Kui sõbrad Harville’ilt midagi küsisid, segasin ma sageli uhkelt vahele ja vastasin ise. Ma panin talle hommikusöögi valmis ja, olles uhkusest tulvil, valmistasin talle õhtusöögi, küsimata, mida ta tahaks. Mul polnud vaja küsida. Sest ma juba teadsin. Arvestades seda, et ta armastas „Star Treki”, ma lihtsalt teadsin, et talle meeldiksid väga selleteemalised kruusid ja vannitoarätikud, millega ma teda aeg-ajalt üllatasin. Ma oli Harville’i vastu nii tähelepanelik, et kui keegi tahtis teada, kuidas tal läheb, pruukis tal vaid minult küsida.

      Arvestades seda, mida ma kõike tema heaks tegin, arvasin, et ta oli minuga abielus olles õnnelik. Ja ühel päeval tegi Harville midagi niisugust, mis polnud üldse tema moodi. Ta NÄHVAS mulle! Ma polnud teda kunagi nii vihasena näinud. Ma olin šokeeritud. Solvunud. Ja väga suures segaduses. Kuidas ta ei hinnanud kõike seda, mida ma tema heaks tegin? Kui ta oli rahunenud, selgitas ta, et kogu oma jõupingutuste juures ei küsinud ma temalt kunagi, mida tema ise tahaks. See oli vapustav tagasiside. Ma olin arvanud, et ma juba tean, aga selle asemel tundis Harville end täielikult ruineeritult.

      Oma jõupingutustele vaatamata ei suutnud ma täita Harville’i tõelisi vajadusi. Ma tegin tema jaoks ja tema eest asju, ent polnud temaga tegelikult lähedane.

      Minu lapsepõlvehaavade mustrid sobisid täpselt Harville’i mustritega. Mõlemad ta vanemad surid, kui ta oli väike, ja ta saadeti kuueaastaselt elama oma vanema õe Rosa Lee juurde. Õde püüdis tema heaks teha kõik mis võimalik ja ta oli nii mõneski suhtes suurepärane. Aga tal olid ka teised lapsed, kelle eest tuli hoolitseda. Ja ta oli vanem õde. Niisiis polnud ta niimoodi Harville’ile häälestunud, kui oli olnud ema. Kuidas see olekski võimalik olnud? Selle tulemusena tundis Harville end väga üksikuna. Ta esmane lapsepõlvehaav oli hüljatusetunne.