Eilne maailm. Eurooplase mälestused. Stefan Zweig
Читать онлайн книгу.
üks neist tahtis näidata mulle oma erilist poolehoidu, lausus ta õlalepatsutavalt: „Sina oled ju tegelikult pärine Brettauer,“ nagu tahtnuks ta sellega tunnustavalt öelda: „Sina pole siiski kännust kaugele kukkunud.“
Niisugune aadliseisus, mille mõned juudi perekonnad endale ise omistasid, tegi mulle ja mu vennale juba lapseeas kord nalja, kord tuska. Alati kuulsime, et need olid „peened“ ja nood „ebapeened” inimesed, iga sõbra puhul uuriti, kas ta on „heast“ perekonnast, ja selgitati viimase lülini nii sugukonna kui varanduse päritolu. See alatine klassifitseerimine, mis õieti oli kõigi perekondlike ja seltskondlike kõneluste peamiseks aineks, oli tollal meie meelest ülimalt naeruväärne ja snobistlik, kuna ju küsimus tegelikult kõigi juudi perekondade puhul keerleb paljalt viiekümne- või saja-aastase erinevuse ümber, mille võrra varem või hiljem keegi ikka sestsamast juudi getost lähtus. Alles palju hiljem sai mulle selgeks, et too „hea“ perekonna mõiste, mis meile poistele tundus olevat kunstliku pseudoaristokraatia parodistlik farss, väljendab üht juudi olemuse sisimat ja salajamat tendentsi. Üldiselt arvatakse, et juudi tõeline ja tüüpiline elusiht on rikkus. Miski pole valem kui see. Rikkus tähendab talle ainult vaheastet, vahendit teel pärissihile, kuid ei üldsegi sisimat sihti. Juudi tõeliseks ihaks, ta immanentseks paleuseks on ülespääs vaimsesse sfääri, kõrgemasse kultuurikihti. Juba idapoolses ortodoksses juutluses, kus niihästi rassi nõrkused kui eelised joonistuvad välja intensiivsemalt kui mujal, ilmneb plastiliselt vaimsuspürgimuse eelistus puhtmateriaalsega võrreldes: vagamees, piiblitundja maksab koguduses tuhat korda enam kui rikas; varakaimgi annab oma tütre meelsamini puruvaesele vaimuinimesele kui kaupmehele naiseks. See vaimsuse-eelistus ulatub juutidel ühtselt läbi kõigi seisuste; kehvim rändkaupleja, kes tarib oma pampe läbi sopa ja saju, püüab ränkade ohvrite hinnaga vähemalt ühegi poja ülikooli saata, ja seda peetakse terve perekonna auks, kui sinna kuulub keegi, kellel on vaimses maailmas arvestatavat kaalu, professor, õpetlane, muusik, nagu aadeldaks see oma saavutusega neid kõiki. Ebateadlikult püüab miski juudis pääseda moraalselt kahtlasest, vastumeelsest, väiklasest ja ebavaimsest, mis kleepub kõige kaubandusliku ja puhtärilise külge, ning tõusta vaimsuse puhtamasse ja rahatusse sfääri, nagu tahaks ta – wagnerlikult öeldes – lunastada ennast ja oma rassi raha needusest. Sellepärast on juutluses peaaegu alati rikkusepürgimus ühes perekonnas kahe või ülimalt kolme põlvkonnaga ammendatud ja just võimsaimad dünastiad kogevad oma poegade tõrksust pankade ja vabrikute ning isade poolt loodud soojade äride ülevõtul. Pole juhus, et ühest lord Rothschildist sai ornitoloog, Warburgist kunstiajaloolane, Cassirerist filosoof, Sassoonist luuletaja. Nad kõik järgisid sedasama ebateadlikku tungi kiskuda end lahti sellest, mis oli muutnud juutluse ahtaks, paljast rahateenimisest, ja võib-olla väljendub selles koguni salaigatsus sulanduda vaimsussepao teel kitsalt juutlikust üldinimlikku. Niisiis tähendab „hea“ perekond rohkem kui puht seltskondlikku külge, mille see ise selle nimetusega endale omistab; see tähendab juutlust, mis on vabanenud või hakkab vabanema kõigist talle geto poolt peale surutud vigadest, ahtustest ja väiklustest teise kultuuriga kohanemise või ehk koguni universaalse kultuuri läbi. Et see vaimsussepagu intellektuaalsete elukutsete ebaproportsionaalse küllastumise pärast on kujunenud juutlusele niisama saatuslikuks nagu enne seda tema materiaalsega-piirdumus, see kuulub tõesti juba juudi saatuse igaveste paradokside hulka.
Vaevalt oli kultuuritung kuskil teistes Euroopa linnades nii kirglik kui Viinis. Just sellepärast, et Austria monarhia polnud sajandeid osutanud erilist poliitilist ambitsioossust ega erilist edu oma sõjalistes aktsioonides, oli kodune uhkus kõige jõudsamalt pöördunud kunstilise võimu saavutamisele. Vanast Habsburgide riigist, mis kord oli valitsenud Euroopat, olid kõige tähtsamad ja väärtuslikumad provintsid, saksa ja itaalia, flandria ja vallooni omad, ammu lahku pudenenud. Aga pealinn oli oma vanas säras puutumatult alles, õukonna asupaik, tuhandeaastase traditsiooni hoidja. Roomlased olid ladunud müüriks selle linna esimesed kivid, castrum’iks, kaugeks eelpostiks, mis pidi kaitsma ladina tsivilisatsiooni barbarite eest, ja üle tuhande aasta hiljem oli osmanite rünnak Õhtumaa vastu neil müüridel purunenud. Siin olid rännelnud Nibelungid, siit oli muusika surematu seitsetäht siranud maailma kohal, Gluck, Haydn ja Mozart, Beethoven, Schubert, Brahms ja Johann Strauss, siia olid voolanud kokku kõik Euroopa kultuuri jõed; õue, aadli ja rahva veres olid saksa ja slaavi, ungari ja hispaania, itaalia, prantsuse ja flandria sugemed segi ja tolle muusikalinna pärine geniaalsus seisneski võimes sulandada kõik need kontrastid uueks omapäraseks austrialikuks, viinilikuks tervikuks. Vastuvõtuvalmis ja iselaadselt altidusandeline, tõmbas see linn külge kõige ühendamatumaid jõude, lõdvendas, leevendas ja lepitas need; selles linnas oli lahe elada ja ses sobitatusõhkkonnas kasvasid kõik linna kodanikud ebateadlikult ülenatsionaalsuse, kosmopoliitsuse, maailmakodakondsuse suunas.
Mugandumise, õrnade ja musikaalsete üleminekute kunst oli juba linna välisilmes märgatav. Linn oli sajandite jooksul aeglaselt kasvanud, südamikust orgaaniliselt arenenud, ning oma kahe miljoni elanikuga piisavalt rahvarikas, et pakkuda kõike suurlinlikku mitmekesisust ja luksust, kuid ometi mitte nii hiiglaslik, et olla loodusest irdu kistud nagu London või New York. Linna viimased majad peegeldusid laias Doonau jões või vaatasid kaugusse üle avara tasandiku või hajusid aedadesse ja põldudesse või tõusid laugeid nõlvu pidi Alpide viimastele haljaste metsadega eelmägedele; oli vaevu tunda, kus algas loodus, kus linn, üks sulas teisesse vastuolutult ja vastupanu osutamata. Sisemuses taas oli tunda, et linn oli kasvanud nagu puu, mis loob aastaringi teise ümber. Ning vanade kindlusevallide asemel ümbritses linna sisimat ja hinnalisimat tuuma Ringstrasse oma pidulike majadega. Seespool pajatasid õukonna ja aadli vanad lossid oma kivistunud juttu; siin, Lichnowskyte pool, oli mänginud Beethoven, siin, Esterházyde pool, oli Haydn külas käinud, seal, vanas ülikoolis, oli esimest korda mängitud Haydni „Loomist“, Hofburg oli näinud põlvkondi keisreid, Schönbrunn Napoleoni, Stefani toomkirikus olid ristirahvamaade ühinenud vürstid põlvitanud tänupalves türklase käest pääsemise eest, ülikool oli näinud oma seinte vahel teadusetähti lugematul arvul. Seal vahel kerkis uhkesti ja toretsevalt, helkivate avenüüde ja kiiskavate äridega, uus arhitektuur. Aga Vana tülitses siin Uuega niisama vähe nagu tahutud kivi puutumatu loodusega. Oli imeliselt meeldiv elada ses linnas, mis võttis kõik võõra külalislahkelt vastu ja ise meeleldi andus. Tema kerges, Pariisi-laadselt rõõmuslahedas õhus oli elunautimine loomulik asi. Viin oli teadagi nauturlik linn, aga mida muud tähendabki kultuur kui elu jämedalt mateerialt tema peenima, õrnima, subtiilseima väljameelitamist kunsti ja armastuse abil? Nauturlik ka kulinaarias, tõsiselt hoolel hea veini, kirbe värske õlle, tõhusate jahutoitude ja tortide pärast, oldi ses linnas ka subtiilsemais naudinguis nõudlikud. Muusikat, tantsu, teatritegemist, vestlust, maitsekalt ja meeldivalt käitumist harrastati siin kui erilist kunsti. Ei sõjanduse, ei poliitika, ei kaubanduse sfäär asetsenud üksikisiku või linnarahva elus esikohal; läbilõikeviinlase esimene hommikune pilk ajalehte ei otsinud parlamendivaidlusi ega maailmas juhtunut, vaid teatrirepertuaari, sest teatril oli siin avalikus elus muudele linnadele vaevalt mõistetav tähtsus. Keiserlik teater, Burgtheater, oli viinlasele, oli austerlasele üldse rohkem kui paljalt lava, kus näitlejad teatritükke mängivad; see oli mikrokosmos, mis peegeldas makrokosmost, kirju kumakuvastus, kus ühiskond vaatles iseennast, hea maitse ainuõige cortigiano. Õuenäitleja pealt nägi teatrivaataja täpselt ära, kuidas tuli riietuda, tuppa astuda, vestelda, milliseid sõnu maitsega mees tarvitada tohtis ja milliseid ta vältis; palja kõneluskoha asemel oli lava hea käitumise ja õige häälduse kõneldud ja plastiline juhtnöör, ja respekti aupaiste piiras pühakusära taoliselt kõike, mis seisis õueteatriga ükskõik kui kauges ühenduses. Peaminister või kõige rikkam magnaat võis Viini tänaval mööduda, ilma et keegi oleks teda vaatama pöördunud, aga õuenäitleja või ooperilauljanna tundis iga müüjatar või voorimees ära. Uhkusega jutustasime meie, poisid, üksteisele, kui olime mõnda neist (kelle pilte ja autogramme igaüks korjas) möödaminnes näinud, ning see peaaegu religioosne isikukultus küündis selleni, et kandus üle koguni persoonide ümbrusele: Sonnenthali juuksur, Josef Kainzi voorimees olid austatavad isikud, keda salaja kadestati. Noored keigarid uhkeldasid riietega, mis olid mõne teatrisuurusega ühise rätsepa töö. Kõik suurte näitlejate juubelid ja matused olid puhkudeks, mis jätsid kõik poliitilised sündmused varju. Burgtheateris mängitud saada oli iga Viini kirjaniku suurim unistus, sest see tähendas teatud eluaegset aadeldatust ja mitmeid austusavaldusi nagu eluaegsed priipiletid