Prime Time. Liza Marklund
Читать онлайн книгу.
irvitus.
„Tema oli rohkem vapustatud just sellest segadusest kui…”
Anne laiutas käsi ja jäi vait.
„Mida te silmas peate?”
„Gunnari jaoks oli see, et Michelle oli tema seadmed ära määrinud, nagu suurem jama kui see, et ta on surnud.”
„Ära määrinud?”
„No teate küll, see hall puder nagu …”
Sähvatas mälestuspilt, filtreeritud joobest ja šokist, sale groteskses asendis keha, tohutu suured silmad, mis enam kunagi ei näe.
„Ma ei suuda,” ütles Anne Snapphane ja minestas.
Kai Grand Hôteli vastas mustas inimmassist. Saarestikku väljuma pidavad laevad õõtsusid vihma taga otsekui vaalad, tuul ja vesi rebisid kaseoksi, mis kaunistasid vööre ja ahtreid.
See ei ole võimalik, mõtles Thomas. Kohta me igatahes ei saa.
„Gällnö? Seal kõige lõpus. Toredat jaaniõhtut!”
Thomas püüdis Waxholmi laevakompanii vihmaülikonnale naeratada, võttis lapsevankri käepidemest kõvemini kinni, ületas sügava poriloigu ja sõitis vastu ühe noore naise sääremarja.
„Võiks ometi vabandust paluda,” sisistas naine.
Thomas vaatas mujale, tundis, kuidas mähkmepakendi plastmassist sang randmesse lõikas ja seljakoti raam vastu puusaluud laksus.
„Ma tahan jäätist,” ütles Kalle ja näitas sõrmega tagapool asuva varjualuse suunas.
„Jäätist saad laeva peal,” ütles Thomas, tema laup tõmbus higiseks. Küljelt tulev tuuleiil lõi plartsti vastu nägu, vankris virises Ellen. Thomas kissitas piki kaid kaugemale ja ta süda vajus saapasäärde. Seal õõtsuski laev nimega Norrskär. Vana aurulaev nägi nende võimsate skäärikoletiste kõrval välja nagu krõnksus vanamutt. Niisuguse ilmaga ja niisuguse laevaga läheb rohkem kui kolm tundi, enne kui ta oma vanemate saarekodusse jõuab. Laevale jõudis ta ühena viimastest, ladus vankri, kotid ja seljakoti kaptenisilla alla vööriukse kõrvale ritta.
„Nüüd joome kohvi,” ütles ta ja kuulis ise ka, kui haledalt see kõlas.
Juba Strömmenil kõigutas korralikult. Kalle jäi merehaigeks enne, kui nad olid laidudest möödas. Poiss oksendas kohvikus üle kogu laua ja pillas oma jäätise selle plöga sisse.
„Minu jäätis,” nuttis laps ja püüdis libedat pulka kätte võtta, samal ajal suud varruka sisse pühkides.
„Oota,” hüüdis Thomas, kui Ellen hakkas ennast ta sülest maha rabelema.
Teised reisijad võtsid peenetundeliselt koomale, Thomasest eemale.
„Te peate ise ära koristama,” ütles tütarlaps leti tagant hapult ja ulatas Thomasele rulli majapidamispaberit.
„No-no-no,” ütles Thomas ja tundis, kuidas kaasreisijate pilgud põletavad. „No-no-no, Ellen ja Kalle. Kõik läheb hästi, no-no-no …”
Ta põgenes üles tekile, tüdruk ühes käevangus, käru teises, vastupunniv ja nuttev Kalle ees.
Thomas seadis lapsed sisse väheldases katusega tuulevarjus kohe trepi kõrval. Ta võttis vihmajope seljast, mässis poisi selle sisse ja pani ta seinale kinnitatud pingile lamama. Nutt lakkas silmapilkselt, laps uinus minuti jooksul. Thomas laskis käru seljatoe alla, toppis tütre teki sisse ja hakkas vankrit kiiresti liigutama edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Laeva rullamise rütmis töötas asi hästi. Laps jäi magama.
Thomas fikseeris käru paigale, kontrollis, et vihm lapsele peale ei saja ja läks siis reelingu äärde, lastes end emmata tuulest ja vihmast. Teda valdas äkiline ja seletamatu igatsus ja kaotustunne millegi pärast, mis tal oli olnud ja millest ta oli ilma jäänud.
Soolane vesi, mõtles mees. Tunne ja lõhn.
Ta oli sellega üles kasvanud. Vesi oli üks osa tema maailmast, see oli teda alati ümbritsenud. Selge ja läbipaistev vesi ei olnud mitte ainult ta lapsepõlve ja suvede mälestuspilt Vaxholmist, kus ta oli elanud kuni kolmekümne teise eluaastani, meri oli alati ta kaaslane olnud. Kuid viimastel aastatel oli see elukilluke unarusse jäänud, ta oli unustanud ühe oma põhiväärtustest.
See naine ei ole seda väärt, mõtles ta.
Ja kohe seejärel tuli laastava jõuga mõte: ma kahetsen.
Ta hingeldas, selliselt ei olnud ta kunagi varem oma tundeid valla päästnud. Kõht tõmbus krampi, tunne, et teda on alt veetud, ähvardas teda sügavikku tõmmata.
Ta oli oma naist Eleonori petnud, kui Annika Bengtzoniga kõrvalehüppe tegi. Oli jätnud maha oma villa, oma kodu ja elu, et elada Annika lagunenud, ilma sooja veeta, lammutamisele kuuluvas korteris Kungsholmeni linnaosas Stockholmis. Ta oli murdnud oma lubadust Jumala ja Eleonori ees, reetnud oma vanemad, sõbrad ja naabrid. Temal ja Eleonoril oli olnud loomulik ja tähtis positsioon Vaxholmis, koguduses ja seltsielus – Eleonor oli pangadirektor ja tema ise valla peaökonomist.
„Ainult ühe kuradi kepi pärast,” ütles ta tuulde.
Siis pööras süü end oma telje ümber, tabas teda kuklasse täpselt sama tugeva jõuga.
Kalle, mõtles ta, anna andeks, ma ei mõelnud seda nii. Ta pööras selja mere poole, vaatas lapsi, kes tuulevarjus magasid. Imelised, ja tema omad! Tema omad!
Eleonor ei olnud tahtnud lapsi saada. Ise oli ta selle peale vaevalt üldse mõtelnudki enne, kui Annika tol jõulueelsel õhtul nende villasse tuli, äranutetud ja rase, kui ammu see nüüd oligi? Kolm ja pool aastat tagasi? Kas mitte rohkem?
Aeg tundus olevat pikem. Ta oli pärast seda villas käinud ainult üks kord, koos kolimisfirma meestega. Raha, mille ta Eleonorilt sai, kui see talle poole maja väärtusest välja maksis, oli ta paigutanud IT-aktsiatesse ja muudesse kõrgtehnoloogia valdkondadesse, mida analüütikud soovitasid.
„Ära niisugust sitta küll osta,” oli Annika öelnud. „Mida kurat me lairibaühendusega teeme, kui isegi arvuteid ei tehta nii, et need töötaksid.”
Seejärel viskas ta oma sülearvuti põrandale ja astus sellele peale.
„Väga küps teguviis,” oli Thomas vastanud. „Sinu börsianalüüs on tõesti usaldust sisendav.”
Muidugi oli naisel olnud õigus. Kuu aja pärast oli börs äkilises languses, ja kõige rohkem veel tema aktsiad.
Thomas astus tuule käest leiküljele, märkas, et ta on märg ja et tal on külm.
Ja laev ei olnud veel Gåshagastki väljas.
„Miks lift ei tööta?” ähkis Anders Schyman, kui oli kõrge ajakirjandusmaja neljandale korrusele jõudnud.
Tore Brand jõllitas vihaselt.
„Niiskus,” lausus ta. „Liftišahtiteenindus tuleb esmaspäeval.”
Toimetuse boss hingas sisse ja otsustas endamisi, et seda teemat enne üles ei võta, kui tööl on mõni teine valvur.
Nael istus üksi ja mahajäetuna uudistelaua ääres, jalad laual, telefonitoru peaaegu kõrva susatud. Ta võpatas, kui Schyman käe ta õlale pani.
„Kuuleme,” ütles ta torusse ja virutas selle hargile.
„Kus Torstensson on?” küsis Schyman.
„Oma Dalarna suguvõsal külas ja mängib neile viiulit. Kas sa oled teda rahvariietes näinud?”
Nael irvitas. Poistel, kes Õhtulehte teevad, puudub vähimgi lugupidamine oma peatoimetaja vastu. Schyman teadis, et see on teisejärguline. Nii kaua, kui nad Torstenssoniga hakkama saavad ja suudavad teda suunata, kuhu vaja, istub peatoimetaja oma kohal.
Schyman istus otse uudisteosakonna juhataja vastu, toetus tahapoole. Ta teadis, et poisid hindavad tema teadmisi, aga sellel ei ole tähtsust, kui sul puudub täidesaatev võim.
Äkki meenus talle, kuidas Annika Bengtzon oli neid poisse nimetanud: vildiparv