Eilne maailm. Eurooplase mälestused. Stefan Zweig
Читать онлайн книгу.
ennekõike jõhkrate, sõgedalt virutavate ründerühmade kasutamise ja sellega põhimõtte pelutada väikese rühma terroriga palju suuremat, aga humaanselt passiivsemat enamust. Selle, mis rahvussotsialismis SA-meeste teha oli, öised kallaletungid vastastele koos nende läbipeksmisega ja koosolekute laialiajamised kumminuiadega, selle sooritasid saksarahvuslaste tarvis korporandid, kes kehtestasid akadeemilise puutumatuse kaitse all enneolematu peksuterrori ja marssisid iga poliitilise aktsiooni puhul viipe ja vile peale sõjaväeliselt organiseerituna platsi. Oma „burškondade“ kaupa, paistes näod ees, purjus ja brutaalsed, valitsesid nad aulat, sest nad ei kandnud ainult tekleid ja linte nagu teised, vaid olid raskete kaigastega varustatud. Nad provotseerisid lakkamatult ja klobisid kord slaavi, kord juudi, kord katoliku, kord itaalia tudengeid ning kihutasid neid ülikoolist minema. Igal „pummelungil“ (nii kutsuti tudengirongkäikude laupäevi) voolas veri. Politsei, kes ülikooli vana privileegi tõttu ei tohtinud aulasse siseneda, pidi väljast tegevusetult pealt vaatama, kuidas arad löömavennad märatsesid, ja piirduma paljalt sellega, et kandis ära haavatud, keda rahvuslikud kaikasangarid veristena trepist alla tänavale viskasid. Kus iial too armetuväike, aga laialõualine Austria saksarahvuslik partei midagi saavutada tahtis, sinna saatis ta üliõpilastest löögirühma kohale; kui krahv Badeni oli keisri ja parlamendi nõusolekul kehtestamas keelemäärust, mis pidi tooma rahu Austria rahvaste vahel ja oleks monarhia koospüsimist võib-olla aastakümneiks pikendanud, hõivas see käputäis noori ülesässitatud poisse Ringstrasse. Ratsavägi toodi kohale, raiuti mõõkadega ja tulistati. Aga nii suur oli tol traagilisnõrgal ja liigutavhumaansel liberalismiajastul vastikus vägivalla ja verevalamise vastu, et valitsus taandus saksarahvusliku terrori ees. Peaminister astus tagasi ja läbini lojaalne keelemäärus tühistati. Jõhkruse sissemurd poliitikasse võis tähistada oma esimest edu. Kõik maa-alused praod ja mõrad rasside ja klasside vahel, mida kokkulepluse ajastu oli vaevaga kinni kittinud, murdusid lahti ja süvenesid kuristikeks ja taarnaiks. Tegelikult oli sel sajandi viimasel kümnendil kõikide sõda kõikide vastu Austrias juba alanud.
Aga meie, noored inimesed, täiesti oma kirjanduslike taotluste kütkes, märkasime neist ohtlikest muutustest omaenda kodus vaevalt midagi: meie vahtisime üksnes raamatuid ja pilte. Poliitiliste ja ühiskondlike probleemide vastu polnud meil vähimatki huvi: mis tähtsust oli neil räigeil riidudel meie jaoks? Linn oli valimiste pärast ärevil, meie läksime raamatukokku. Massid tõusid üles, meie kirjutasime ja arutlesime luuletusi. Me ei näinud tulikirja seinal, me pidutsesime, nagu kunagi kuningas Belsatsar, muretult kalliste kunstiroogadega kaetud lauas. Ning alles siis, kui aastakümneid hiljem müürid ja katus meie pea kohal kokku varisesid, saime aru, et alusmüür oli ammu ära uuristatud ning et koos uue sajandiga oli alanud individuaalse vabaduse allakäik Euroopas.
EROS MUTATINUS
Gümnaasiumipõlve kaheksa aasta jooksul toimus igaühega meist ülimalt isiklik asi: kümneaastastest lastest muutusime pikkamööda kuueteistkümne-, seitsmeteistkümne-, kaheksateistkümneaastasteks, mehestunud noorteks inimesteks, ja loodus hakkas oma õigustest märku andma. Puberteedi ärkamine näib küll olevat läbini privaatne küsimus, mille iga kasvav inimene peab lahendama enda ette ja omal viisil, mis ei kuulu üldsegi avalikule arutamisele. Meie põlvkonna jaoks kasvas aga vastav kriis oma pärisest valdkonnast üle. See osutas ühtlasi virgumist teatud teises mõttes, sest õpetas meid esmakordselt vaatlema kriitilisemal pilgul seda seltskondlikku maailma ja tema konventsioone, milles me olime kasvanud. Üldiselt kalduvad lapsed ja koguni noored alguses respektikalt kohanduma keskkonna seadustega. Aga nad alistuvad konventsioonikäskudele üksnes seni, kuni näevad, et ka kõik teised peavad neist ausalt kinni. Üksainus tõeväänutus õpetajate või vanemate poolt ajab noore inimese vältimatult vaatama kogu teda ümbritsevat maailma kahtlustava ja seega ka teravama pilguga. Ja meil ei kulunud kaua, kuni leidsime, et kõik autoriteedid, keda olime seni usaldanud, nii kool, perekond kui ka avalik moraal käitusid selles ühes, nimelt suguelu küsimuses veidra ebasiirusega – ja koguni veel enam: et nad kõik nõudsid meiltki ses asjas nurgatagust ja salatsevat mõtlemist.
Sest neis asjus mõeldi kolmekümne või neljakümne aasta eest teisiti kui praegu. Võib-olla pole üheski avaliku elu valdkonnas rea tegurite nagu naise emantsipeerumise, freudistliku psühhoanalüüsi, sportliku kehakultuuri ja noorsoo iseseisvumise toimel sündinud nii põhjalikku muutust kui sugude omavaheliste suhete alal. Kui püüame sõnastada erinevust üheksateistkümnenda sajandi põhiliselt viktoriaanliku kodanliku moraali ja praegu kehtivate vabamate ja loomulikumate vaadete vahel, jõuame tõele vahest kõige ligemale, kui ütleme, et too ajastu põikas seksuaalprobleemi eest oma sisemise ebakindluse tõttu arglikult kõrvale. Varasemad, alles ausalt usklikud ajastud, eriti karmpuritaansed nende seas, olid teinud endale asja hõlpsamaks. Ausas veendumuses, et meeleline iha on kuradi kannus ja kehaline lõbu kõlvatus ja patt, olid keskaegsed autoriteedid võtnud probleemi suhtes sirge seisukoha ning surunud oma karmi moraali rangete keeldudega ja – eriti kalvinistlikus Genfis – julmade karistustega läbi. Meie sajand kui salliv, ei ammugi enam kuradit ja vaevalt veel jumalat uskuv aeg ei söandanud kehtestada nii radikaalset hukkamõistu, kuid ta tajus seksuaalsust kui anarhilist ja sellepärast häirivat elementi, mis ei lülitunud tema eetikasse ja mida ei tohtinud lasta päisel päeval tegutseda, kuna kõik vaba, kõik abieluvälise armastuse vormid rääkisid tema „sündsusele“ vastu. Selles vastuolus leiutaski too aeg isevärki kompromissi. Ta piiras oma moraalinõuded sellega, et ei keelanud noorel inimesel elada oma vita sexualis’t, aga nõudis, et noor inimene sooritaks seda piinlikku asja mingil tähelepandamatul moel. Kui suguelu polnud võimalik maailmast kõrvaldada, ei tohtinud see tema kõlblas maailmas vähemalt märgatav olla. Niisiis sõlmiti vaikiv lepe salata kogu see pahandav nähtus nii koolis, kodus kui avalikkuses maha ja lämmatada kõik, mis võiks meenutada selle olemasolu.
Meil, kes me Freudist alates teame, et see, kes püüab loomulikke tunge teadvusest kõrvaldada, ei vabane neist hoopiski, vaid nihutab nad ohtlikul viisil oma alateadvusse, on tänapäeval hõlpus muiata selle naiivse salastamistehnika harimatuse üle. Aga kogu üheksateistkümnes sajand oli ausalt kinni eksikujutluses, et ratsionaalse mõistusega on võimalik lahendada kõik konfliktid, ja mida enam loomulikkus ära peidetakse, seda vaiksemaks tembitakse oma anarhilised kihud, nii et kui noortele inimestele säherduste asjade olemasolust üldse mitte selgust anda, unustavad nad iseendi seksuaalsuse lihtsalt ära. Selles luulus – eiramisega midagi lahjendada – ühinesid kõik instantsid hermeetiliseks vaikimisboikotiks. Kool ja kiriklik hingehooldus, salong ja kohus, ajaleht ja raamat, mood ja komme vältisid põhimõtteliselt probleemi mis tahes kujulist mainimist ja häbiväärsel kombel ühines selle naturalia sunt turpia’ga ka teadus, kelle ülesanne pidanuks ometi olema läheneda kõigile probleemidele ühevõrra eelarvamustevabalt. Ka teadus kapituleerus, ettekäändel, et niisuguste sügelevate teemade käsitlemine on allpool tema väärikust. Mis tahes tolleaegseid raamatuid lehitsedes, olgu filosoofilisi, juriidilisi või koguni meditsiinilisi, võib ühtlaselt nentida, et välditakse arglikult kõiki seletusi. Kui kriminalistid oma kongressidel arutavad vanglate humaniseerimise viise ja vangielu moraalseid kahjustavusi, vilksavad nad tegelikult kesksest probleemist pelglikult mööda. Niisama vähe julgesid närviarstid, kuigi nad paljudel juhtudel olid mõnede hüsteeriliste haigestumiste etioloogiast täiel selgusel, asjaolusid möönda, ja Freudilt võib lugeda, kuidas isegi tema austatud õpetaja Charcot talle privatim tunnistas, et tõeline Causa on talle küll teada, aga ta pole seda iial avalikult nimetanud. Kõige vähem tohtis – tollal nõnda nimetatud – „kauniskirjandus“ lubada endale avameelseid kujutusi, sest tema valdkonnaks oli määratud ainuüksi esteetiliselt kaunis. Sellal kui kirjanik varemail sajandeil polnud peljanud anda omast ajast ausat ja kõikehõlmavat kultuuripilti, sellal kui Defoe’l, abee Prevost’l, Fieldingil ja Rétif de la Bretonne’il võib veel kohata tõeliste olukordade võltsimata kirjeldusi, arvas too ajastu tohtivat näidata üksnes „tundelist“ ja „ülevat“, mitte aga ka piinlikku ja tõelist. Kõigist suurlinnanooruse ohtudest, pimedustest ja hälvetest leidub sellepärast üheksateistkümnenda sajandi kirjanduses ainult põgusaid jälgi. Isegi siis, kui mõni kirjanik rääkis julgesti prostitutsioonist, pidas ta oma kohuseks seda õilistada ja lõhnastas oma kangelanna „Kameeliadaamiks“. Seisame niisiis veidra tõsiasja ees: kui tänapäeva noor inimene, et teada saada, kuidas eelmise ja üle-eelmise põlve noorus end elust läbi võitles, lööb