Cornwalli armulugu. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Liz Fenwick
Читать онлайн книгу.
nuuskisid innukalt minu ümber ja ma kummardusin neid silitama. „Kumb on kumb?”
„Labrador on Džinn ja spanjel on Rumm,” tutvustas ta.
„Lähme seame teid sisse, siis saate pärast reisi puhata.” Helen läks ees majja ja ma järgnesin talle. „Panin teid Rohelisse tuppa.”
„Mulle tundus, et hommikul te ütlesite, et Sinisesse.” Petroc astus halli.
„Ei, Rohelisse.”
Petroc kehitas õlgu ja läks peatrepi juurde. Talle järele kiirustades ei teadnud ma, kuhu vaadata – kas trepimademel olevast suurest aknast välja, kust paistis jõgi, või seintel olevaid portreid.
„Kuhugi pole ju kiiret! Te kurnate tütarlapse ära oma tormamisega,” hõikas Helen.
Petroc peatus ja ma põrkasin talle otsa.
„Vabandust.” Ta sirutas käe, et mind toetada.
„Ei, see oli minu süü. Oleksin pidanud vaatama, kuhu ma astun.” Tõmbasin hinge ja püüdsin naeratada. Petroc polnud kindlasti mingi tolmunud õpetlane, kellena olin teda kujutlenud. Ta oli sportlik, aga minul oli juba hing kinni.
„Roheline tuba on siinpool.” Ta juhatas mind paremale. Koridor oli lai ja selle ühes küljes olid aknad, millest tulvas sisse õhtuvalgus. Püüdsin tähele panna üksikasju. Akende vahel rippusid mereakvarellid. Ootasin juba, millal saan neid täpsemalt uurida. Petroc lükkas ühe ukse lahti ja astus kõrvale. „Astuge sisse.”
„Tänan.”
Ta järgnes mulle ja asetas kohvri jalapingile suure nelja sambaga voodi jalutsis. Voodi kohal oli lihtne baldahhiin. Ma polnud mööbliperioodides eriti tugev, aga voodi võis olla gooti stiili taaselustus.
„Jätan teid nüüd ennast sisse seadma. Hiljem näeme.” Petroc jättis lahkudes ukse irvakile. Silmad pärani, keerutasin ringi, meenutades endale, et tulin siia tööle, mitte puhkusele, kuigi ümbrus oli luksuslik.
Roheline tuba asus maja põhjaosas ja aknast oli näha nii Falmouthi laht kui ka jõgi. Pöörasin ringi ja silmitsesin veidi ilusat tuba, aga vaade aknast tõmbas mind nii, et pidin lihtsalt seisma ja üksisilmi vahtima. Olin nagu nõiutud. Sain sellest aru, aga midagi polnud parata.
Maastik meenutas mulle mingil moel kodu, aga samas oli see täiesti võõras. See haaras mind oma võimusesse. Kuigi olin kodust lahkunud, pidin tunnistama, et igatsesin selle järele. Aga kodu oli mulle nüüd niisama võõras või veel võõramgi kui maastik, mis minu ees laiali laotus. Ma ei saanud ikka veel aru, kuidas saab maastik mu meeltes nii kiiresti muutuda. Olin sõitnud ära kohast, mis oli olnud kodu, mööda East Bayst, ja sellest juba distantseerunud. Hallist taevast polnud abi olnud. Teel Bostonisse oli hakanud vihma sadama ja mu mõtted olid pidevalt keerelnud selle ümber, kuidas mu elu oli muutunud, ja mitte nii, nagu olin kavatsenud.
„Siit on kaunis vaade,” ütles Helen mu selja taga.
Võpatasin. „Väga kaunis.”
Helen tuli ja jäi minu kõrvale seisma. „Kindlasti tahate pärast pikka reisi vanni või duši alla minna.” Ta osutas käega voodist vasakul oleva ukse poole. „Nii suurepärane õhtu. Teie ja Petroc sööte õhtust väljas terrassil. Ta peab oma harjumustest kinni, nii et kell pool seitse võtab ta napsi ja õhtusöök on kell kaheksa.”
Kuigi tundsin Petrocit vaid põgusalt, tundsin, et Heleni väide tema kohta peab paika. Teadsin, et mees on kuuskümmend, aga ta näis vanem. Mitte nii palju välimuselt kui just maneeride poolest. Ainus asi, mis tema eale vastu rääkis, oli helk silmis. Sealt paistsid huumorimeel ja isegi üleannetus.
„Tänan teid abi eest ja tänan, et valisite mulle selle toa, see on vapustav.” Vaatasin taas ringi. Seintel oli viinamarjaväätidega kaunistatud tapeet ja voodi oli paigutatud akna vastasseina äärde, kust avanes parim vaade.
„Mul oli selline tunne, et see võib teile meeldida. Hõigake, kui teil on midagi vaja, armsake.”
Keerasin ringi, aga Helen oli juba halli läinud. Mulle polnud veel keegi niimoodi öelnud. Helen rääkis meeldiva aktsendiga. Vajusin voodile. Kui lasen silmad mõneks minutiks kinni vajuda, ehk tunnen ennast siis õhtul erksamana.
Keegi puudutas mu põske ja mind kisti välja unenäost, kus metsikud tormilained tagusid vastu kaljusid. Taevas sähvisid välgud, mis valgustasid hooti maastikku. Tõusin istuli ja hõõrusin kananahal käsivarsi. Lahtisest aknast puhus sisse jahe tuul.
Katsusin põske, millel oli veel tunda kerget puudutust. See oli kindlasti mingi putukas ja ma vaatasin toas ringi, et leida süüdlast. Lõpuks märkasin laes lähima akna kohal pikakoivalist ämblikku. Seal see süüdlane siis oligi. Minu lapsepõlves räägiti, et ämblikud on õnnekuulutajad. Natuke abi saatuselt ei olekski nii paha.
Selle mõttega tõusin ja heitsin pilgu käekellale. Vanni või duši jaoks enam aega ei olnud. Kui Petroc harjumustest kinni peab, siis on targem kohe liikuma hakata. Trepist alla kiirustades mõtlesin, kust välja pääseb. Keset halli keerasin ringi. Uksed viisid mitmesse suunda ja ühel pool tegi koridor järsu pöörde vasakule eesukse juurde.
„Seal te oletegi, Judith. Barbara helistas umbes tunni aja eest, et uurida, kas olete ikka kohale jõudnud.” Petroc astus välja ühest paljudest tubadest. „Ütlesin, et teiega on kõik korras, aga ausalt öeldes näete välja pisut kurnatud.”
„Tegin selle vea, et jäin magama.” Niipea kui olin lause lõpetanud, tuli mulle haigutus peale ja ma panin kiiruga suu kinni.
„No üks naps peaks värvi põskedele tagasi tooma. Ma usun, et Helen on kandiku välja viinud. Kas lähme?”
Majast ettekujutust saada püüdes järgnesin talle. Siin oleks kaart või plaan ära kulunud. Petroc astus tuppa, mis minu meelest võis olla võõrastetuba. Kahes välisseinas olid klaasuksed, nii et toast avanes avar vaade muruplatsidele ja siit-sealt paistis ka jõgi. Kui maja George’ide ajal ehitati või laiendati, oli siit toast minu meelest hästi näha Falmouthi laht, aga nüüd olid puud vaate osaliselt varjanud.
Avatud klaasuksest välja astunud, keeras Petroc vasakule kiviterrassile, mida piirasid kolm suurtükki. Need olid suunatud jõe teisele kaldale.
Petroc märkas mu huvi. „Kaks on pärit sellest ajast, kui jõgi polnud nii rahumeelne, ja üks on sõjatrofee, minu meelest Waterloo lahingust.”
„Huvitavad aiakaunistused.” Kui välja arvata mõni suur fuksiaid täis toober, siis lillepeenraid polnud. Vaade oli kogu tähelepanu endale saanud.
„Tõepoolest.”
Mu silmad läksid pärani, kui nägin, et džinni kallates võttis ta mõõduks kolm sõrme. Siin ei tohtinud kiirustada.
„Kuna te olete ameeriklane, siis tahate ilmselt džinni ja toonikusse palju jääd.”
„Ma arvan küll.” Naeratasin.
„Selle kombe harjutame teil varsti küljest ära.” Petroc ulatas mulle klaasi. „Nii, kas te siis räägite mulle, miks inimene, kellel on sellised kogemused nagu teil, tuleb Cornwalli mingi vanamehe pabereid sortima?”
Avasin suu, aga panin selle siis uuesti kinni.
„Nii?” kehutas ta.
„Kas Barbara ei öelnud?”
Petroc hakkas naerma. „Kulla Barbara ütleb ainult seda, mis talle sobib. Ta teadis, et mul on abi vaja, ja tal oli lahendus pakkuda. Meie jutuajamine oli lühike.”
„Ma tean, kuidas see tundub. Lühike vastus on, et jäin ootamatult tegevuseta.”
Petroc astus aeglaselt toolide juurde ja andis mulle märku istet võtta. Vilu tuul, mis oli mind enne jahutanud, puhus nüüd idast ja pani jõepinna värelema.
Köhisin.
„Saan aru.”
Olin tõesti kindel, et need silmad nägid ka asju, mida ma ei rääkinud.
„Ma arvan, et mul vedas, aga täna me tööst ei