälega rääkima, siis ei saa aru, et kaheksa aastane oled. Tema on üheksa aastane, temal enam nii jämeda häälega rääkida ei ole vaja.
Soomajade juures sai veel vähe aega oodata, siis tuli sootaat välja. Temal oli üksainuke käsi. Pintsakul oli küll kaks varrukat, aga see pahem varrukas oli tühi ja ots taskus. Kas ta selle tühja varruka ise taskusse paneb, või paneb sooeit, seda Artur ei teadnud. Aga seda teadis küll, et sootaadil oli enne kaks kätt, et see teine jäi mõisas rehepeksumasina vahele; lapsed ja naised peavad teda hüüdma sootaadiks, mehed võivad öelda Mihkel; aga tagaselja ütlevad kõik – soovanamees.
Mina sellele sootaadile liiga ligi ei läinud, kartsin, et ehk ajab koju tagasi ja ehk vaatab, kas on kõrvatagused märjad.
Siis hakkas tema ees minema ja meie läksime kõik reas järele.
Küll mina tahtsin näha, misuke see turbasoo on ja misukesed need turbamättad on. Kui mets lõppes, siis hakkas paistma üks lage, ja Reedu Artur ütles, et see ongi turbasoo. Ega see ole kedagi teistmoodi kui muugi lage, ikka mõned puud ja põõsad ja… Aga soolaod on küll teistmoodi: katus algab kohe maa juurest ja seinu ei olegi. Ja maa on kõik selge turbamuld, võta kust tahad. Nüüd ma tean küll. Kraavis on vesi nii must kui tökat. Kui see turbamuld märg on, siis on nii kui lörts, pigista vett välja niipalju kui tahad.
Ühe lao juures pidas sootaat kinni, kõik panid leivakotid ja märsid sinna maha. Seal oli terve väli turbamättaid, justkui telliskivid. Ja mättahunnikud olid suured ja väikesed. Nüüd tean küll, aga enne mõtlesin, et on niisukesed mättad nagu karjamaalgi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.