Alrik ei ütle midagi. Ta seisab keset tuba ja hingeldab, nagu oleks ta maratoni jooksnud. Viggo sirutab käe tema poole, kuid Alrik lööb selle kõrvale.

      Anders läheb alla kööki. Alrik viskub voodile ja hakkab mobiiliga mängima. Viggo püüab oma voodit korda seada, kuigi linad on mullased.

      „Mina igal juhul usun sind,” ütleb Viggo. „Ma tean, et sa ei võtnud midagi.”

      Alrik ei tõsta pilku telefoniekraanilt.

      „Sa usud ju mind?” jätkab Viggo. „Ma panin auto lukku, aga ma ei võtnud Sorani raha.”

      Alrik ei vasta.

      Viggo avab suu, et veel midagi öelda, kuid nüüd avaneb all välisuks. Laylah tuleb koju.

      „Mis sa arvad, kas me peame nüüd ära kolima?” küsib Viggo vaikselt.

      Alrik laseb mobiili käest ja tõstab käe näo ette.

      Köögist kostab hääli. Laylah ja Anders räägivad omavahel, aga nende sõnadest pole võimalik aru saada.

      Siis kuulevad nad Laylah’ häält. Nüüd kõneleb ta valjusti.

      „Anders! Kas sa otsisid Thomase nähes poiste toa läbi? Mida sa mõtlesid?”

      Taas on kuulda Andersi häält. Nad ei kuule, mida ta vastab. Aga seda paremini kostab Laylah’ hääl. Seekord on see vihane: