Ka see läheb mööda. Milena Busquets
Читать онлайн книгу.
välja. Rand on peaaegu tühi, päikese alla on laiali laotatud vaid üksikud kehad, mille keskpäeva valgus, intiimsuse puudumine ja juhuslike vahekordade rohkus inetumaks muudab. Üksainus keha, ka kõige piinlikum ja haigem ja hävinum, võib olla võrratu ning liigutav, sada keha koos päikese käes pole seda kunagi. Panen paar pluusinööpi kinni.
Läheme tuppa, lihtne ja puhas valgete seintega tuba, kahe tagasihoidliku eraldi voodiga, mille täpiline voodikate on tehtud samast sinisest kangast millest kardinadki, ning kahe väikese kirjutuslaua kohale on riputatud purjelaevaga maal. Hakkan naerma.
„Kaks eraldi voodit. Näed nüüd? Vastuvõtutöötaja kättemaks allkorrusel pakutud vaatemängu eest.“
„Kurat küll.“
Aga see on vaatega tuba ning rõdul seistes kuuluvad meri ja silmapiir meile. Päevitajate sipelgateks muundunud kehad on taastanud oma väärikuse. Santi, läbini arhitekt, kes ei suuda jätta ühtegi ruumi nii, nagu see oli, kui seda on vähegi võimalik parandada, toob ühe madratsitest välja rõdule, asetab mu sinna peale pikali ja hakkab mind lahti riietama. On nii palju valgust, et ma peaaegu ei näegi teda. Sulgen silmad ja pea hakkab ringi käima. Teen silmad lahti ja püüan keskenduda suudlustele, mis tõusevad aeglaselt mööda mu jalgu ülespoole, ent mul käib pea ringi ja ainus, mida soovin, on see, et ta tooks mulle klaasi vett.
„Sa oled näost väga valge. Tunned sa ennast hästi?“ küsib ta.
Joon kaks lonksu ja hakkan oksendama. Proovin tõusta, kuid ma ei suuda püsti seista, ta tuleb koos minuga vannituppa, oksendan nii kaua, kuni mul pole midagi tahket enam sees, seejärel tuleb tükk aega vaid vedelat, ja kui olen juba kogu alkoholi välja öökinud, tahab mu keha veel midagi välja saada. Mu keha, järjekordne kaotatud paradiis. Lõpuks annab iiveldus järele. Näen meid peeglist, mu alasti keha kui hall klaasjas silmadega viirastus ja minu selja taga riides Santi, punaste pükstega rattur-suusataja, kes võib piiritult ning enesevalitsust kaotamata juua ja narkotsi panna, mis sest et pärast on tal erinevaid erguteid vaja ja ta ei suuda kanepit suitsetamata või unerohutabletita magama jääda. Kui ma ei tunneks ennast nii halvasti, siis paistaksin endale seksikana. Olen oma ebasümmeetrilise, pehme, kondise, ebatäiusliku, ebaproportsionaalse keha järele hull, ma hellitan teda, käperdan, annan talle kõik, mida ta palub, järgnen talle igale poole, allun talle alandlikult, ma ei räägi talle kunagi vastu. Ta on pühamu vastand. Olen proovinud, proovin, suurema eduta, et mu pea oleks pühakoda, kuid keha peaks alati olema lõbustuspark.
„Kas hakkas parem?“ küsib Santi.
Ta on ühe rätiku teinud niiskeks ja nüüd tupsutab sellega mu otsaesist ja kaela. Ta ulatab mulle mu riided.
„Enam-vähem.“
„Mul läks meelest ära, kui halvasti sa söömata alkoholi talud. Ma tahtsin nii väga sind näha.“
„Ära muretse, see on minu süü. Džinn toonikuga polnud sugugi halb mõte. Kui ma täna õhtul ära ei sure, siis homme on mul juba hea olla.“
Santi tõstab oma jalgratta mu autosse ja saadab mu koju. Teen autoakna lahti ja sulgen silmad. Ma olen surmväsinud, tahan ainult magada. Kui minu koduukseni jõuame, jätab ta suudlusega huultele minuga kiirustades hüvasti.
„Siin piirkonnas on palju koole, mõni tuttav võib mind näha,“ vabandab ta ringi vaadates. Ja enne kui ta rattaga vongeldes ära läheb, lisab: „Ma sõidan oma perega mõneks päevaks Cadaquési, ühed sõbrad kutsusid. Loodetavasti saan mingil hetkel ära käia, et me näeksime.“
Panen ukse kinni ja jooksen trepist kiiruga üles. Mul on tunne, et hakkan jälle oksendama. Torman vannituppa.
5
Mu esik on kaste täis. Koduabilise abiga sättisime need vasakule nurka: kuus rida, mis küündivad peaaegu laeni koos minu kahe aasta tagusest viimasest kolimisest pärit kastidega, mida ma pole veel lahtigi teinud. Kui me siia elama tulime, hakkasime kaste tühjaks tegema ja kui enam ei mahtunud mitte kuhugi ühtegi nõela ega raamatut ega mänguasja, jätsime asja pooleli. Need jäävad allkorrusele ootele, kuni saame endale suurema korteri. Ma ei mäleta enam, mis nende sees on, ilmselt raamatud. Kui olen midagi otsinud, pole see eales lagedale tulnud, aga kindlasti ilmuvad ühel päeval, kui kastid lahti teen, kahe- või kahekümne aasta pärast, paljud aarded välja.
Sinu kastid on täis raamatuid ja nõusid, teeserviise ja laudlinu. Mul on väga raske olnud su asjadest vabaneda, eriti neist, mida teadsin, et sa armastasid. Mõni päev mõtlesin, et viskan kõik minema, ja viie minuti pärast hakkasin kahetsema ning otsustasin hoida alles viimsegi kola. Kolm tundi hiljem mõtlesin uuesti, et kingin kõik ära. Ilmselt olin otsustamas, kui kaugel täpselt tahan sinust elada. See on keeruline tasakaal, elusate inimestega on vahemaad hoida kergem. Kastimüüri kõrval on pikk riidepuu, mida kasutame tavaliselt pidude ajal külaliste asjade riputamiseks, koos sinu roostepunaste triipudega sinakashalli villase jakiga. See on ainuke riideese, mille alles jätsin. Ma ei jätnud seda endale sellepärast, et see on hea riideese, vaid sellepärast, et nägin sind sellega tuhandeid kordi ja kuna me ostsime selle koos su lemmikpoest. Ma pole veel julenud seda keemilisse puhastusse viia. Arvatavasti lõhnab see sinu järele, ka seda pole ma söandanud järele proovida, see pisut hirmutab mind, see on nagu tolmune ja koerakarvu täis viirastus, mis mind koju jõudes tervitab. Surnud ajavad mulle ikka veel hirmu peale. Kui sind surnuna nägin, siis ma ei kartnud, ma oleksin võinud sajanditeks su kõrvale istuma jääda, mulle lihtsalt näis, et sind enam polnud, et aknast sisse voolaval suvehommiku valgusel polnud ees enam ühtegi takistust, et mööda tuba ja maailma laiali valguda, jäänud olid ainult meie risu-räsu, su valugrimass, vaikus, väsimus ja mind tervitav uutmoodi üksindus, põhjatu – nagu põrandad, mis ükshaaval mu jalge all avanevad kohe, kui neid riivan. Kui su hing või midagi sellist ellu jäi, pani ta sellest masendavast toast kohe putku, ma ei heida seda sulle ette, minu hing oleks kindlasti samamoodi teinud.„Mis jälk jakk sul allkorrusel ripub?“ küsib Sofia sisse astudes.
Tal on seljas oma ema vana valge punaste äärtega linane hipikleit, mille ta juba ammu endale sai ning õmbleja juures uueks ja elegantseks lasi teha. Sofia riietub meie ajal harvanähtava täpsuse ja detailitundlikkusega – mulle tundub, et vaid mõned vanemad härrasmehed riietuvad veel niimoodi –, millel ei ole midagi ühist minu vanadest teksastest ja meestesärgist koosneva vormirõivastusega. Juba enne temaga rääkima hakkamist, ühel pärastlõunal meie laste kooli ukse ees, märkasin seda isemoodi ja veatult riietuvat pöörast naist, kes ühel päeval ilmus hiiglasliku kübaraga, et end vihma eest kaitsta, ja järgmisel päeval fuksiaroosade villaste lühikeste pükstega mustade retuuside peal. See oli sõprus esimesest silmapilgust, täpselt selline, mis leiab aset teismeliste tüdrukute vahel, mil avastad kellegi, kellele mitte ainult ei meeldi samad asjad ja kes jagab su foobiaid, su kiindumust valgesse veini ning su maaniat mitte midagi tõsiselt võtta, vaid tal on sama viis – mis on nii kirgliku ja usaldava iseloomu kui ka turvalise lapsepõlve tagajärg – ennast maailmale ja teistele anda – täielikult.
„See on mu ema jakk,“ ütlen. „Ma ei ole seda veel keemilisse puhastusse viinud, sest ausalt öeldes ma ei tea, mida sellega peale hakata. See on tema rõivaesemetest ainuke, mille endale jätsin.“
Räägin talle, et viimane kord, kui nägin Elenitat, selle minu hoidja Marisa tütart, kes oli erakordne naine, mu teine ema, ja kes oli paar aastat varem infarkti surnud, võttis tema, Elenita, vähist juba väga haigena, mu vastu oma ema lillelises kitlis. Tundsin selle kohe ära ja mulle näis loogiline, et ta oli selle selga pannud, ja samamoodi näis see mulle pahaendeline ja kohutav – surma embus. Ja mulle meenus üks mu kooliõde, blond ja vibalik, kes näitas mulle palju aastaid varem kehalise kasvatuse tunnis, enne staadionile jooksma minekut kollaseid põlvikuid, mis olid ta äsja vähki surnud isa omad. Mina olin surmast puutumata ning see tundus mulle nii kurb ja romantiline (teismeeas oli kahjutunne sama muutlik ja särav nagu kõik teised tunded, vähemalt minu puhul). Aasta hiljem, kui sain seitsmeteistkümneseks, suri minu isa vähki. Ja sellest ajast saati moodustavad surnud üksteise järel ahela, viimane lüli selles õudustäratavas kees, raske nagu pomm, olen ilmselt mina.
„Ma arvan, et sa peaksid selle keemilisse puhastusse viima ja kapi kõige kõrgemale riiulile ära panema,“ ütleb Elisa.