Vari aja sügavusest. H. P. Lovecraft
Читать онлайн книгу.
fotoplaatidel. See polnud hingus neist taevastest, mille liikumisi ja mõõtmeid meie astronoomid mõõdavad või mõõtmiseks liiga kaugeteks peavad. See oli vaid värv ilmaruumist – hirmuäratav sõnumitooja mõõtmatuse vormumata valdustest, eemal kogu loodusest, mida meie tunneme; valdustest, mille pelk eksistents juhmistab aju ning nüristab meie meeli kujutluspiltidega mustadest välikosmilistest kuristikest, mida ta meie hullunud silmade ees avab.
Ma kahtlen väga, kas Ammi mulle teadlikult valetas, ja ma ei arva, et ta jutt oleks olnud tervenisti too hullumeelse veiderdamine, mille eest linnarahvas mind hoiatanud oli. Midagi kohutavat oli tolle meteooriga noile küngastele ja orgudesse tulnud, ja midagi kohutavat – kuigi ma ei tea, kui suur osa sellest – on senini seal. Mul saab olema hea meel seal vett näha. Vahepeal loodan ma, et Ammiga midagi ei juhtu. Ta nägi sellest asjast liiga palju, ja selle mõju oli nõnda salakaval. Miks ta pole kunagi suutnud minema kolida? Kui selgesti mäletas ta sureva Nahumi sõnu: «Ei saa minema… tõmbab sind ligi… tead, et miski on tulemas, aga kasu pole…» Ammi on tore vanahärra – kui veehoidla meeskond tööle hakkab, siis pean kirjutama peainsenerile, et tal silma peal hoitaks. Mulle ei meeldiks mõelda temast kui hallist, moondunud, pragunevast monstrumist, mis üha enam ja enam mu und häirib.
VARI AJA SÜGAVUSEST
Pärast kahtekümmend kahte aastat õudusunenägusid ja hirmu, mil mind päästis vaid meeleheitlik usk, et olen teatud asju ette kujutanud, ei taha ma kinnitada, nagu oleks see, millele sattusin Lääne-Austraalias 1935. aasta 17.–18. juuli öösel, päriselt olemas. On põhjust uskuda, et minu kogemus on kas täielikult või osaliselt hallutsinatsioon – tõendeid on selleks tõesti ohtralt. Ja ometi oli kogetu nii tõeline, et mõnikord näib lootus võimatuna.
Kui see ikkagi juhtus, peab inimkond valmis olema omaks võtma niisuguseid arusaamu universumist ja oma kohast tormlevas ajapöörises, mille paljas mainiminegi halvab. Samuti peab inimkond jälgima üht erilist varitsevat hädaohtu, mis ei hävita küll kogu inimsugu, kuid võib ähvardada tundmatute õudustega selle julgemaid liikmeid.
Neil põhjusel soovitan ma väga tõsiselt loobuda mõttest välja kaevata need ürgse müürsepatöö jäänused, mida minu ekspeditsioon uurima asus.
Kui eeldada, et olin täie mõistuse juures ja ärkvel, pole keegi kunagi läbi elanud midagi sellist nagu mina sel ööl. Veelgi enam, siis tundus kohutavalt tõelisena kõik, mida olen püüdnud väljamõeldise ja unenäona unustada. Tõendeid õnneks ei ole, sest paanikas kaotasin selle hirmuäratava eseme, mis – kui see polnud unenägu ja ma oleks selle mürgisest kuristikust välja toonud – kinnitaks mu juttu kõigutamatult.
Sellele õudusele sattudes olin üksi – ja siiani pole ma sellest kellelegi kõnelenud. Ma ei suutnud takistada teisi selles suunas kaevamast, aga nad pole seda hea õnne ja ajuliiva tõttu seni leidnud. Kuid nüüd ei saa ma enam vaikida – mitte üksi omaenese vaimse tasakaalu pärast, vaid ka selleks, et võimalikke lugejaid tõsiselt hoiatada.
Kirjutasin selle loo – mille algus on uudis- ja teadusajakirjanduse tähelepanelikule lugejale tuttav – mind koju toova laeva kajutis. Ma annan selle oma pojale, Miskatonici ülikooli professorile Wingate Peasleele – ainsale pereliikmele, kes jäi mu kõrvale mu ammuse kummalise mälukaotuse järel, ja inimesele, kes teab kõige paremini minu juhtumi salajasi asjaolusid. Kõigist elavatest on tema see, kes kõige tõenäolisemalt ei hakka naeruvääristama, mis mul selle saatusliku öö kohta öelda on.
Suuliselt ma teda enne ärasõitu ei valgustanud, sest minu arvates on parem, kui ta saab selle hämmastava selgituse kirjalikult. Rahulikult mitu korda üle lugedes tekib tal asjast veenvam ettekujutus, kui minu segane keel võiks edasi anda.
Ta võib toimida selle jutustusega oma äranägemist mööda – näidata seda koos sobivate kommentaaridega igal pool, kus see võiks head teha. Nende lugejate jaoks, kes pole minu juhtumi varasemate etappidega tuttavad, lisan ma sellele küllalt ulatusliku kokkuvõtte loo taustast.
Minu nimi on Nathaniel Wingate Peaslee ja need, kellele meenuvad põlvkonnatagused ajalehelood – või kuue-seitsme aasta eest psühholoogiaajakirjades ilmunud kirjad ja artiklid – teavad, kes ja mis ma olen. Press oli aastatel 1908–13 täis minu kummalise mälukaotuse üksikasju ja oli palju juttu hirmuäratavatest, hullumeelsetest ja nõiakunstiga seotud tavadest, mida varjab see iidne Massachusettsi linn, mis oli minu koduks siis ja on ka praegu. Ometi tahaksin kinnitada, et minu päritolus ja varastes eluaastates pole midagi hullumeelset ega kurjakuulutavat. See tõsiasi on äärmiselt oluline, arvestades väljastpoolt tulnud varju, mis nii äkitselt minu peale langes.
Võib ju olla, et sajanditepikkune sünge enesessetõmbumine on muutnud laguneva, kuulujutte armastava Arkhami kummaliselt nõrgaks selliste varjude suhtes – ehkki seegi näib kahtlane nende teiste juhtumite tõttu, mida hiljem uurima juhtusin. Peamine on aga see, et minu enda põlvnemine ja taust on täiesti tavalised. See, mis tuli, lähtus kusagilt mujalt – kust, kõhklen ma isegi nüüd selgesõnaliselt väitmast.
Ma olen Jonathan ja Hannah (Wingate) Peaslee poeg, mõlemad pärit vanast tervest Haverhilli soost. Sündisin ja kasvasin Haverhillis – vanas asundustalus Golden Hilli lähedal Boardmani tänaval – ega läinud Arkhami enne, kui asusin 1895. aastal tööle Miskatonici ülikoolis poliitökonoomia õppejõuna.
Veel kolmteist aastat kulges mu elu rahulikult ja õnnelikult. Ma abiellusin 1896. aastal Alice Keezariga Haverhillist ja mu kolm last, Robert, Wingate ja Hanna, sündisid vastavalt 1898., 1900. ja 1903. aastal. 1898. aastal sai minust abiprofessor ja 1902. aastal täisprofessor. Ma ei tundnud kunagi vähimatki huvi ei okultismi ega psühholoogiliste kõrvalekallete vastu.
Veider mälukaotus tabas mind neljapäeval, 14. mail 1908. See oli üpris äkiline, ehkki hiljem taipasin, et teatavad kaootilised lühiajalised nägemused mitu tundi varem – mis mind väga häirisid, sest olid nii ebaharilikud – pidid olema ettehoiatavateks sümptomiteks. Mu pea valutas ja mul oli kummaline tunne – minu jaoks täiesti uudne –, et keegi teine püüab minu mõtteid oma võimusesse saada.
Varisesin kokku umbes kell 10.20, kui pidasin kolmanda kursuse üliõpilastele ja mõnele teise kursuse omale poliitökonoomia VI loengut – majanduse ajalugu ja praeguseid arengusuundi. Hakkasin nägema imelikke kujusid ja tundma, et ei asu mitte auditooriumis, vaid mingis groteskses ruumis.
Mu mõtted ja kõne kaldusid teemast kõrvale ja tudengid nägid, et midagi on väga valesti. Siis vajusin teadvusetult toolile, tardumusse, millest keegi ei suutnud mind äratada. Seejuures kadusid ka minu õiguspärased vaimuanded viieks aastaks, neljaks kuuks ja kolmeteistkümneks päevaks.
Loomulikult sain järgnenust teada teistelt. Ehkki mind viidi koju, Crane’i tänavale majja nr 27, ja parimate arstide hoole alla, ei paistnud kuueteistkümne ja poole tunni jooksul märkigi teadvusele tulemisest.
15. mail kell 3.00 mu silmad avanesid ja ma hakkasin rääkima, ning mu ilme ja keelekasutus ehmatasid mu perekonda põhjalikult. Oli selge, et ma ei mäleta ei oma isikut ega minevikku, kuid paistan mingil põhjusel ihkavat seda teadmiste puudumist varjata. Mu silmad vaatasid mind ümbritsevaid inimesi kummaliselt klaasjal pilgul ja mu näolihaste tõmblused olid koguni võõrad.
Isegi mu kõne tundus kohmaka ja võõramaisena. Kasutasin oma hääleorganeid saamatult ja kobamisi ja mu kõnemaneer oli pentsikult ülespuhutud, nagu oleksin inglise keelt suure vaevaga raamatutest õppinud. Hääldus oli barbaarselt võõras, idioomide hulgas oli aga nii kentsakate arhaismide jäänuseid kui ka täiesti arusaamatu ülesehitusega väljendeid.
Viimastest meenus iseäranis üks konkreetne arstidest noorimale kakskümmend aastat hiljem eriti teravalt – isegi hirmutavalt. Seda põhjusel, et hiljuti hakkas niisugune fraas tegelikult üldlevinuks muutuma – esmalt Inglismaal ja seejärel Ameerika Ühendriikides – ja ehkki see oli üsna keerukas ja vaieldamatult uudne, kordas see viimse üksikasjani 1908. aastal kummalise Arkhami patsiendi mõistatuslikke sõnu.
Füüsiline jõud taastus kohe, ehkki käte, jalgade ja üldse keha kasutamiseks vajasin ma imelikult palju õpetamist. Selle ja mitmesuguste mäluhäirete tõttu hoiti mind mõnda aega rangelt arstide hoole all.
Mõistes,