Kleidivaras. Natalie Meg Evans
Читать онлайн книгу.
tegevus. See suurendas Alixi soovi välja uurida, kes või mis ta oli.
Nad olid saabunud Pariisi 1935. aasta septembris ja olnud võõrad linnas, mis oli räsitud rahutustest ja töötusest ning ärev piiri taga toimuva Saksamaa taasrelvastumise tõttu. Alix ei suutnud enam kokkugi lugeda neid kordi, mil tema rahvuslik kuuluvus oli probleeme tekitanud. Sellele küsimusele oli ainult üks õige vastus: „Prantsuse kodanik”.
Loomulikult oli ta Inglise kodanik. Saksa alsace’lane. Juut, kuigi mitte usulises mõttes. Vormiliselt võis ta ju väita, et on Prantsuse päritolu, sest Prantsusmaa oli Alsace’i 1918. aastal endale tagasi krabanud. Teiste sõnadega – ta oli segavereline, kellel ei olnud mingile kindlale loole tugineda. Pariis oli tema võhiklikkuse ilmsiks toonud, ja vanaema puiklemisest tüdinenud, oli ta lõpuks leidnud kellegi, kes võinuks neid tühikuid täita. Ta oli asunud otsima Raphael Bonnet’d.
Raphael Bonnet oli üks kümnetest tuhandetest Pariisis elavatest kunstnikest, kuid kes Alixi silmis neist kõigist väga oluliselt erines – ta oli olnud Alixi vanaisa õpilane. Alfred Lutzmani äkilise surma järel oli Bonnet aidanud Mémél ja tema tütrel Mathildal Inglismaale elama asuda – episood, mida tema vanaema oli kirjeldanud kui „ilma oopiumita amputeerimist”. Alix võis ainult ette kujutada, kui oluline Bonnet oli olnud nii kartlikule inimesele, nagu seda oli vanaema. Mémé rääkis temast sageli, naeratus huulil, kuid nende Pariisis elatud kaheksateistkümne kuu jooksul polnud ta kordagi külastanud tema stuudiot Montmartre’il … ja Bonnet polnud kunagi nende pool käinud.
Selle kohta pärimise peale vastas Mémé alati: „Tal on ju kiire! Töötab alati järgmise näituse kallal, milleni ta muidugi kunagi ei jõuagi. Ja tema siis peaks meie peale aega raiskama?”
Jah, mõtles Alix, peaks küll. Kui inimesed üksteisele meeldivad, siis käivad nad koos lõunal, külastavad muuseume, jalutavad pargis. Alix oli üpris kindel, et Bonnet oli killuke Alsace’ist, mille Mémé oli Inglismaale pagendusse kaasa toonud, pidades seda sõprust kalliks, sest mees oli sillaks mahajäetud kodu ja uue paiga vahel, kus ta alati võõraks jääb. Kui Bonnet Prantsusmaale tagasi pöördus, olid kirjad ja jõulukaardid seda sidet elus hoidnud. Ja kui London hakkas tunduma ohtlikuna, olid Mémé mõtted lennanud Pariisi ja oma vana sõbra juurde. Kuigi Mémé oli siia tulnud Bonnet’ pärast, vältis ta teda nüüd kangekaelselt. Kas see oli nii sellepärast, et aastad olid mööda läinud ja nad mõlemad olid vaid vananenud versioonid inimestest, keda nad mäletasid?
Ometigi olid nad endiselt kirjavahetuses. Mehe kirjad, mida Mémé laskis Alixil ette lugeda, olid vaid suurendanud tüdruku soovi mehega kohtuda. Ta tundus jumalakartmatu, veidi õelana, tema sõnaseaded inimeste kohta oma elus olid julmad, aga ka lõbustavad. Ta pillas kirjadesse oma Alsace’i mineviku kohta mõningaid ahvatlevaid vihjeid, ning neid eraldasid ainult jõgi ja paar linnaosa. Pariis oli Londoniga võrreldes väike … oleks rumalus teda mitte üles otsida … või mis?
Niisiis oligi Alix ühel õhtupoolikul üle jõe läinud ja sattunud suursugustele põhjapoolsetele bulvaritele, roninud kitsenevatest tänavatest üles mäe otsas asuvasse Pariisi Butte de Montmartre’i külasse. Ühelt tubakapoodnikult „kunstnikuhärra Bonnet’” kohta pärides juhatati ta Place du Tertre’isse – akaatsiapuu varjus olevasse kohvikusse. Info jagaja oli ümahtanud: „Hall habe, vest värviga koos. Minge siit otse baari. Küll see tema abiga hinges püsib.”
Kui Alix leidis kirjeldusele vastava jässaka habemiku ja talle oma nime ütles, pilgutas too tükk aega silmi, enne kui haaras tüdruku oma karusesse embusse, millist too polnud tundnud isa surmast saati.
„Alix? Danielle’i lapselaps, Mathilda tütar? Mon dieu2, kes muu saaksidki sa olla? Täpselt nagu Mathilda ise ja silmist tunnen ma vanamehe enda ära! Tulge kõik!” Bonnet kutsus esmalt oma lähimad sõbrad ja seejärel kogu taverni Alixit embama. „Alfred Lutzman on lõpuks ometi selle armsa tüdruku näol oma vaimsesse koju jõudnud. Joome selle ime terviseks!”
Sõber, minevik, samastumine ühekorraga: Raphael Bonnet rääkis talle Alsace’ist ja tema perekonnast tunni ajaga rohkem, kui Mémé oli teinud kogu elu jooksul. Tema tegi Alixi tuttavaks ka punase veini ja artistide, modellide, erootiliste tantsijate, muusikute ja lustliku seltskonnaga ning ka nendega, keda ta kutsus kannukunstnikeks – napsivendadega. Üsnagi valgustav elamus ühele noorele naisele, kelle kogemused seksi, alkoholi ja meeste vallas mahuksid muuseumipileti kitsale äärele kirja panna.
Bonnet tunnistas, et oli tahtnud neid St-Sulpice’i korteris külastada, aga Alixi vanaema oli selle ära keelanud. „Ta peab mind sobimatuks tuttavaks ja tal on õigus.” Ta viipas meestest ja naistest koosneva seltskonna poole, kes oli kogunenud klaveri ümber, kus üks aafriklane ennastunustavalt džässi mängis. „Minu maitse šokeerib teda, ta jääks minu sõprade pärast kurdiks. Pealegi tean ma liiga palju. Sinu vanaema tahab, et möödunu jääks minevikku, nii et paraku … asi piirdubki ehk ainult teretamise ja hüvastijätmisega.”
Ent Alix ihkas seda sõprust, ta tahtis sellest joovastavast boheemlaselust rohkem osa saada. „Ma ei saa teist ometi loobuda nüüd, mil teid leidnud olen, härra Bonnet,” teatas ta mehele. Ja nad kohtusidki vähemalt korra kuus. Mémé ei osanud kahtlustadagi, Alix juba hoolitses selle eest.
Ja mida rohkem Bonnet jõi, seda rohkem ta pajatas. Beaujolais’ veinikannu taga sai Alix teada jahmatava tõsiasja, et Alfred Lutzman polnudki surnud oma voodis – ta oli tapetud.
„Kuidas nii? Kes seda tegi?”
Bonnet oli muutunud enda kohta üllatavalt ebamääraseks. Ettekavatsemata rünnak, mille taga olid vargad, kellele ilmselt peale satuti. „Ära parem rohkem uuri – sinu vanaemale see ei meeldiks.”
Mõistagi mitte, eriti kui Mémé oli alati väitnud, et Alfred oli surnud oma voodis südameataki tagajärjel. Sellest päevast alates oli Alix üritanud Bonnet’lt rohkem välja pigistada, aga raske oli mehe mõtteid sellele suunata. Tema meenutused kaldusid sürreaalsusesse ja muutusid iga looga. Tema jutt võis hüpata üle aastakümnete, pilduda nimesid nagu röstimisel lõhkevaid kastaneid. Ta võis ka nilbeks muutuda.
„Mäletad seda paksu Fiamettat, maotantsijat, kes käib siin oma suure kaanega korviga? Kas sa tead, kus ta oma punamusta mürkmadu hoiab?”
Pärast paari pudelit üritas Bonnet temalt alati raha laenata. Sellegipoolest meeldis ta Alixile. Mees kuulas teda, kuulas päriselt. Samuti nõustus ta Alixiga tuliselt selles, et kui Alfred Lutzman oleks elanud, oleks ta olnud üks oma põlvkonna juhtivamaid kunstnikke. Bonnet’ sõnade kohaselt oli Lutzman olnud üks oma aja kõige peenemaid inimihu kujutajaid. Alixi seinal olevatest maalidest oli vaid ühel kujutatud inimest, naervat tüdrukut, kelle musti palmikuid kroonis Alsace’i pitsist jäik tanu. Selle maali pealkiri oli „Mathilda” ja Alixile oli see kallimast kallim.
Alixit mõtisklustest äratades pani Mémé aurava kausi kolksatusega tüdruku ette ja tõmbas ka endale tooli. Laua kohal rippus laelamp ja selle valguses märkas Alix vanaema palgeil pisarate jälgi. Ta oleks äärepealt lusika lauale pannud, aga hoidis end tagasi. Mémé puhul ei saa kunagi otsekohese küsimusega lagedale tulla. Ta noogutas peaga kõrvaloleva töölaua poole, mille peale olid laotatud õhuke siid ja poolid, ning küsis: „Kas see on Javieri moemaja tikand? Nad muudkui annavad sulle uusi tellimusi. Oled vist juba täiesti ära kurnatud.”
„See on raske töö, aga teist ma ei tunne. Söö oma supp lõpuni. Istu lauale lähemale – kas tahad selle seeliku ära rikkuda? Kuidas leib maitseb? On vist juba kõva?”
„Käib küll, kui ma selle supi sisse kastan. Päris silmi pingutav töö vist, kui tuleb siidi pahemale poolele tikkida.” Alix asetas lusika lauale. „Mémé?” Vanaema silmist langes üks pisar. Mémé puuderdas igal hommikul ja õhtul oma nägu, et vanadusega ilmnevaid tähne ja laike varjata, aga puuder oli laiali läinud ja arm tema vasaku kulmu kohal oli valge. „Kas sa nii väga muretsesid, kui ma koju ei tulnud?”
„Ma olen terve päeva närveerinud.”
„Minu pärast?”
„Lugesin ajalehest, et nüüd koheldakse juute Saksamaal veel hullemini. Mul olid