Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast. Leif G. W. Persson
Читать онлайн книгу.
paremini kui uudishimulikud tavaliselt, ning silmatorkavalt paljudel oli kaasa võetud üks või mitu eri suuruses koera.
Ent pilk oli kõikidel sama. Kröömike hirmu küll põhjas, aga enamjaolt ootust ja lootust, millele andis toitu see, et kui see kõige hullem asi pidigi juhtuma, siis vähemalt ei juhtunud see nendega. Mis tähtsust on kõikidel päevadel peale selle ühe, võrreldes terve eluga, mõtles Bäckström. Kui sellest ühestainsast kujuneb sinu elu parim päev.
Siis ronis ta autost välja, noogutas oma vinnilisele juhile ja tolle sama vinnilisele kamraadile, piirdus pearaputusega meedia raisakullidele ja võttis suuna selle maja välisuksele, mis veel mõne tunni eest oli olnud tema värske mõrvaohvri kodu. Ei olnud see sugugi esimene omataoline jalutuskäik tema elus ega jäänud kahtlemata ka viimaseks, aga just see kord oli eriti südamelähedane, ja oleks ta üksi olnud, võinuks ta ohvri maja trepist lausa steppida üles.
II
Nädal enne parimat päeva oli täiesti tavaline. Igas mõttes
2
Esmaspäev, 27. mai, nädal enne esmaspäeva, millest sai tema elu parim päev, oli selline nagu esmaspäevad ikka, isegi nõks hullem kui tavaline esmaspäev, ja alanud oli see täiesti inimmõistuse vastaselt isegi nii targale ja elukogenud mehele nagu Evert Bäckström.
Tegu oli sõna otseses mõttes kahe hullumajajuhtumiga, mis olid seletamatutel põhjustel just tema lauale sattunud. Esiteks hooletusse jäetud küülik, kelle Stockholmi läänivalitsus oli oma hoole alla võtnud. Teiseks keegi noobel ja õukonnaga lähedalt seotud meesterahvas, keda olevat anonüümse tunnistaja teatel klobitud Londoni kuulsa Sotheby’se oksjonimaja kunstikataloogiga. Nagu sellest veel vähe oleks, olevat kuritegu toime pandud Drottningholmi lossi juures parkimisplatsil, kõigest saja meetri kaugusel toast, kus Tema Majesteet Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf tavaliselt oma ööund naudib.
Juba paar aastat juhtis kriminaalkomissar Evert Bäckström Västerorti politseijaoskonna seda osakonda, mis vastutas raskete vägivallakuritegude uurimise eest. Piirkond polnud üldse paha ja oleks see asunud Ameerikas, kus ka tavalistele inimestele sõnaõigust antakse, oleks Bäckström olnud ilmselgelt rahva poolt valitud šerif. Kolmsada viiskümmend ruutkilomeetrit maad ja vett läände jääva suure Mälari järve ja itta jääva mere vahel. Stockholmi südalinna piir lõunas ja Norra Järva, Jakobsberg ja Mälari saarestik põhjas.
Ise mõtles ta sellele kui oma isiklikule Bäckström Countyle, kus oli ligi kolmsada viiskümmend tuhat elanikku. Kõige peenemad asukad olid Tema Majesteet kuningas ja tema perekond, kes elasid Drottningholmi ja Haga lossides. Lisaks tosinkond miljardäri ja mitusada sellist, kellel vara mitme miljoni eest. Teises otsas paarkümmend tuhat, kellel ei olnud toitu lauale panna, kes olid sunnitud elama sotsiaalabist või kerjama või kuritegusid toime panema, et järgmise päevani välja vedada. Pluss kõik tavalised inimesed ka muidugi. Kõik need, kes tegelesid oma asjadega, pidasid ennast ise üleval ega löönud sealjuures suuremat lärmi. Vähemalt mõtlesid nad harva välja midagi sellist, millel oli oht sattuda Bäckströmi Solna suures politseimajas asuvale kirjutuslauale.
Kuigi kõik, kes seal elasid, ei olnud kahjuks selliseks loodud. Aasta jooksul registreeriti piirkonnas ligi kuuskümmend tuhat kuritegu. Enamik neist küll lihtsamad vargused, kahju tekitamised ja narkokuriteod, aga sooritati ka tuhandeid vägivallategusid, ning kui vaadata Västerorti kuritegevust tervikuna, siis hõlmas see tervet sotsiaalset skaalat. Alates käputäiest peenetriibulise ülikonnaga bandiitidest, kes sooritasid sadade miljonite eest majanduskuritegusid, kuni tuhandete teisteni, kes näppasid piirkonna kaubanduskeskustes kõike alates veisefileest ja praevorstist kuni kosmeetika, õlle ja peavalutablettideni.
Peaaegu kõikide nende puhul oli siiski väga praktiline see, et Bäckströmisse ei puutunud nad üldse. Bäckström töötas raskete vägivallakuritegudega. Seda oli ta teinud terve oma politseinikuelu ja sellega kavatses ta ka jätkata, kuni see osa tema elust otsa saab. Mõrvad, peksmised, vägistamised ja röövid. Pluss kõik sinna vahele jäävad veidrikud, nagu püromaanid ja pedofiilid, ähvardajad, huligaanid ja eri moel ära pööranud. Sekka isegi mõni liputaja ja aknast piiluja, kes võisid hellitada konkreetsemaid lootusi. Selliseid juhtumeid oli samuti rohkem kui küll. Raskete vägivallakuritegude osakonna lauale sattus tuhandeid avaldusi aastas. Kõik need juhtumid andsid tema politseinikuelule sisu ja mõtte, ja kui ta tahtis nendega üldse kusagile jõuda, tuli ennekõike suuta eristada olulist ebaolulisest. Esmaspäeval enne esmaspäeva, millest sai parim päev tema elus, ei olnud tal see punkt kuigi hästi õnnestunud.
Bäckströmi raskete kuritegude osakonnas alustati nädalat alati koosolekuga, kus võeti kokku eelmise nädala häda ja viletsus, seati end valmis selleks, mida uus nädal kaasa toob, ning tõmmati päevakorrast maha nii mõnigi vana ja käärima läinud leivatainas, et see lihtsalt arhiivi tassida ja peast pühkida.
Abiks oli tal paarkümmend kolleegi, kellest üks oli nii sõnaaher kui ka töövõimeline, ja pool tosinat niisugused, kes vähemalt tegid, mida neile öeldi. Ülejäänutega oli nii nagu ikka, ja kui poleks olnud Bäckströmi kindlat juhikätt, rääkimata tema võimest eristada olulist ebaolulisest, oleks pätid nad silmagi pilgutamata üle mänginud.
Uus nädal, hommikune koosolek, komissar Evert Bäckströmil on viimane aeg tõsta taas õigluse mõõk, ja selle proua Justitia kaaludega siia-sinna vehkimise jättis ta südamerahus juhtkonna kaunishingede ja paberimäärijate hooleks.
3
„Palun võtke istet,” ütles Bäckström, vajudes oma tavapärasele kohale pika koosolekulaua otsas. Laisad küündimatud tõprad, mõtles ta, samal ajal pilku üle oma kolleegide libistades. Esmaspäeva hommik, tühjad silmad raskete silmalaugude taga, ja märksa rohkem kohvitasse kui märkmikke ja kirjutusvalmis pastakaid. Mis meie politseinikega juhtunud on, mõtles kriminaalkomissar Evert Bäckström. Kuhu on kadunud kõik minusugused tõelised korravalvurid?
Siis andis ta sõna oma lähimale kaasvõitlejale, kes oli loomulikult naisterahvas, kriminaalinspektor Annika Carlsson, vanus 37. Hirmuäratav tegelane, kes nägi välja nii, nagu veedaks ta enamiku ajast Solna politseimaja keldris jõusaalis. Kindlasti muudes, rohkem öise iseloomuga keldriruumides samuti, aga sellesse mõttesse ei tahtnud Bäckström lähemalt süüvida.
Üks hea omadus Carlssonil siiski oli. Keegi ei julgenud talle vastu haukuda ja seetõttu suutis ta kiiresti läbida nimekirja kõigest, mis möödunud nädalal ja nädalavahetusel oli juhtunud. Lahendamata ja lahendatud juhtumid, edulood ja vajakajäämised, uued andmed ja vihjed, ülesanded ja töökäsud, mis just alanud nädalal ees ootasid. Muidugi ka kõik muu praktiline ja administratiivne töö, millega pidid tegelema kõik osakonna töötajad.
Kõik kulges libedalt. Vähem kui tunni ajaga oli asi ühel pool ja kriminaalinspektor Carlsson sai oma aruannet kroonida teatega, et kolme ööpäeva eest toimunud mõrv on nüüdseks lahendatud, üles tunnistatud ja prokurörile edasi antud.
Kurjategijaks oli osutunud ebatavaliselt vastutulelik joodik. Reede õhtul olid tema ja tema kallis naisuke laskunud vaidlusse selle üle, millist telekanalit peaks vaatama. Siis oli mees kööki läinud, toonud tavalise kööginoa ja vaidlusele punkti pannud. Seejärel oli ta naabri ukse taga kella andnud, et tema juurest helistada ja kiirabi kutsuda.
Naaber ei olnud just sama abivalmis. Varasematest kogemustest õppinud, keeldus ta ust avamast ja helistas hoopis politseisse. Esimene patrull oli kohal juba kümne minutiga, aga kui korrakaitse kolleegid korterisse sisse pääsesid, ei olnud meditsiiniline sekkumine enam põhjendatud. Selle asemel pandi äsja lesestunud mehe käed raudu ning kohale helistati kriminalistid ja uurijad, et asuda politseitöö formaalsema poole kallale.
Juba järgmisel hommikul toimunud esimesel ülekuulamisel oli lähim leinaja oma süüd tunnistanud. Kõik üksikasjad ei olnud tal küll päris klaarid, eks õhtu jooksul oli ühte koma teist toimunud, aga ta tahtis neile siiski selgeks teha, et ta tundis oma naisest juba puudust. Naine oli küll jonnakas, pika vihaga ja üleüldse kooseluks kõlbmatu – ennekõike kuna ta jõi nagu loom –, aga hoolimata kõigist neist vigadest ja puudustest tahtis mees ikkagi rõhutada, et tunneb temast puudust, tegelikult ka.
„Suur