Geniaalsed koerad. Milles avaldub koerte tarkus. Brian Hare
Читать онлайн книгу.
jahenemisel suuremaks, on selles, et kui maa jaheneb, muutub see ka kuivemaks. Vesi jääb jääkatte sisse vangi ja õhk ei sisalda enam eriti palju niiskust. Selline kliima on ideaalne rohumaade jaoks. Kuid kuna sademete hulk väheneb ja rohumaa muutub kuivemaks, siis halveneb rohu kvaliteet. Suurtel taimetoidulistel loomadel on suurem soolestik, mis võimaldab neil madalakvaliteedilist toitu töödelda. Seega on neil võimalik ka kaugemale rännata. Näiteks võis karvane mammut veeta kakskümmend tundi päevast rohumaal, süües kuni 180 kg rohtu55.
Kui rohusööjad muutuvad suuremaks, peavad suuremaks kasvama ka kiskjad, et saakloomi kinni püüda. Poole miljoni aasta taguses Euroopas, oleksite te kindlasti ära tundnud mõned kiskjate seltsi kuuluvad loomad, ehkki oleksite muidugi üllatunud, nähes neid Euroopas, ja loomulikult oleksite olnud šokeeritud nende suurusest. Lõvi (Panthera leo) oli sama lõvi, kes praegu Aafrikas elab, aga poole suurem. Hüään (Crocuta crocuta) oli umbes veerandi võrra suurem kui tänapäeva hüään56. Pool tonni kaaluv koopakaru (Ursus spelaeus) oli kindlasti kõige suurem karu maailmas, ja kuigi ta konkureeris koopakoha pärast muude kiskjatega, oli ta täiesti taimetoiduline.
Mõned kiskjad jäid aga sama suureks nagu me neid praegusel ajal tunneme. Leopard (Panthera pardus) oli enam-vähem sama suur kui ta on tänapäeval Aafrikas57, samuti olid hundid umbes sama suured nagu suurt kasvu hundid Alaskal tänapäeval.
Muidugi oli ka liike, keda tänapäeval enam ei kohta. Mõõkhambulised tiigrid (Smilodon fatalis) olid sama suured kui tänapäeva lõvid. Enamik (muude kiskjate kivististe leidudest viis korda sagedamini) Californias Rancho La Brea Tar Pits’is leitud fossiilidest kuulusid tolle aja tippkiskjatele – mõõkhambulisele tiigrile58. Nad haarasid oma saaki jõuliste esikäppadega, kasutades sissetõmmatavaid küüniseid, et saaki enda poole haarata. Nende ülemised kihvad olid pikad ja kaardus ning üks hammustus surmas saagi. Mõõkhambulised tiigrid pidasid jahti karjas ja olid võimelised tapma ka endast suurema looma59.
Karnivooride hulka kuulusid ka neandertallased. Need olid eurooplased, kes arenesid esimestest varajastest Aafrikast välja rännanud inimestest. Neandertallaste esivanemad ilmusid Euroopasse umbes 800 000 aastat tagasi ja nende tippaeg algas 127 000 aastat tagasi60. Nendel suurtel vaaditaolise rindkerega inimestel olid lühikesed esijäsemed ja robustsed sõrmed-varbad, mis hoidsid sooja ja mida külm ära ei võtnud. Neil olid pallikujulised pead, tugevad harjaskulmud ja suur alalõualuu taandunud lõuaga, mis andis neile ahvisarnase ilme.
Suurte sõõrmetega lamedad ninad aitasid tõenäoliselt suurepäraselt haista ja soojendasid jääaja jahedat õhku, enne kui see kopsudesse jõudis61. Neandertallastel olid lihaselised kehad, mis sobisid raskete koormate kandmiseks. Samas näitab nende puusade asend, et tollased inimesed kõndisid ebaefektiivsemalt kui tänapäeval.
Neandertallased elasid üle ka jääaja kõige karmimad aastad. Nad jahtisid karvaseid mammuteid ja teisi suuri rohusööjaid, nende kivist tööriistad võimaldasid saaklooma küljest kiiresti liha rebida (sarnaselt metsikutele koertele) ja kui neil jäi piisavalt aega enne suurte röövloomade jaole jõudmist, siis purustasid nad luid nagu hüäänid, et saada kätte toitaineterikas luuüdi62.
See oli siis jääaja elajariik. Avaneda võis suurepärane vaatepilt: karvaste mammutite karjad sõid tundras rohtu, mõõkhambulised tiigrid luurasid rohus ning hiidhüäänid maiustasid korjuse ülejääkidega. Need hiiglaslikud olendid pidid tunduma ajatud ja isegi võitmatud.
Uute kiskjate saabumine muutis kõik – tänapäeva inimesed jõudsid Euroopasse ligikaudu 43 000 aastat tagasi, järgneva 15 000 aastaga hävisid neandertallased ja peaaegu kõik suured kiskjad.
Selline pleistotseeni ajastu ehk jääaja lõpus toimunud massiline liikide väljasuremine – eriti aga neandertallaste väljasuremine – on põhjustanud palju diskussioone. Inimesed on alati välja tõrjunud teisi loomi, on aga kummaline, et nad oma otsese lähisugulase hukatusse viisid. Neandertallased ei olnud kaugeltki jõhkrad kõrilõikajad nagu neid filmides on kujutatud, nende aju oli tänapäeva inimesest isegi suurem63. Neil oli kultuur ja võib-olla isegi keel. Ehkki uus geneetiline tõestusmaterjal näitab, et enamikul Euroopast pärit esivanematel on ka neandertallaste geene, hävis hoolimata aeg-ajalt toimunud omavahelisest ristumisest suurem osa neandertallaste populatsioonist kindlasti64. Mõned arvavad, et põhjus oli kliima muutumises. Teised jälle ütlevad, et hävingu põhjustas otsene või kaudne konkureerimine inimestega65. Steve Churchill Duke’i ülikoolist väidab, et neandertallased olid välja suremas juba enne, kui kaasaegsed inimesed kohale jõudsid. Esiteks olid nende populatsioonid Euroopas juba üsna hõredateks jäänud. Neandertallaste suured töntsakad kered olid head sooja hoidmiseks, kuid nende ülalpidamiseks oli vaja ka väga palju kaloreid, sigimiseks ja järglaste eest hoolitsemiseks ei jäänud palju ressursse üle. Enamik neandertallasi suri oma kahekümnenda ja kolmekümnenda sünnipäeva vahel, neandertallaste luudest on leitud tõendeid, et neil esines sageli alatoitumisega seotud haigusi nagu näiteks rahhiit ja luu-liigesepõletik. Thomas Berger, kes töötas varem New Mexico ülikoolis, leidis, et neandertallaste ja rodeo kauboide luutraumad tänapäeval – eriti pea- ja kaelapiirkonnas – olid üsna sarnased66. Ehkki neandertallased ei ratsutanud hobustel, sattusid nad tihti konflikti suurte imetajatega67.
Teiseks oli Churchilli sõnul neandertallaste toidusedelis peamiselt liha, mis tähendas, et nad konkureerisid teiste röövloomadega, kellega võrreldes polnud neandertallased kindlasti tippkiskjad. Tippkiskjaks saamiseks peaksid loomal olema kaks eeldust: suur kere, et olla jõu poolest üle oma konkurentidest, ja sotsiaalsus68 (näiteks leopardid on suured, aga nad ei ole tippkiskjad, kuna peavad jahti üksi).
Neandertallased ei olnud kumbagi. Ehkki nad olid robustsed, ei suutnud nad kindlasti võistelda lõvide, mõõkhambuliste tiigrite või isegi leopardidega. Ja kuna neandertallased elasid vaid umbes kuni 15-liikmeliste gruppidena69, polnud see hulk piisav, et teisi kiskjaid alistada. Churchill väidab, et kiskjate hierarhias olid neandertallased arvatavasti samal pulgal Aafrika metsikute koerte (Lycaon pictus) karjaga, kes endiselt Aafrika savannides elavad. Kui neil õnnestus saak tabada, pidid nad olema hästi kiired, et selle küljest piisavalt head liha kätte saada enne, kui teised kiskjad jaole jõudsid, muidu jäi nende osaks mahajäetud korjuste puhastamine.
Keskpäraseks ja isegi madalama taseme kiskjaks olemisel olid küllaltki tõsised tagajärjed. Sotsiaalselt domineerivad lihasööjad tapsid ja sõid rohkem kui 60 protsenti kõigist taimetoidulistest saakloomadest70. See tähendab, et ülejäänud lihasööjate klanni liikmed pidid hakkama saama 40 protsendiga. Seda ei jagatud muidugi võrdselt: kaalukuselt järgmine lihasööja liik sai sellest 40 protsendist suurema osa; järgmine sellest, mis üle jäi, ja nii edasi. Seega: isegi kui neandertallased olid osavad jahimehed, pidid nad siiski palju vaeva nägema, et endale ellujäämiseks piisavalt liha muretseda.
Churchill juhib tähelepanu asjaolule, et kui inimesed Euroopasse jõudsid, olid nad juba sotsiaalselt domineerivad lihasööjad. Ehkki nad ei olnud võimelised võistlema teiste lihasööjatega oma tugevuselt, lõid nad arvukusega. Neil oli ka midagi, mida neandertallastel polnud – viskerelvad, näiteks odad heitmiseks ning võib-olla isegi vibud ja nooled. Neandertallastelgi olid odad, kuid nood olid pigem lähikasutuseks. Kui väike grupp lõvisid või mõõkhambulisi tiigreid olid parasjagu saagi juures, siis polnud väikesel rühmal isastel odadega neandertallastel mingit võimalust. Samas oleks suur grupp inimesi,
Barton, M.
Churchill, S. „Thin on the Ground”. At press.
Turner, A. „The Big Cats and Their Fossil Relative”, New York: Columbia University Press, 1997. Leonard, J. A.,
Gonyea, W. J., „Behavioral Implications of Saber-toothed Felid Morphology”, Paleobiology 2, no. 4 (1976): 332–42.
vaata eelmist viidet.
Schrenk, F., Müller, S. „The Neanderthals”,London, New York: Routledge, 2009.
vaata eelmist viidet.
Churchill, S. „Thin on the Ground”. At press.
Ponce de León, M. S.,
Green, R. E.,
Gilligan, I., „Neanderthal Extinction and Modern Human Behaviour: The Role of Climate Change and Clothing”, World Archaeology 39, no. 4 (2007): 499–514. Mellars, P., „Neanderthals and the Modern Human Colonization of Europe”, Nature 432, no. 7016 (2004): 461–65. Horan, R. D., Bulte, E., F. Shogren, J. „How trade saved humanity from Biological Exclusion: An economic theory of Neanderthal Extinction”, Journal of Economic Behavior & Organization 58, no. 1 (2005): 1–29.
Berger, T. D., Trinkaus, E. „Patterns of Trauma Among the Neandertals”, Journal of Archaeological Science 22, no. 6 (1995): 841–52.
Schrenk, F., Müller, S. „The Neanderthals”, London, New York: Routledge, 2009.
Churchill, S. „Thin on the Ground”. At press.
Schrenk, F., Müller, S. „The Neanderthals”, London, New York: Routledge, 2009.
Karanth, K. U.,