Minu Eesti. Justin Petrone
Читать онлайн книгу.
naeris Epp, otsekui oleksin teda lillekimbuga üllatanud. „Selle eest saad küll kaksteist punkti!”
„Kaksteist punkti?” Mida see veel tähendas?! Mitme kuu pärast sain teada, et see oli ilmselt viide Eurovisiooni lauluvõistlusele, millest ma sel hetkel veel midagi kuulnud polnud.
„Kas sa ei karda rannast nii kaugel olla?” hüüdsin.
„Ahhaa!” kuulutas Epp. „Kui sa ülemäära vastu ei sõdi, viib vesi sind sinna, kuhu sul on tarvis. Vesi hoiab sind pinnal! Seda õpetas mulle elu aašramis. Vett peab usaldama!”
Mulle ei meeldinud, kuidas inimesed meid vaatasid, kui me veest välja ronisime. Ehkki olime kõik üle kahekümne, tundsin end nende uute nägude keskel otsekui kolmanda klassi naga.
„Nii et kuidas siis sinu ja Epuga on?” õrritas sloveen Matjaz.
„Ole vakka, Matjaz,” nähvasin talle.
„No kuule, räägi nüüd ära!”
„Lase nüüd olla.”
„Kas te seal lainete vahel amelesite ka?”
„Jäta ta rahule, Matjaz,” noomis sloveeni prantslane Florent. „Kõik ei ole sellised klatšihimulised koolitüdrukud nagu sina.”
Ma olin end veennud, et mul pole mitte kedagi vaja. Tahtsin elada erakuna, olla muusikamunk. Mina ja minu kitarr maailma vastu. Vahel aga said tunded minust võitu, näiteks kui ma ühikatoas Soome TV-d vaatasin. Igal pärastlõunal ilmus ekraanile muusikasaate „Up North” reibas rootslannast saatejuht Kicki Berg, kes võttis kogu valu ära. Võib isegi öelda, et olin temasse pisut armunud.
„Justin, sul on tüdrukut vaja,” ütles Briti korrespondent Natalie, kui ma klaasistunud silmil oma armsat Kickit vaatasin.
Natalie oli punapea Inglismaalt ning pealaest jalatallani tedretähni täis. Ta oli minuga peaaegu päevapealt ühevanune ning mulle otsekui ammu kadunud kaksikõde.
„Ma tean,” ohkasin ma.
Epp andis mulle plaadi viimaks Kotka linnas tagasi. Ta tuli mulle ja Jevgenile muusikapoodi järele ning tõmbas mind klassikalise muusika riiulite vahel kõrvale.
„Ma olen seda päevade kaupa kuulanud ning see on väga hea,” ütles ta plaati tagasi ulatades. „Võta teadmiseks, et sa oled väga andekas.” Ma tajusin tema kehast kiirgavat energiat, kui see mulle lähenes. Tundsin, et mu keha hakkab üles sulama.
„Andekas?” ütlesin ma, komplimendist meelitatud. „Aitäh.” „Minu lemmiklugu on see, kus sa lõpus laulad „hopelessly, helplessly3”.”
„Jajah, ma ei suutnud otsustada, kumba sõna kasutada ja siis pruukisin mõlemat,” sõnasin. Ka mulle oli see lugu kõige olulisem.
Jevgeni vaatas meid hip-hopi riiulite juurest nõutu näoga. Ta oli just soetanud Dr. Dre plaadi. „Miks te teineteist niimoodi vaatate?” segas ta vahele.
„Kuidas siis?” vastasin. Ma ei saanud aru, millest ta räägib. Epp ei vaevunud Jevgenile vastama. Selle asemel naeratas ta mulle veel kord ning lahkus poest.
Hingasin välja.
Viimase nädala alguses lendasime Lapimaale. Lennujaamast sõidutati meid bussiga üle kaljuste mägede ja läbi magusa männilõhnaga metsade, meie giidid mängisid meile aga saamide metsikut rahvamuusikat joigumist.
Ühes Inari baaris tantsisime kohalikega ning Mitch ja mina hakkasime teineteisele viskiklaasi taga tooste ütlema.
„Ainuke patt on mittehoolimine,” ütles Mitch mulle otse silma vaadates. „Ja oma võimaluste mahamagamine.”
Kõik mu kahetsused koondusid mu peas rivvi. Ma ei pidanud enam vastu ja kukkusin lauale.
„Kas sa mõtlesid selle toosti ise välja?”
„Ei,” vastas Mitch viskit rüübates. „Aga mulle tundub, et see on praegu kohane.”
„Mille pagana pärast sa pidid seda nüüd ütlema?” puterdasin Mitchile. „Kas sa üritad mu õhtut hävitada?”
„No näed, ma teadsin, et see on hea toost,” naeris Mitch ulakalt. „See paneb su mõtlema.” Mitch oli 34-aastane, vanem ja targem kui enamik meist ning pealegi kihlatud.
„Olgu,” ütlesin ma. „Elagem siis nii, et ei ole midagi kahetseda!” Neelasin alla järjekordse viskidoosi, lõin klaasipõhja vastu lauda ning astusin välja. Teadsin, et kui ma selsamal õhtul Eppu ei leia, kahetsen ma seda elu lõpuni.
Kell oli 23, ent Inaris paistis endiselt päike. Kümneid põhjamaiseid saari täis pikitud jahedat järve palistasid jämedad ja sünged puud. Nägin Eppu kaugele järve ulatuval paadisillal istumas. Silla lõpus oli köies vesilennuk ning õhk oli paksudest Soome sääskedest tihe.
Temale lähenedes kuulsin jälle toda peenikest häält enda sees. Tee temaga lapsi, nõudis see. Seekord olin ma hetkest liiga lummatud, et häält tähelegi panna.
Istusin Epu kõrvale. Lobisesime, ei mäleta, millest. Suutsin mõelda vaid jõule, mis tõmbas meid teineteisele üha lähemale.
Mõne aja pärast küünitas Epp minu poole ning tõmbas oma taskust välja väikese kommipaberi, millest ta voltis pisitillukese laevukese. Ta lasi selle paadisilla ühelt küljelt vette, laevuke ujus silla alt läbi ja ma püüdsin selle teiselt poolt välja.
„Kõige tähtsam on vett usaldada,” ütles Epp ninatargal toonil. „Pea ujudes alati meeles, et kui sa vett usaldad, ei tee ta sulle kunagi liiga.”
Võtsin paberlaevukese kätte ja vaatasin seda mõnd aega pingsalt.
„No näed,” lausus Epp rahulolevalt. „Nüüd luba mulle, et sa hoiad seda laevukest elu lõpuni alles. Kas lubad?”
Kas ta tegi nalja? Lapimaa kullakarva ehavalguses silmitsesin seda paberlaevukest taas, seejärel vaatasin Epu poole tagasi. „Luban.”
Tund hiljem. Meie švipsis ajakirjanike lustakas bande kulges tagasi oma metsamajakeste poole, kus me Inari lähedal peatusime. Tuigerdasin kuuvalgel mööda metsarada, kui Epp äkitselt pimedusest välja tormas.
„Ma nägin vist põtra!” Ta peaaegu kisendas seda ning ta silmad vilasid. Ma ei saanud aru, kas ta teeb minu kulul nalja või oli ta tõesti hädas.
„Tegelikult ka?” ütlesin rabatult. Olime matkates mõnda põtra näinud ning nad tundusid suured ja haisvad, arvatavasti ka väga ohtlikud. Ma haarasin ta käest: „Kuhu me lähme?”
„Ma ei tea,” ütles ta tungival sosinal, „võib-olla peaksime nende majakeste taha peitu minema.”
Majakese taha põõsasse pugedes langetas Epp pea mu rinnale. „On täiskuu,” ohkas ta ja hakkas itsitama.
Äkitselt kostis põõsastest raginat. Kargasin jalamaid püsti. „Mis see oli? Kas põder on tagasi?”
Epp pahvatas naerma.
„Mis siin naljakat on?” küsisin ma.
„Sina.” Ta naeris valjemini.
Vaatasin põõsastes ringi. Oli kesköö, ent taevas oli helehall. Sellest hoolimata ei suutnud ma metsahämaruses tuvastada ühtegi sarvepaari.
„Tead,” ütlesin tõsiselt, „meie istume siin, eks ole, aga mis siis, kui äkki tuleb põder ja…”
Epp naeris veelgi valjemini. „Kas saladust tahad teada?” küsis ta.
„Mida?”
„Saladust.” Ta naeris. „Suurt saladust! Ma tahan sinuga lõpuks ometi jagada universumi suurimat saladust.”
„Räägi ära. Mis see saladus on?” sosistasin ma ja küünitasin lähemale, et kuulda.
„Saladus on see, et… et maailm on väike!” Epp lagistas naerda. „See ei ole suur!”
„See
Lootusetult, abitult. (Tlk.)