Minu Eesti II. Justin Petrone
Читать онлайн книгу.
temast?”
„Ta oli mõne aasta eest Stiili kaanel. Tal olid inglitiivad.”
„Ah jaa, inglitiivad,” laksutas Stilist keelt ja vaatas irvitades Fotograafi poole. „Need jõuavad ka kohe siia.”
„Mis asja?!”
„Rahu,” ütles Fotograaf. „Ei mingeid inglitiibu.” Ta kummardus statiivi reguleerima. „Vähemalt mitte seekord.”
Panin pulloveri selga ja istusin, samal ajal arutlesid Stilist ja Fotograaf sobiva valgustuse üle. Viimati olin siin kirjastuses viibinud seitsme aasta eest. Pelga seitsme aastaga sai ajakirja koostamise masinavärgis askeldavast inimesest tegelane ajakirja kaanel, sisu loojast sai sisu. Mul polnud kunagi olnud tungivat soovi jõuda täna hommikul siia ning lasta endast pilti teha, võõras kampsun seljas. Või siiski? Võib-olla olin kogu aeg salaja selliseid hetki ihalenud? Elus juhtus nii mõndagi. Vahel oli raske meenutada, mida sa õigupoolest soovisid.
„Pööra pead pisut vasakule, nüüd paremale,” ütles Fotograaf oma tõrrehäälega ning kaamera välkus neli korda. „Nüüd pane käed rinnale risti.”
„Niimoodi?” Ristasin käed.
„Ole sundimatum. Sa pead välja nägema nii, nagu sa ütleksid: „Tere, mina olen Justin ja ma tahan väga, et sa mu uut veergu loeksid.””
„Hästi.”
„Voh, nii on hea. Ära liiguta.” Kaamera välkus veel kolm korda. „Super!”
Teistele paistis, et ma olin tulnud üksinda. Aga Peep oli terve selle aja sealsamas, pinises nagu sääsk, suur küsimärk otsaees. Mida ma tahan? Mida ma tahan? Mitu korda ta minult seda ka ei küsinud, ma ei osanud talle vastata. Ma ei usaldanud Peepu, sest ma ei usaldanud iseennastki. Temasugused inimesed üritasid meid õhutada asuma peaaegu religioossele eesmärkide saavutamise teele. Siin ma siis olin: kirjanik, kolumnist, isa, ent pelgasin endiselt kõige olulisemaid küsimusi.
„Olgu, viimane pilt,” tegi Fotograaf lõusta ning ma puhkesin naerma.
„No näed!” välkus kaamera korra, kaks, kolm ja neljandatki. „Super!”
„See välkumine häirib mind,” pilgutasin silmi.
„Ära muretse, välgud kaovad silme eest mitte rohkem kui nelja päevaga,” ütles Stilist.
„Mis asja?!”
„Jessas,” vaatas Stilist Fotograafi poole. „Nii lihtsameelset pole meil vist enne olnudki?”
Liftis hakkas Peep mulle jälle kõrva sosistama. Seekord kõlas tema hääl sumeda ja sundimatuna nagu džässijaama diskori oma. Me nagu ajanuks mõnes vanalinna kohvikus juttu. Peep polnud vaenlane. Ta tahtis ainult aidata.
„Kas sa seda tahtsidki, Justin?” küsis ta veel kord.
„Muidugi,” möönsin ma korruste möödudes. „Siin ma ju olen. Ju ma siis seda tahtsingi.”
„Hästi,” tõstis ta jala üle põlve ja naeratas. „Aga vaata siis, et ma enam kunagi su kurtmist kuulma ei pea.”
P. S. Raamatus on osa nimesid privaatsuse huvides muudetud.
HIIU HUUMOR
Mängisin oma abielusõrmusega ja vahtisin kleepriba lennukitiival. Oli 6. august 2003. aastal ning me olime Epuga kaks kuud abielus olnud.
Arvasin, et lend Tallinnast Kärdlasse kestab kõige rohkem 30 sekundit, ent olime endiselt maa ja taeva vahel, hõljusime Lääne-Eesti tihedate ja sünkjate metsade kohal ning hüplesime tuules. Keerutasin paksu metallrõngast ümber sõrme ja mõistsin, et polnud juba mitu päeva selle raskust märganud. Olin sõrmust nende kahe kuu jooksul aeg-ajalt ära võtnud, sest tahtsin teada, kas mu käed tunnevad end kuidagi vabamalt – ent nad tundusid olevat hoopis alasti, nii et ma panin sõrmuse tagasi. Mu sõrm oli hakanud sõrmust omaks pidama ning sinna see jäigi.
„Mida sa mõtled?” küsis Epp.
„Sellest kleepekast tiiva peal.”
„Näita.” Ta küünitas lähemale, tema nägu lõi augustikuise päikese käes lõõskama. „Ohoh,” läksid ta silmad suureks, kui ta nägi läbi pisikese illuminaatori teipi, plasti ja liimi, mis lennukit koos hoidis. „Tase.” Ta vajus tagasi istmele ja ütles mõtlikult: „Anne-Helene sattus ka lennuõnnetusse.”
„Anne-Helene?”
„See disainer, keda me intervjueerima sõidame.”
„Aa, õige küll.”
„Ta lendas sedasama teed.”
„Tõesti?”
Vaatasin lennuki ainsat stjuardessi, kes istus reisijateruumi ukse kõrval. Tema nägu väljendas tapvat igavust ning ma panin imeks, miks ta oli maailma kõigi tööde seast välja valinud just selle: lennata iga päev teibitud tiibadega vanas lennukis Tallinna ja Hiiumaa vahet.
Epp küsis sageli, mida ma mõtlen, otsekui oleks mul korraga ainult üks mõte peas. Tavaliselt valisin temale vastamiseks välja mõne sellise, mida oli kõige lihtsam kirjeldada, ent tegelikult käis seal üksteise seltsis ringiratast vähemalt pool tosinat muud. Füüsiliselt olime kõrgel taevas. Emotsionaalselt, metafüüsiliselt olin ma merel, lainete embus pillutas mind siia-sinna, ent kummalisel kombel see mind kokkuvõttes ei loksutanud. Varem muretsesin paljude asjade pärast, ajapikku olin aga õppinud elumere laineid usaldama. Kõik laabub. Ma ei upu, ei kavatse põhja minna. Mis ka ei juhtuks, ütlesin endale, püsin ma pinnal, olen merekõlblik ja triivin silmapiiri poole.
Seda kõike juhul, kui meie lennuk maandub ühes tükis.
Stjuardess astus piki vahekäiku ning kogus reisijailt kokku neile pakutud ainsa kompveki ümbrispaberid. Ulatasin talle meie omad, tema pöördus oma istmele tagasi ning kinnitas turvavöö. Hakkasime Hiiumaa suunas laskuma.
Vaid mõni päev varem olin New Yorgis. Läksin oma vennale raudteejaama vastu. Oli niiske ja vihmane suvepäev ning autosõit meie vanematekoju paistis olevat vennalikuks jutuajamiseks suurepärane hetk. Mu kaheksa aastat vanem vend oli jälle vallaline, enda jutu järgi seda täiel rinnal nautides. Mina aga olin äsja naitunud ning enamiku inimeste arvates vajasin üksjagu nõuandeid.
„Niisiis,” kinnitas ta turvavöö. „Kuidas sul kogu selle värgiga kulgeb?” Ta küsis seda sosinal.
„Kuule, hästi.”
„Kindel?” Ta vaatas mulle sügavamalt silma. „Sest, noh, see on suur vastutus.”
„On,” pöörasin ma silmad tagasi teele.
„Mees, sa oled 23 ja saad lapse!”
„Mis siis? Teistelgi minuvanustel inimestel on lapsed.”
„Sinuvanustel olid lapsed. Neljakümnendatel.”
„Saad sa aru, mulle see sobib!”
„Hästi,” vaatas ta aknast välja. „Kui sa nii ütled.”
„Ütlengi. Mulle sobib.”
Ja sobiski. Ma veensin ennast selles päev-päevalt üha enam. Kui minu vend rääkis lastest, kõneles ta kuludest: mähkmed, lastetoolid, arstivisiidid. Minule aga andis jõudu, kui mõtlesin oma vanavanaisa Salvatorele. Ma polnud temast kunagi näinud ühtegi pilti ega kuulnud ainsatki head sõna. Suguvõsa juttude järgi oli Salvatore Petrone immigrandist salaviinamüüja, kes kasvatas oma lapsi püksirihmaga. Ent ta oli sitke ja visa. Ning tal oli kaheksa last. Kaheksa. Meie Epuga ootasime alles esimest ning mina olin seda juba nädalate kaupa unes näinud.
Laps pidi sündima jaanuaris, aga minu unenägudes sünnitas Epp peaaegu igal öösel. Vahel sündis poiss, vahel tüdruk, aga laps igatahes. Mind rahustas kujutelm Salvatorest, kes kiikas üle mu õla ning ütles mulle koduveini järele haiseva hingeõhuga: „Lase lõdvaks, poiss, võta üks klõmm. See on ju üks