Timmu ämber. Stephan Pastis
Читать онлайн книгу.
rel="nofollow" href="#b00000070.jpg"/>
Kuna ma hoian juhtlõngade osas alati silmad lahti, siis teen oma detektiivimärkmikusse tähtsa sissekande.
3. peatükk
Timmu-impeeriumi vastulöök
Gunnari juhtumi lahendamiseks vajaksin ma viit minutit vaikust ja rahu. Mida ma ei saa. Selle mehe pärast.
See on vana Krookus. Ta on minu õpetaja.
Ja ta seisab iga päev kuus tundi oma armastatud valge tahvli ees ja räägib asjadest, mille peale hakkaks orav igavusest karva ajama.
Vana Krookus on 187 aastat vana. Ta haiseb. Ja ta on kookus, nagu ripuks tal kartulikott pea küljes.
See võiks ehk siis kasulik olla, kui ma tegeleksin friikartulite valmistamisega. Aga seda ma ei tee. Ma ehitan üles detektiivibüroode impeeriumi. Ja klassiruumis pole mitte midagi, mis mind selle juures aidata võiks. Välja arvatud seinal rippuv maakaart. Ma märgin sellele kõik piirkonnad, kuhu Mega Ämber lähima viie aasta jooksul oma harukontorid rajab.
Hea õpetaja tunnustaks mind sellise algatuse eest. Aga mitte vana Krookus. Tema ütleb: „Mida on meie kapten Puupea küll teinud?”, võtab korrektuurivedeliku ja kustutab minu suure töö ära.
Ma siis teen talle tagasi ja kustutan ära tema töö.
Minu meelest on see vorst vorsti vastu, aga tema näeb asja teisiti. Mistõttu ta paneb mu istuma neljasesse pingirühma, kus on kolm „tarka” last, lootuses, et ehk hakkab midagi neist ka mulle külge. Nemad kahtlemata loodavad, et midagi minust hakkab külge ka neile.
Üks neist lastest on Molly Moskin. Ta on tüütu. Ta naeratab liiga palju. Ja lõhnab nagu mandariin.
Paks poiss on Pontsu Tookus. Aega meil on, nii et temast ma räägin hiljem.
Ja see tüdruk, kelle näo ma olen pildil ära varjanud, on keegi, kellest ma mitte-mitte kunagi, iial ei räägi, mis ka ei juhtuks.
Nii et räägime pealegi sellest paksust poisist.
4. peatükk
Saage tuttavaks: Pontsu Tookus
Esimene asi, mida teil on vaja Karl „Pontsu” Tookuse kohta teada, on see, et ta ei ole tark. Jah, tema keskmine hinne on 4,6, aga ainult sellepärast, et ta õpib. See on tal lausa kinnismõte.
Kui mina õpiksin, siis oleks ka minu keskmine hinne 4,6, mitte nii nagu praegu, kui see on 0,6 (ülespoole ümardades). Miks Pontsu õpib nii, nagu Pontsu õpib, see on mõistatus kõigile peale Pontsu enda.
Kui temalt selle kohta küsida, siis haliseb ta midagi sellist, et kui ta õpib, siis saab ta häid hindeid, ja kui tal on head hinded, siis saab ta kunagi sisse Stanfurdi-nimelisse ülikooli, ja kui ta sellesse Stanfurdi sisse pääseb, siis saab ta hea töökoha ja palju raha. Detektiividel on selle kohta üks sõna.
Tegelikult tuleb siit välja veel üks Ämber OÜ aluspõhimõtetest, mille ma jäädvustasin oma parema kinga tallale.
Mul võiks sellest vaesest lapsest kahju olla, kui tema vanemad sunniksid teda seda tegema, aga nad ei sunni teda. Ta on selle ise valinud. Mis tõestab, et ta ei ole kuigi tark. Seega parim, mida mina tema heaks teha saan, on olla toetav. Hoiduda tema puudusi kritiseerimast. Mis võib raskeks osutuda, kui ma temaga koos olen ja jalad mõnusasti laua peale tõstan.
Üks võimalus Pontsut toetada on pärast pikka tööpäeva detektiivibüroos end tema toas mõnusalt tunda. Mina räägin talle juhtumitest, mille kallal ma parajasti töötan, ja tema õpib. Ma arvan, et minu lugude kuulamine on tema jaoks põnev. On ju ilmselge, et ka Pontsu oleks detektiiv, kui ta vaid saaks. Tal lihtsalt pole selleks vajalikke vahendeid. See muidugi ei takista tal tegemast amatöörlikke märkusi minu juhtumite kohta, mis võib teinekord tüütuks minna.
Nagu näiteks täna. Ma mainisin Gunnari juhtumit ja seda, et tal on räpane vend Gabi, ja Pontsu ütles midagi, mis on võib-olla kõige rumalam asi, mida ta üldse kunagi on minu juhtumite kohta öelnud. See kõlas nii:
„Võib-olla sõi Gabi need kommid ära.”
Ma ju ütlesin, et ta on idioot.
5. peatükk
Probleemid kontoris
Gunnari juhtumi teine päev. Mitte millestki pole kinni hakata. Elu kontoris on pinev. Mina ja Mega teame, et parim, mida sellises olukorras teha, on teisele veidi ruumi jätta. Mis on raske, eriti arvestades seda, et meie kontor asub minu ema riidekapis.
Meil poleks kontoris nii kitsas, kui ema oleks nõus oma riided likvideerima. Eelmisel nädalal korraldasin õhtusöögi ajal temaga telefoninõupidamise. See käis nii:
Äris lihtsalt on mõnikord nii. Sina üritad leida kompromisse, aga teine osapool teeb selle raskeks.
Minu arvates on asi selles, et tal on stress. Ma pole päris kindel, mille pärast. Aga ma tean, et mingi põhjus peab sellel olema, sest pärast seda õhtust telefoninõupidamist viis ta Segway välja, et sellega ümber terve kvartali sõita. See on tema viis pingeid maandada.
„See masin on tõeline elupäästja,” ütles ta ükskord minust mööda kihutades. „Ma tõesti ei tea, mida ma ilma selleta teeksin.”
Ja just see, mu sõbrad, ongi põhjus, miks ma talle ei räägi, et see masin on ühtlasi operatiivsõiduk.
Aga praegu on mul vaja tegeleda oma bürooga. Kontoris valitsevale kitsikusele on ilmtingimata vaja leevendust leida. Seetõttu palusin Megal uurida ema vastu hagi esitamise võimalust. Ma andsin talle selle jaoks isegi mõned õigusteadusalased raamatud. Esialgu on ta hakkama saanud vaid sellega:
Ruumikitsikus teeb elu raskeks, aga on tegelikult siiski ajutine olukord, sest mul on juba sihikule võetud ühe uue kesklinnas asuva kõrghoone kõige viimane korrus. Sealt avaneb vaade kogu linnale.
Ajalehes oli kuulutus, kus oli kirjas, et üür on 54 000 dollarit kuus. Päris karm, aga kui Gunnari juhtum saaks lahendatud, siis oleks see kõigest tilk meres.
Selline see detektiiviäri kord juba on. Sa lahendad suure juhtumi. Jutud lähevad liikvele. Ja pimm-põmm, juba teenidki miljardeid. Aga kuni selle ajani peab büroo oma tööd tegema minu ema riiete vahel. Ja kui aus olla, siis rent on tegelikult igati soodne (hetkel 0,00 dollarit) ja ainus meile kehtestatud piirang on see, et tema riideid ei tohi puutuda.
Mis ei tohiks olla probleem.
Vähemalt mitte minu jaoks.
6. peatükk
Mina