Euromant. Maniakkide Tänav
Читать онлайн книгу.
midagi. Punkt üks – muretse vajalik kraam. Kiikasin kirbuturgude lehekülgedele. Mulle kirendas vastu hiina internetiputkakaubanduse õitseaeg. Ma ei tea kas moe pärast, või on meil tõesti nii palju pilukaid siia siginenud, aga kõik kohad olid hieroglüüfe täis ja vajaliku kraami leidmine sarnanes prügikastist söögi otsimisega. Igatahes oli see prügikast rikkalikult kraami täis.
Mulle vajalikku meditsiinivärki leidus nii täiskomplektide kui üksikjublakate kaupa. Avastasin, et üksikult ostes tuleb odavam.
Vaesus pole patt. Pealegi saab siis enamuse mandist Euroopa asjadena kätte. Komplektid olid üldjuhul Hiina orjatööstuse rämps.
Seda sitta ma ei tahtnud, peldikus ma ei söö. Ehkki enamus läänes üles kiidetud kaubamärke toodab praeguseks lõviosa oma kraamist Hiinas ja seda kilide jama vältida on peaaegu võimatu. Aga kui on võimalus, siis väldin.
Netiturul kolamisel on alati kerge kõrvalmõju. Ma seadistasin endale kunagi naljaviluks iga saabuva spämmi teavituseks vihmatilga kukkumise heli. Nii kui turgu mööda nuuskima läksin, kuulsin, kuidas vihmasadu algas. Selline mõnus uinutav heli. Mõne aja pärast jäi vaiksemaks. Noorusajal sai nikerdatud selline vahva proge, millele panin nimeks «Vihmavari».Too võttis iga rämpsu väga südamesse ja asus otsima saatjat, et tollel midagi kokku lasta.
«Ainult tellitud post, palun,» on alati minu lipukiri olnud.
Enne kui jõudsin ostma hakata, venisid turukaubitsejate hieroglüüfid mu silme ees aeglaseks nagu tatt. Kontrollisin kella. 获 取地狱!Taevane reegel asus jõusse. Nii kui kell sai pool viis, kukkus ühenduse kiirus ära. Enne õhtut enam normaalselt virtuaalis liikuda ei saanud. Säh sulle «mobiilset internetti otse sinu peas».
Jätsin turu kus seda ja teist ja panin kolmanda klähvi viina. Tunne oli selline, et kohe-kohe kukub pea kaela otsast maha.
Ajasin viinakompressi nired mööda põski laiali ja mõtlesin minna linna wifit püüdma. Kui Sirts sellest kuulis, sai ta päris vihaseks.
Surus mu voodisse. Võttis nimekirja ja lubas asja ise korda ajada.
Vajusin poolvegeteerivasse olekusse. See oli punkt kaks – puhka ennast enne oppi korralikult välja. Väga oluline punkt. Pea peab selge olema. Selles suhtes on mõnikord isegi hea, et net ära vajub.
Saab seda jama peas veidi vaiksemaks. Nii mõnigi kord tunnen, et mandun suures teabemüras. Ainus lahendus on mõneks ajaks pea pilvest välja tõmmata. Noh, jäin tukkuma.
Ärkasin võpatades selle peale, et keegi kolistas toas.
«Sirts?» hõikasin ja kahmasin oma šokkeri kätte. Vastuseks kärgatas pauk, siis teine.
Viskusin voodi kõrvale põrandale. Kukkumise põrutus mõjus paistes peale nagu löök näkku ja võttis silme eest virvendama.
Lükkasin šokkeri maksimumi peale ja pooleldi alles magades kihutasin paukude suunas kõva säraka. Hetk vaikust. Siis kostis seina tagant vihast venekeelset sõimu.
Lebasin edasi põrandal ja püüdsin aru saada, mis toimub. Unest ärganud aju meenutas laske ja ütles, et need olid tegelikult äravahetamiseni sarnased naabri vastu seina tagumistega. Ja põhjuseks oli ilmselt see, et võisin norsata. Seda juhtus teinekord, kui jäin selili magama. Ja ta oli ka varem selle tõttu vastu seina kolkinud. Aga millest see sõim? Šokker oli nii vaikne relv, et selle särin ei oleks tohtinud isegi nendest papiseintest läbi kosta.
Vastuse sain siis, kui tõusin üles ja üritasid toas tuld põlema panna. Elektrit ei olnud. Nüüd haistsin ka kärsanud juhtmete lõhna. Jah, elektrirelval olid omad miinused. Viskasin tagasi voodisse pikali. Naabri kisa oli vaikinud. Ju läks elektrit otsima.
Vajusin uuesti unne.
Kui ma ärkasin, siis pea küll selgem ei olnud. Kuid midagi oli ajus siiski toimunud, sest enam ei olnud mingit isu seda operatsiooni teha. Enesetapp ei ole minu stiil. Sirts ei olnud veel tagasi ja ma jäin Jorsi peale mõtlema. Ajud mööda seina laiali, oli ta meist sinna maha jäänud. Sirts suutis vaevu-vaevu mindki sealt minema vedada. See oli üks napp tulek. Aga Jorss jäi maha ja tema sidemeid sõeludes jõudsid nad ilmselt meieni. Vaene mees.
Sirutasin käe pudeli järele, et teda vääriliselt mälestada. Pudel oli tühi. Kõik oli viinakompressi peale ära läinud. Oh, 异教徒! Sirts ja tema maarohud…
Palavik oli jõu kehast täiesti välja imenud. Aga temperatuuri uurides selgus, et viinakompress oli aidanud rohkem kui joomine.
Palavik oli veidi alla läinud. Jäin voodi servale kägaras istuma.
Nii kui vahtima jäin, läksid mõtted Jorsi peale ja kurku tõusis kahtlane klomp. Vajasin tegevust. Hakkasin asjatama sellega, mille kallal olin juba kuu aega oma madala profiili hoidmise ajal nikerdanud. Asusin läbi närima jamast, mis me tellija jaoks Sisevõrgust minema vedasime. Ja mille eest tellija maksis sandikopikaid, kui värgi tema ette laiali laotasime, sest saak oli poolik.
Pool aastat tagasi paluti mul virutada andmeid ühest väga tähtsast kohast. Tartus, Plasku all, miinus neljas korrus. See oli nii tähtis koht, et tüübid olid enda ja oma võrgu täiesti muust maailmast isoleerinud. Isegi elektrikaableid ei viinud sinna alla, olid omale isikliku generaatori püsti pannud. Ma ei ole suurem asi füüsiliste lukkude muukija ja seepärast värbasin Sirtsu ja Jorsi ka selle otsa peale. Nemad on füüsilises maailmas sama osavad kui mina virtuaalses. Sirtsu isa on mäeinsener ja käbi pole kännust kaugele kukkunud. Neli kuud kaevamist ja rööbaste maha panemist ja ühel öösel ronisime sellesse neetud keldrikompleksi põranda alt sisse.
Neil oli seal kõik kenasti rahalõhnane ja tipp-topp. Valguskaablid, särk-värk. Väike vahemoodul vahele ja ühendasin ennast nende kaablivõrku. Surkisin ja ootasin. Lasin oma fakiirikorvist välja hästi treenitud ussid ja mängisin neile niikaua vilepilli, kuni nad ennast keldrimeeste arvutite kilbist läbi närisid.
Viimaks olin sees ja andmed hakkasid voolama. Ma olin viimased kuud maa all kaevurmasinaid juhtides pidanud leppima mingi näkase mobiilse ühendusega, mis läbi maakamara eriti levida ei tahtnud, ja nüüd oli mõnus vaadata, kuidas andmed lippasid. Tundus päris naljakas, et säärase kiiruse juures olid nad enda logoks võtnud kilpkonna. Ma nautisin seda kolinat, millega inf nagu sulakuld mu mälupanka kolises. Kogu mant mis neil oli, kõik puha ehtne euro kraam. Mitte koodijuppigi hiina jura. Sula inglise keel. Neetud hiinlased on oma programmeerimiskeele välja nuputanud ja kui sihukese peale satud, siis nikastab ajud paigast. Nüüdsel ajal on kõik kohad seda täis. Suure valuga olen endale nende kriipskirja pähe ajanud. Ma ei kannata seda mitte üks bitt. Aga siin. Nagu paradiisi oleks sattunud. Sain kätte poole sellest jamast, mis nõutud oli, kui sireenid hakkasid ulguma ning nii virtuaalne kui reaalne koertekari lasti meie peale lahti.
«Minek,» ütles Jorss kui kuulis keldrikompleksi teisest otsast jooksumüdinat. Peaaegu kohe hakati tulistama ja ta sai kuuli pähe. Ma ei näinud seda. Kuulsin ainult kuuli vingumist, aju väljapurskumise lärtsatust ning tundsin kuuma verd oma T-särgi seljale pritsimas. Sööstsin paigalt. Ning miski plahvatas mu peas, parema oimu kohal. Kõige hullem valu, mis ma oma elus olen tundnud. Kõige-kõige hullem.
Unustasin, et olen kaablitpidi alles võrgus kinni, ja pidin peaaegu implantaadi peast välja tõmbama. Kui maoli maas olin, siis tuli küll meelde, kuidas kaabel pea küljest ära käib, aga see rapsakas tõmbas midagi loksuma ja tollest hakkas see põletikujama pihta.
Lesisin seal ja välgud sähvisid mu peas ja pea kohal. Sirts tegi turvameestele elektriravi ja implantaat tegi sama mulle. Kobasin ühe käega ühendust lahti teha, teisega proovisin relva kätte saada.
Olin valust nii sassis, et ei saanud kummagagi hakkama. Siis pani õeke korraks oma relva maha ja tõmbas noaga selle neetud kaabli läbi. Piisas neetud lühikesest hetkest tema välgurelvade tules, kui ümber meie hakkasid jälle kuulid ja kivipuru tuiskama. Varjasin käega silmi ja roomasin põrandas oleva augu poole.
See oli minu suur õnn, et Sirts oma šokkeritega kohal oli. Sellistes paikades on valvurites rohkem metalli kui liha ning on vaja raketti, et neid kummuli saada.Šokker on muidu lasterelv, kedagi ei tapa ja ametlikult ka lubatud ja puha, aga selliseid tinasõdureid võtab