Svetlana Tširkova. Tiit Lääne
Читать онлайн книгу.
võlgneb Svetlana emale. Aleksandra Nikolajeval pole olnud kerge saatus. Saanud juba kaheksa-aastaselt tööinimeseks, ehitas ta omal ajal Komsomolski Amuuri ääres, õpetas tütartki mitte pelgama lihtsat tööd.
“Svetlana nägi elu niisugusena, nagu see on. Minu teenistus, tütre katmine ja koolitamine tuli raskest tööst. Ta ei võinud seda mitte tähele panna…
Alguses ma ei teadnud, millega tütar tegeleb. Aga siis, kui ta tõi koju valge kostüümi, relva ja maski, mõistsin rõõmuga, et tütar on leidnud spordi ega ole enam omapead.””
“Spordipisikuga nakatas teda ja paljusid teisi koolikaaslasi kehalise kasvatuse õpetaja, mitmekordne NSV Liidu meister, EM-võistluste medaliomanik allveeujumises Aleksander Tulk. Osaleti kõikvõimalikel võistlustel – kergejõustikus, ujumises, võrkpallis… Ja ikka oli väike Sveta esimeste hulgas.”
Fotod 1
Svetlana Tširkova oli esimene naissportlane, kes võitis Eestisse olümpiakuldmedali.
Väike Svetlana ema süles 1946. aasta suvel.
Svetlana isa Mihhail Tširkov 1945. aastal Punaarmee sõdurina.
Kaheksa-aastane Svetlana on juba kolm aastat elanud Eestis.
Svetlana Tširkova (teises reas vasakult kolmas) neljanda klassi viimasel koolipäeval.
Ekskursioonil seitsmenda klassi õpilasena. Svetlana Tširkova paremalt teine.
Svetlana Tširkova (paremal) kaheksanda klassi õpilasena koos teiste kooli parimate õpilaste ja direktoriga oktoobriparaadil.
Svetlana Tširkova esimene võistlus Eesti koondises sai teoks 1963. aastal. Vasakult seisavad Jaan Veanes, Svetlana Tširkova, Liidia Trepakova-Mihhaljova, Edda Suhharev, Jüri Reiman, Georgi Žažitski.
Suure sporditee alguses 1964. aastal, esimese olümpiani jäi veel neli hooaega. Vasakult Edda Suhharev, treener Klavdi Jadlovski, Liidia Trepakova-Mihhaljova ja Svetlana Tširkova.
Noored Eesti koondislased Kaido Kuur ja Svetlana Tširkova.
Koos sõbranna Veeraga jalutamas Tallinna südalinnas.
Svetlana Tširkova (vasakul) 1962. aastal oma sporditee algul.
Svetlana Tširkova koos koondisekaaslase Valeri Rossariga.
Eesti meistrivõistluste esikolmiku autasustamine. Seisavad vasakult Urve Aavik, Svetlana Tširkova ja Tatjana Tolkatšova.
Treener Klavdi Jadlovski koos oma kuulsamate õpilaste Svetlana Tširkova ja Georgi Žažitskiga.
Svetlana Tširkova teel NSV Liidu koondisse. Võidud ja tiitlid olid veel saamata.
1968. aasta Mexico mängude olümpiakülas sõbrannaga tegemas pilti koos USA sportlastega.
Svetlana Tširkova on olümpiavõitja, esimese Eesti vehklejana.
NSV Liidu naiskond, Mexico olümpiavõitjad. Vasakult Tatjana Samussenko, Galina Gorohhova, Aleksandra Zabelina, Jelena Novikova ja Svetlana Tširkova.
Selline näeb välja Svetlana Tširkova poolt võidetud olümpiakuld aastast 1968.
1968. aasta hilissügisel käis Svetlana Tširkova olümpiavõitjana külas ka oma kodukandis.
Kohtumas koolilastega oma kunagises kodupaigas Tšuvaššias.
Svetlana Tširkova poseerimas Mexicos koos teise Tšuvaššiast pärit olümpiavõitja, poksija Valeri Sokoloviga.
Pärast olümpiavõitu oli spordikangelanna oodatud külaline kõikjal. Tuli ka ilusaid pöördumisi kirjutama hakata.
MM-võistlustel 1969. aastal koos koondisekaaslase Sergei Paramonoviga.
Olümpiavõitja ema Aleksandra 1970. aastal.
Olümpiavõitja Svetlana Tširkova (esiplaanil) pidamas demonstratsioonmatši.
Maailma tippvehkleja Svetlana Tširkova igapäevasel treeningul.
Svetlana Tširkova on võitnud 1969. aastal esikoha sotsialismimaade turniiril. Temast vasakul olümpiavõitja ja maailmameister Jelena Novikova-Belova.
Jadlovski eest polnud pääsu
“Vehklemisega puutusin kokku 1961. aasta septembris, kui meie kooli tuli noori värbama vehklemistreener Klavdi Jadlovski. Võeti kuuenda, seitsmenda ja kaheksanda klassi õpilasi. Mina olin siis juba 15-aastane.
Sel päeval kui treener kooli tuli, mina tegelikult puudusin kehalise kasvatuse tunnist. Kui klassikaaslased tunnist tulid, siis teatasid nad mulle, et kõigil tuleb minna vehklemistrenni. Need toimusid kõrval asuvas Dvigateli spordihoones, kuhu klassikaaslased mind ka tassisid.
Nii läksin ma esmakordselt trenni ja et treener mulle meeldis, otsustasin, et hakkan treeningutel käima. Seda kuni kevadeni. Suvekuudel ununes vehklemine ja kui sügis kätte jõudis, olin juba koolist läinud.
Lõpetasin 25. keskkoolis kaheksa klassi. Sügisest läks aga enamik meie klassi õpilastest üle õhtukeskkooli, et hakata tööl käima ja raha teenima. Võimalus oli valida, kas käia koolis hommikul või õhtul. Mina otsustasin hommiku kasuks, sest olin nii harjunud. Nii õppisin üheksandas ja kümnendas klassis.
Novembris otsis treener mind üles, et tulgu ma uuesti trenni. Kõik teised olid kogu aeg korralikult treeninud.”
“Uudishimust läks ta 1961. aastal Klavdi Jadlovski kutsel Dvigateli võimlasse vehklemistreeningule. Püüdlikkusest hoolimata ei tahtnud aga florett kuidagi sõna kuulata. Võitma harjunud temperamentsel tüdrukul sai hing täis ja ta otsustas treeningud sinnapaika jätta. Ent miski