Iiri haldjalegende ja muinasjutte. Rahvaluule
Читать онлайн книгу.
>
Tipperarys asub üks kõige erakordsema kujuga mägesid terves maailmas. Selle tipp meenutab hooletult pähe heidetud öömütsi, nagu võib hommikul ärgates olla. Otse tipus on majake, kus tavatses leedi, kes selle ehitada laskis, oma sõpradega pidutseda, kuid see juhtus kaua pärast haldjate aega ja arvan, et nüüd on see maha jäetud.
Kuid enne, kui majake oli ehitatud või sinna kõrvale põld külvatud, oli selle künka tipu lähedal üks suur karjamaa, kus karjane veetis oma päevi ja öid karja keskel. See paik oli endine haldjate maa ning see hea rahvas oli vihane, et paiku, kus nad olid kergelt ja graatsiliselt hüpanud, trampisid pullide ja lehmade rohmakad sõrad. Karja ammumine kõlas nende kõrvus kurvalt, mäe haldjakuninganna otsustas isiklikult uustulnukad minema ajada ning ta mõtles välja niisuguse asja. Kui saabusid lõikusööd, kuu säras eredalt üle künka, kari lamas vaikselt ning uniselt ja mantlisse mässitud karjane rõõmustas oma südant tema kohal vilkuvate tähtede hiilgavas seltskonnas, tuli haldjapealik tema juurde ja tantsis tema ees, kord ühel kujul, kord teisel, kuid alati inetult ja hirmuäratavalt. Kord tuli ta suure hobusena, kel olid kotkatiivad ja draakoni saba, kes valjult sisises ja tuld sülitas. Siis muutus ta väikeseks lombakaks meheks pulli pea ja virvatulega tema ümber mängimas. Siis suureks ahviks pardijalgade ja kalkunisabaga. Kuid võtaks terve päeva, et kirjeldada kõiki kujusid, mis ta võttis. Ja siis ta möirgas või hirnus või sisises või röökis või ulgus või huikas, nagu maailmas keegi polnud kunagi kuulnud kedagi möirgavat, hirnuvat, sisisevat, röökivat, ulguvat või huikavat. Vaene karjus võis katta oma näo ja kutsuda appi kõiki pühakuid, kuid sellest polnud kasu. Ühe hingetõmbega puhus haldjas karjuse suure mantli minema ega lubanud seda silme ees hoida ning ükski taevane pühak ei pööranud mehele vähimatki tähelepanu. Ja mis asja hullemaks tegi, karjus ei suutnud liigutada; ei, ega isegi silmi sulgeda, vaid pidi liikumatuks jääma, teadmata missuguse jõu sunnil, vahtides neid kohutavaid vaatepilte, kuni ta juuksed peas mütsi kämblajagu kõrgemale tõstsid ja ta hambad pidid plagisemisest suust kukkuma. Ja kari trampis hullunult, nagu hammustaksid neid parmud, ja see kestis, kuni päike tõusis künka kohale.
Vaene kari kuhtus vähesest puhkusest ja toit ei aidanud neid; pealegi juhtus nendega lõputult õnnetusi. Ei möödunud öödki, kui mõni neist poleks kuristikku kukkunud, viga saanud või surnud. Mõned võisid kukkuda jõkke ja uppuda, lühidalt, õnnetustel polnud lõppu. Kuid mis oli kõige hullem, keegi ei tahtnud neid öösiti karjatada. Üks haldja külaskäik ajas kõige julgemadki peaaegu hulluks. Maaomanik ei teadnud, mida teha. Ta pakkus kahekordseid, kolmekordseid, neljakordseid palku, kuid ei leidnud ühtegi meest, kes läinuks raha eest vastu hirmsale haldjale. Too rõõmustas, et ta plaan oli hästi läbi läinud, ja jätkas oma trikke. Kari lahjus järk-järgult ja ükski mees ei julgenud enam nägu näidata, seepärast tulid haldjad hulgakesi tagasi ja tantsisid sama hoogsalt kui varemgi, rüübates tammetõrudelt kastetilku ja süües oma einet suurematelt seenekübaratelt.
“Mida küll teha?” mõtles vaene farmer asjatult. Ta leidis, et ta varandus vähenes iga päevaga, ta rahvas oli hirmunud ja maksupäev lähenes. Polnud ime, et ta paistis süngena ja kõndis leinaliselt mööda teed. Kuid selles maailma otsas elas mees nimega Larry Hoolahan, kes mängis torupilli paremini kui ükski teine viieteistkümnes kihelkonnas. Rändav, lõbus kergats oli Larry, ega kartnud midagi. Andke talle palju joodavat ja ta ei karda kuraditki. Ta võis kasvõi vihase pulliga vastamisi seista. Ühel oma süngetest jalutuskäikudest kohtas farmer teda ning kui Larry küsis temalt, miks ta nii halb välja näeb, rääkis farmer talle kõigist oma hädadest. “Kui see on kõik, mis sulle muret teeb,” ütles Larry, „siis rahune. Olgugi Haldjavasika mäel sama palju haldjaid kui on Eliogurtys kartuliõisi, ma lähen nendega kohtuma. Oleks tõesti imelik kui mina, kes ma pole kunagi kartnud ühtegi inimestki, pööraksin oma selja haldjarajakale, kes pole pöidlasuurunegi.” „Larry,” ütles farmer, „ära räägi nii julgelt, sest sa ei tea, kes sind kuuleb, aga kui sa oma sõna pead ja valvad mu karja terve nädala mäe tipus, saad mu lauas süüa, palju tahad, kuni päike on põlenud tillukeseks tõrvikuks.”
Löödi käed ja Larry läks künkatippu, kus kuu hakkas üle mäenõlva piiluma. Farmeri majas oli teda kostitatud ja ta oli odramärjukesest julgust saanud. Nii istus ta suurele kivile mäeõõnsusesse, selg tuule poole, ja võttis oma torupilli välja. Ta polnud kaua mänginud, kui tuuleiilis hakkas kostma haldjate hääli nagu aeglast meloodiat. Viimaks pahvatasid nad valjusti naerma ja Larry võis selgesti kuulda üht ütlemas: “Mis! Veel üks mees haldjaringis? Minge tema juurde, kuninganna, ja pange ta oma tormakust kahetsema.” Ja nad lendasid minema. Larry tundis neid oma näost möödumas nagu kihulasteparve ning ruttu üles vaadates nägi ta kuu ja iseenda vahel suurt musta kassi, kes seisis oma küüniseotstel, selg küürus, ja näugus vesiveski häälega. Viimaks kerkis ta taeva poole ning pöördus oma tagumisel vasakul jalal, pöörles, kuni maha kukkus, kust hüppas üles lõhekala kujul, rätik ümber kaela, ning paari uute käänissaabastena. “Lase käia, kaunitar,” ütles Larry, “kui sina tantsid, siis mina mängin,” ja ta laskis käia. Seejärel võttis haldjas ühe ja teise ja kolmandagi kuju, kuid Larry mängis ikka edasi, nagu oskas. Viimaks kaotas valitsejanna kannatuse, nagu leedid teevad, kui sa nende põlastust tähelegi ei pane, ja muutis end vasikaks, piimvalgeks nagu Corki koor ning nii mahedate silmadega nagu tüdrukul, keda armastan. Ta tuli kaunilt ja lipitsedes, lootes mehe valvsust uinutada ja talle siis midagi halba teha. Kuid Larry ei lasknud end petta, sest kui naine talle lähenes, pillas ta torupilli ja hüppas talle selga.
Nüüd kui sa Haldjavasika mäelt läände laia Atlandi poole vaatad, siis näed Shannonit, jõgede kuningannat, kes laiub kui meri ja voolab vaikselt, et seguneda ookeaniga kaunis Limericki linnas. See jõgi säras sel ööl kuupaistel ja paistis kaunina kaugelt mäelt. Viiskümmend paati libisesid üles- ja allavoolu ta vaikseil voogudel ning kallastelt kostis lõbusat kalameeste laulu. Larry, nagu ma ütlesingi, hüppas haldja selga ja too, rõõmus võimaluse üle, hüppas mäetipust alla ja suundus otse üheainsa hüppega üle Shannoni, mis voolas just kümne miili kaugusel mäejalamist. See sai sekundiga tehtud ning kui haldjas maandus kaugel kaldal, lõi ta tagant üles ja heitis Larry pehmele murule. Kui mees nii maha langes, vaatas ta otse vasikale näkku ja hüüdis pead kratsides: „Hästi tehtud, ausõna! See polnud halb hüpe vasika kohta!”
Naine vaatas teda hetke ja siis võttis omaenda kuju. „Laurence,” ütles ta, „sa oled vapper mees; kas lähed tagasi samal viisil, nagu tulid?” „Jah, seda ma teen,” vastas mees, “kui sa lubad.” Seejärel muutus naine jälle vasikaks, Larry ronis talle selga ja veel ühe hüppega olid nad jälle Haldjavasika mäe tipus. Haldjas võttis jälle omaenda kuju. „Sa oled näidanud üles nii palju julgust, Laurence,” ütles ta, „et kuni sina hoiad karja sellel mäel, ei tülita mina või mu rahvas sind kunagi. Kui koidab, mine farmeri juurde ja räägi seda; ja kui millestki, mida ma teha võin, oleks sulle midagi kasu, küsi, ja sa saad seda.” Siis naine kadus ja pidas oma sõna, tulemata mäele Larry eluajal, kuid mees ei tülitanud teda kunagi oma palvetega. Ta mängis ja jõi farmeri kulul ning puhkas ta korstnanurgas, aeg-ajalt karjal silma peal hoides. Viimaks ta suri ja ta on maetud ilusa Tipperary rohelisse orgu. Aga kas haldjad pärast tema surma Haldjavasika mäele tagasi tulid, seda ma ei tea.
On väga tore, kui ei kardeta haldjaid, sest neil on siis kahtlemata inimese üle vähem võimu, kuid nendega liiga vabalt käituda või nendesse üldse mitte uskuda on kõige rumalam asi, mida mees, naine või laps teha võib.
Targad räägivad, et “head kombed pole koormaks” ja et “viisakus ei maksa midagi”, kuid mõned inimesed ei hooli viisakusest, kuigi see ei saa neile või kellelegi teisele kuidagi kahju tuua, mida nad ka ei arvaks, ning nad on samal ajal valmis igasugusteks üleannetusteks, mis ei saa neile mingit kasu tuua; kuid varem või hiljem saavad nad targemaks, nagu kuuled loos Carroll O'Dalyst, tugevast noormehest Connaughti kandist, keda tema kodupiirkonnas kutsuti Kuratlikuks Dalyks.
Carroll O'Daly tavatses rännata ühest kohast teise ning hirm ei peatanud teda kunagi; ta võis samahästi mööduda kirikuaiast või haldjamaast igal öisel tunnil nagu läheks ühest toast teise, tegemata ristimärki või ütlemata: “Olgu hea õnn teiega, härrased.”
Juhtus nii, et ta rändas kord Limericki maakonnas “Iirimaa Baalbeki”, auväärse Kilmallocki linna poole, ning just Tõtträäkiva Pealiku mäe jalamil jõudis ta järele väärika ilmega mehele, kes põntsus poni seljas edasi. Öö oli saabumas ja nad