Reisikirju. Justin Petrone

Читать онлайн книгу.

Reisikirju - Justin Petrone


Скачать книгу
pty-line/>

      Tõeline rändur?

      Ma ei ole õige rändur.

      See väide kõlab kummaliselt, sest mu viimane pass oli nii tihedalt templeid ja viisasid täis, et kui ma lõpuks seda välja vahetama läksin, küsis Tallinna Ameerika saatkonna töötaja, kas ma soovin 50-leheküljelist uut passi, tavalise 25-leheküljelise asemel.

      „Paistab, et olete inimene, kel võiks vaja minna rohkem lehti,” ütles ta.

      Raske oli lahkuda oma truust reisidokumendist, mis oli mind saatnud nii kaua, kuid oli nii kohutavas seisus. Kaalusin uue passi vormistamist juba aastaid, kuid loobusin sellest plaanist. Tahtsin lihtsalt näha, kui kaua läheb aega, et pass mu käte vahel tolmuks pudeneb.

      See polnud mitte ainult reisimine, mis mu passi viimase piirini viis. Abiks oli üks liiderlik ja õllene öö Prahas, mis pani passi niiskusest kõveraks tõmbuma, muutis kollaseks ta lehed ja tekitas mu foto kohale kile alla õhumullid, nii et väike sinine raamatuke nägi välja, nagu oleks see valmistatud keldris, käsitööpaberist, liimi ja kääridega. See oli öö, mil ma läksin välja koos oma vana sõbra McGregoriga ja tema juhendaja Ninaga, kes mind tantsupõrandal kabistas, et McGregorit armukadedaks teha. Kuid ma ruttan ette, vabandust.

      Pärast seda ööd Prahas nägi mu pass nii kehv välja, et mitte ükski täie mõistuse juures olev võltsija poleks seda kasutusele lasknud. See oli ilmselt ka põhjus, miks ma läksin passi välja vahetama alles veidi enne selle aegumist. Mis tahes riiki ma läksin, vajutasid võimuesindajad pildi kohal olevat mulli laiali, kuid see ilmus alati mu 21aastase näo kohale tagasi. Nad küsisid mu kohta oma süsteemidelt ja kortsutasid kulmu, kui süsteem teatas, et see pass kehtib. Siis nad ohkasid ja pomisesid midagi passi seisukorra kohta ning soovitasid mõelda uue hankimisele. Ja mina ütlesin alati: „Jah, söör, ma vahetan passi välja esimesel võimalusel”, aga ma ei teinud seda. Mul polnud tahtmist raha kulutada. Ja selle passi emotsionaalne väärtus!

      Ma käisin selle näruse vana passiga ümber maailma. Kopenhaagen, Singapur, Dublin, Bali, Bangkok, Istanbul, Peking, Piran, Bologna… Ma olen käinud nii paljudes maades, et uudishimulikud sugulased saadavad mulle vahel sõnumeid, küsides: „Nii, millises planeedi otsas sa praegu oled?” Võib öelda, et olen omandanud tõelise maailmaränduri maine, kuigi ma ei ole seda, vähemalt pole ma veenev. Sest tõelistel ränduritel on suured seljakotid ja tätoveeringud, tõelised rändurid pakatavad rännurõõmust, janunevad iga mandri kogemise järele ja tervitavad nende kõiki eksootilisi asukaid, hõõruvad end vastu maailma, et jõuda mõnes nurgataguses hostelis globaalsesse nirvaanasse.

      Tegelikult ei kirjutaks tõelised rändurid sellist raamatut, sest tõelistel ränduritel poleks aega. Tõelised rändurid on praegu kuskil väljas: lobistavad kanuuga Amazonasel, sõidavad Serengetis elevandi seljas, palvetavad Iisraelis, mediteerivad Indias. Ja kus olen mina? Istun Tartus Lõunakeskuses kiirtoiduputka kõrval, mille nimi on Le Bus ja mis on tehtud vanast seisma jäänud bussist, pargitud siia plastist lillepottide ja eskalaatori vahele. Siin müüakse hot-dog’e ja hamburgereid, friikartuleid ja jäätist, ja tüdrukud, kes siin töötavad, on väga kenad. Mu abikaasa poodleb toiduosakonnas ja mu tütred lõbutsevad mängutoas. Seinale on maalitud suur pilt Pariisi kohvikust Le Progress. Sel pildil on inimesed, kes istuvad kohvikus, huvitavad inimesed, kes näevad välja, nagu teeksid suuri asju. Tõelised rändurid.

      Seetõttu siis küsimus: kui ma pole tõeline rändur, kuidas ma siis nii paljudesse kohtadesse olen sattunud?

      Ma olen aus: põhjus polnud puhtast südamest tulev soov mõista maailma sügavamalt või muuta seda paremaks paigaks. Tavaliselt läksin ma välismaale, sest põgenesin millegi eest või ajasin kedagi taga või püüdsin kellelegi muljet avaldada või liikusin lihtsalt karjaga kaasa. Ja kaugelt liiga tihti reisisin ma lihtsalt töö pärast, võttes osa konverentsidest üle ilma.

      Niisiis ei pea ma end tõeliseks ränduriks ja idee avaldada oma reisikirju ausalt öeldes hirmutab mind. Ma kaalun võimalust lükata see ülesanne mõne tõelise ränduri kaela, keda ma tunnen. Indoneesias on Berit ja Mongoolias on Roy, isegi mu vana koolikaaslane Brad Bateman tuleks kõne alla. Temast kuulete hiljem veel piisavalt. Nii paljud meist on käinud maailmas ringi, külastanud kaugeid ja eksootilisi paiku, kastnud end pühadesse India jõgedesse, jälitanud ahve Bali metsades. Mu nõbu Frankie on isegi Antarktikas käinud! Ma olen näinud pilte temast koos pingviinidega. Nii paljudel meist on piisavalt sügavmõttelisi ja tarku mõtteid oma kogemuste kohta. Mina pole midagi erilist.

      Seepärast võib öelda, et ma põen tohutut alaväärsuskompleksi, mis puudutab reisimist.

      Kuid ma lohutan end mõttega, et mitte ükski inimene, ei Berit, Roy ega isegi Brad Bateman suuda tegelikult maailma taltsutada, omada seda, nimetada enda omaks. Maailm põgeneb mu käest samamoodi, nagu ta põgeneb kõige tõelisema ränduri käest. Ükskõik, kui tihti või kui kaugele me rändame, korraga saame olla vaid ühes kohas. Me võime silmata vaid üht osakest maailmast, enne kui see minema libiseb.

      See tähendab, et igaühel meist, ükskõik, kui täis meie pass pole, on midagi väärtuslikku maailma kohta öelda. Igaühel meist on kogunenud lugusid, mida rääkida. See siin on minu lugu.

      Viimane neitsi Šveitsis

      Ikka ringi ja ringi, üles ja alla. Vaateratas liigub üles ja uuesti alla ja iga kord, kui ma kõige kõrgemale jõuan, vaatan pöörlevaid linnatulesid ja tähti, mis on kui kuldsed needid pimeduse tekil, taamal Alpide lainetav-küürakas vari, kõige all kahvatusinine järv, nagu külm keel, mis lakub mind kaugusest.

      Zürichi järv.

      Mulle meeldiks jäädvustada kogu vaadet, kuigi ükski kaamera ei suuda püüda kogu seda lõputut säravat ilu, ammugi mitte kaks teismelise silma, isegi kui see tüdruk ei istuks minu vastas, või peaksin ma ütlema, meie vastas – see tähendab minu, mu ema ja isa vastas. Kumbki neist isegi ei märka teda, nojah, võib-olla mu isa märkab, kuid tema märkab iga naist, kes on teataval kaugusel tema kehast, niisiis on tüdruk tema jaoks lihtsalt seksuaalne tapeet.

      Isale see tüdruk niikuinii peale ei läheks. Talle meeldivad naised, kes on kosmeetika – puudri ja parfüümi ja kreemide ja lakkide – abil liikumatuks muudetud. Talle meeldivad nukuks mukitud naised. Olen ta pilku piisavalt jälginud. See naine siin pole aga mingi nukk. Ja ma ei suuda aru saada, miks ma teda tähele panin. Ta pole midagi erilist, ei midagi säravat, tal on seljas hall kampsun, tal on lühikesed heledad juuksed, ta on kleenuke, ta rinnad täidaksid vaevu mu pihu.

      Kuid tal on nii meeldiv valge nägu, nagu renessansiaegsel maalil, nii tuttav ja nii eriline, nii vanaaegne, isegi haldjalik. Ta on kummitus. Mitte ühelgi mu klassikaaslasel pole sellist nägu. Ja need ümmargused šokolaadikarva pupillid. Need tõmbavad mind enda sisse ja ta vastab mu pilkudele, mõnikord uudishimulikult, kuid põhiliselt on neis kahes Šveitsi-Saksa silmas hirm. Ta tahtis vaid lõbutseda reedeõhtuses Ameerika-teemalises lõbustuspargis, aga sattus istuma kahe Ameerika turisti ja nende perverdist poja vastu.

      Vaene tüdruk.

      Kui vana ta on? Ta peaks olema umbes 20aastane. Või on ta vaid 18? Või 27? Kes teab? Ainus, mida ma tean, on see, et ma ei saa mingil juhul koos temaga olla. Mul ei ole raha. Mul ei ole kohta. Ma ei oska isegi autot juhtida. Ma pole veel 15aastanegi. Mul on mehe tungid, mehe välimus, kuid mul pole krediitkaarti, kogemusi, ei ole seda heatujulist, kuid siiski teravat haipilku, mida mu isa kasutab, kui näiteks teenindajanna juhtub kena olema. Pealegi, kui see naine minu vastas teeks tegelikult midagi intiimset, oleks näiteks nii julge, et võtaks mul käest kinni, siis ma lihtsalt laseksin püksi.

      Ma pole ühtki tüdrukut isegi suudelnud veel.

      Ma suudleksin teda, kui mul õnnestuks oma vanematest lahti saada ja valetada vanuse kohta. Kui ma vaid suudaksin üheks ööks oma isikut varjata ja öelda, et olen 19. Ma olen piisavalt pikk. Ta usuks mind. Aga võib-olla reedaks mind see, kuidas ma suudlen. Kuidas üldse käib Prantsuse suudlus? Tuleb keel sisse libistada ja ringiratast keerutada? Üks mu vanem sõber on mulle nii rääkinud. Ilmselt rääkis tõtt.

      Kuid ei. Nii lihtsalt ei juhtu. Ma ei saa temaga isegi rääkida, sest ta räägib oma sõbraga saksa keelt ja ilmselt teab vaid mõnd lihtsamat ingliskeelset sõna. Kujutan ette, et meie vestlus oleks midagi sellist: „Minu nimi Dagmar. Sa esimene kord


Скачать книгу