Hundipäikese aeg II. Vaen võtab verejälge. Tamur Kusnets
Читать онлайн книгу.
Methamoni ja teadis, et ei saanud tugeva ja kiire preestri vastu alasti, relvitult. Ammonlanegi teadis roomlast ega lasknud teda silmist, hinnates õigesti latiini tarkust ja osavust.
“Ja nüüd, Amonius,” kostis Methamon pilklikult, “ei ole sul teha muud, kui juhatada mind oma majast välja, Ammoni nimel. Ma ei saa jääda siia sinu külalislahkust nautima arusaadavatel põhjustel, ehkki olin vanasti sinuga heas läbisaamises – kuni sa saatsid korda jõleda pühaduserüvetuse.”
Ent preester ei kiirustanud lahkuma, aimates, et roomlasel midagi veel keelel kibeles, ja ta ei eksinud; Aulus Mamilius kohendas lina enese niuete ümber ning lausus: “Ma tahaks veel midagi küsida, Methamon, enne, kui lahkud.”
“Oo jaa, Amonius, küsi, ma vastan, kui suudan,” sõnas preester.
“Sa ei tapa mind, Methamon?”
Egiptlane naeris. “Ei, Amonius, seda ma ei tee.”
“Saad sa vastata, miks?”
“Seda pole vaja, Amonius.”
Aulus Mamilius oli segaduses, ehkki ei näidanud seda välja; see oli vastuolus kõigega, mida ta Ammoni sektist teadis, sest oli ise osalenud kättemaksuretkel ühe beduiinide hõimu vastu, kui see ei olnud piisavalt vastutulelik preestrite suhtes, ning see, mis sündis nomaadidega, oli kohutav ja roomlane ei armastanud seda meenutada. “Kuid kättemaks, Methamon? Ammonlased maksavad alati kätte ja kel on põhjust seda karta, ümbritseb end kõrge müüri, sõdurite ja maagidega ning siiski ei pääse, Isise nimel.
Mina rüvetasin Ammoni templi, miks ei maksa te kätte? Mida arvaks sellest ülempreester Noframon, kui kuuleks, et halastasid mulle?”
Ilmselt oli sünge Methamon sel ööl saanud naerda rohkem kui tavaliselt – latiin mäletas teda kui sõnaahtrat ning morni noort preestrit – ja veel kord avas ta suu irveks: “Noframon ei ütle enam ammu midagi ja ülempreestriks pühitseti Methamon, targim preester Niiluse kallastel. Minu otsustada on, kas tappa sind või mitte, ja ma otsustasin viimase kasuks.”
“Miks?”
Preester üksnes muigas ja Aulus Mamilius adus mingit salakavalat riugast selle taga, sest teadis hästi, et oli surma ära teeninud, ning võib-olla oli lihtlabane surm kõigest leebeks nuhtluseks templi salapeidiku tühjendamise eest, võrreldes sellega, mis Methamonil meeles mõlkus. “Kas sa, Amonius, ei imestanud, miks ma tulin üle mere ja läbi paljude ohtude sind ohu eest hoiatama?”
“Vannun Isise nimel, imestasin küll,” vastas patriits siiralt, “aga ma pidasin seda sinu tegeliku eesmärgi kattevarjuks.”
“Tea siis, et see on tõsi – Decimus Porcellus otsib sind. Ta otsis sind Aleksandrias, Tripolises ja mujalgi. Ma ei saanud ju lasta lõksu sinu ümber lihtsalt niisama kokku kukkuda!” Methamon naeratas pilklikult. Aulus Mamilius lasi pilke kõrvust mööda, oodates mehe edasisi sõnu. “Meie inimesed rääkisid temaga, mina rääkisin temaga… Ma tean hästi, et see mees paneb palju mängu, et sind leida. Ja me ütlesimegi talle pärast asja uurimist, kust sind leida – Galliast, linnast, mille nimi on Arelate.”
“Kuidas te mind leidsite?”
“Ega see kerge olnud – taevatähed ja ennused näitasid kord nii, kord teisiti –, sa liigud palju ringi, kuid aeg-ajalt põikasid sellest linnast läbi. Eks me üritasime sind ka varem leida, kuid see Decimus Porcellus teadis sinust üht-teist, mis aitas meid edasi.
See ei olnud lihtne, Amonius, üldsegi mitte lihtne,” vangutas Methamon pead, teeseldes väsimust.
Aulus Mamilius kehitas ükskõikselt õlgu – ta hoolis üpris vähe teda otsinud preestrite vaevast ja olnuks üsna rahul, kui need poleks hakanud endale sellega tüli tegemagi. “Nõnda siis, et Decimus otsib mind.”
“Ta on juba leidnud, Amonius – ma nägin teda linnas. Nii ma tulingi varem, et ta sind kogemata ei tapaks, toores, metsik ja pikaldane taipama, nagu sõdurid pahatihti kipuvad olema… Ja ma mõtlesin, Amonius, et ebaõiglane oleks võtta Decimuselt tema kättemaks ja üsna hea oleks sulle – kasvatuse mõttes – oma võlad maksta. Sa ei ole Ammonile ja tema preestritele ohtlik ja vaevalt suudad midagi meie vastu ette võtta ning nüüd tuleb sul hakkama saada Decimus Porcellusega, kes ei lase end juba nii kergelt ninapidi vedada – ilmselt oled sa teda millalgi tüssanud, Amonius, see pole nimelt väga raske, kuid me andsime talle ka pisut nõu, et sul elu liiga kergeks ei läheks. Ja veel üks asi, Amonius – sul ei maksa mind jälitada lasta, sest poleks tark inimesi lihtsalt surma saata…”
Aulus Mamilius kehitas veel kord õlgu, ta eelistas hoopis rohkem ajada asju kolme Decimuse kui üheainsa Ammoni sektiga, kelle vastu isegi suured hommikumaa valdjad60 ei saanud.
“Hästi,” otsustas Methamon, “on juba hilja, õigemini küll vara, ja mul on aeg minna. Aga et mingit õnnetust ei juhtuks, saadad sa mind kuni väljapääsuni ja hoiad eemal oma orjad, koerad ning sõdurid… Sa ju mõistad mind, Amonius?”
“Ja kuidas veel,” ühmas patriits mornilt, taibates, et võimatu oli asjade kulgu kuidagi takistada. “Aus täringumängija tunnistab alati oma kaotust, sest paremale alla jääda pole häbiasi.”
Methamon liigutas suunurka ja teadmata oli, sündis see põlgusest või lugupidamisest. “Siis lähme, Amonius, aega on vähe.
Usun, et hoolid piisavalt oma tütrest, et mitte üritada mind üle kavaldada, samuti on sul liigagi palju kaotada, et õitsvas eas sõita üle surnute mere. Ammon tasugu meile mõlemale meie tegude järgi – lõppude lõpuks päästsid sa surmast palju Ammoni preestreid.”
“Isis õnnistagu meid mõlemat,” lausus Auluski, uskumata ise lausutu jõusse, ning lisas mõttes: “Ja õgigu Seth koos deemonitega sinu pehkinud kondid kuskil hüljatud kõrbes!”
Aulus Mamilius puhus lambitule surnuks ning tundis samas, kuidas veidra kujuga nuga puudutas ta roideid. Jah, ei olnud mõtet vastu hakata, Methamon polnud rumal. Roomlane avas ukse ja piilunud välja, pidi – kas siis rõõmuks või meelehärmiks – tõdema, et aatriumis polnud hingelistki. Mõlemad mehed hiilisid tasahilju mööda varje ning seinasoppe väljapääsu poole, seal aga olnuks Methamoni tabamine juba võimatu – liiga palju valdas egiptlane kunste, kuidas eksitada kannult tagaajajad või võtta neilt elu enne, kui keegi midagi taibata suutnuks. Eks võinud ju Auluse poolpaljas väljanägemine bucellarius’i kahtlustama panna, kuid Methamonile ei oleks valmistanud erilist raskust paluda patriitsil end veel veidi saata… Ei, preester polnud rumal!
Nad liikusid aeglaselt, kui korraga astusid aatriumi kaks sõdurit, käes lambid ja üll varustus, vabas kämblas oda või mõõk. Nende kujud joonistusid selgesti heleda seina taustal; vesi impluuviumis sätendas kuldselt.
“Kes seal kõnnib, Mithra61 nimel? Vasta või sure!” Sõdurid lähenesid tõtlikult.
“Siiapoole!” hingeldas Aulus Mamilius erutusega ja tema hääles oli midagi, mis sundis Methamoni kuuletuma; preester kiirustas koos patriitsiga näidatud ukseni ning kui roomlane selle avas, astus egiptlane rutakalt sisse, tirides Aulust viimase hõredast juuksetutist kaasa.
Samas kõlas tärahtus, miski vihises lühidalt läbi õhu ja roksatas kõhredega segatud inimlihasse. Methamoni haare lõdvenes viivuks ja Aulus kasutas juhust, et end lahti rebida. Sellal kui patriits haaras seina äärest kustunud kandelaabri, vankus Ammoni preester uksest välja, selg ees, ning Aulus Mamilius nägi, kuidas Methamon üritas kõrist noolt välja tirida, taarudes helkivat nuga ees hoides dominus’e poole. Mehe silmist sähvis kustuv elujõud, rinnaesine oli verine, kuklast turritas vaskne nooleots, kuid Methamon oli tugev ja karastatud ning kohutav isegi surmavalt haavatuna ja temas pulbitses raev, kui ta, nool risti kaelast läbi, patriitsi poole tuigerdas. Roomlane tõstis kandelaabri pea kohale, valmistudes end kaitsma, ent viivitas enese ohtu seadmisega, oodates mürgi mõjumist.
“Gnaeus!” hüüdis Aulus taganedes. “Gnaeus Impavidus!”
Methamoni tabas raske
Valdjas – valitseja, isand.
Mithra – muinasiraani valgusjumal, ürghärja tapja, oli Roomas popu-laarne jumal, eriti sõdurite seas, selle jumala usundis oli oluline koht võitlusel kurja vastu ja usuti hinge surematusse.