Kadunud. Michael Katz Krefeld
Читать онлайн книгу.
rõõm. Ta oli alati tahtnud külastada Berliini, mis paelus teda oma dramaatilise minevikuga. Lisaks Teise maailmasõja ajale huvitas teda ka külm sõda, mille ajal oli linn müüriga poolitatud.
Ta otsis välja oma iPhone’i ja vaatas Yahoo postkasti. Aga seal polnud uusi teateid. Ta lehitses kontaktides, kuni leidis „Shumann48”. „Ma sain hakkama. Olen nüüd kohal. Millal me kohtume?” Ta kordas teadet nii inglise kui ka saksa keeles ja tundis end giidina, kes püüab end arusaadavaks teha.
Veerand tundi hiljem väljus Mogens taksost Friedrichshainis Sonntagstrasse 15 maja ees. Tänava mõlemal küljel oli mitu baari, mille ees istus inimesi veini joomas. Tänava vabameelne õhkkond üllatas teda, sest ta oli arvanud, et piirkond on rahulikum. Samal hetkel kõlas paar taanikeelset lauset ja Mogens keeras ringi ning nägi väikest rühma keskealisi turiste, kes temast möödusid. Ta langetas pea ja kiirustas välisukse juurde, kus oli uksetelefon, ning vajutas nuppu, mille kõrval oli nimi „Schmidt”. Silmapilk hiljem lasti ta trepikotta ja ta ronis oma kohvriga kolmandale korrusele.
„Vahi aga,” ütles mees ukseavast saksa keeles. Tal olid jalas lühikesed püksid ja seljas särk, mis paljastas, et tema keha oli karvasem kui pea.
Mogens tervitas teda noogutusega. Ta oli liialt hingetu, et vastata.
„Nojah, sa pead ühe korruse veel üles minema,” ütles mees ja võttis taskust võtme.
Mogens ei saanud kõigist sõnadest aru. „Maks…mine?”
„Raha lükkad sa mulle lihtsalt homse päeva jooksul siit sisse,” vastas mees ja osutas postipilule. „Teie, põhjamaalaste peale võib alati kindel olla.” Ta naeratas ja ulatas Mogensile võtme.
Mogens laskis kohvri pimedas esikus käest. Ta astus elutuppa ja pani tule põlema. Kahetoaline korter meenutas talle tema enda Langebrogade’i korterit ja oli sisustatud vaid kõige hädavajalikumaga. Seal ei olnud kohta iluasjadele ja muudele vidinatele. Ta oli selle leidnud ühelt neilt lugematutelt internetilehekülgedelt, kus eraisikutest omanikud pakkusid puhkusekortereid. Enamik neist üüris kortereid välja mustalt ja ei olnud huvitatud passist ega muust isikut tõendavast dokumendist seni, kuni raha maksti sulas. Ta oli valinud just selle korteri, sest seda oli võimalik üürida pikemaks perioodiks. Ta oli kirjutanud omanikule, et on pärit Oslost ning sõidab teadmata ajaks sõpradele külla. Omanik, kes kasutas vahendajana altnaabrit Schmidti, oli nõustunud tingimusel, et Mogens maksab üüri neliteist päeva ette. See oli praeguses olukorras täiuslik peidupaik, kuigi ta ei teadnud, kui kaua ta seal elama peab.
Järgmisel hommikul seisis Mogens pisikesel rõdul ja vaatas alla tänavale. Ta polnud sõbagi silmale saanud. Tihedad puuvõrad varjasid ta eest kohvikud, aga külastajate hääled kostsid temani. Pilvitus taevas paistis päike ja õhk oli juba üsna soe. Liigagi soe. Mogens võttis taskust iPhone’i ja vaatas uuesti sõnumeid, aga sinna polnud endiselt laekunud ühtegi uut. Siis avas ta brauseri ja lappas läbi Taani ajalehtede uudislehed. Juhtumit polnud nimetatud ei Politikensi, Berlinske ega Ekstra Bladet’i portaalides. Võib-olla oli see ikkagi liiga tähtsusetu, või otsustas politsei seda varjata, kuni nad uurimisega tegelevad. Mogens taipas äkitselt, et võib-olla otsib politsei just samal hetkel tema korterit läbi. Võib-olla rääkisid nad naabrite või töökaaslastega. Kindlasti võetakse ühendust tema perekonnaga. See käib kiiresti, sest tal on vaid väike õde, keda ta viimati nägi üle aasta tagasi. Mida võib Louise mõelda, kui politsei äkki tema uksele koputab ja Mogensi järele pärib. Mõte tegi talle häbi.
Samal hetkel vibreeris telefon ja ekraanile ilmus sõnum „Schumann48-lt”. „Glad that you’re finally here.”
Ta unustas silmapilguks oma reeturlikkuse, mida oli õele mõeldes tundnud. See ei tähendanud siiski midagi nüüd, kus algab tema uus elu. Ta avas meili ja luges selle läbi.
6
Potsdami rong S7 siugles väsinult hilises pärastlõunapäikeses läbi Charlottenburg Bezirki. Mogens istus esimeses vagunis ja vaatas aknast välja, piieldes järgmise peatuse nime. Juhised meilis, mille ta sai, olid üsnagi selged, ometi pabistas ta, et magab õige peatuse maha. Kui nad Charlottenburgi peatusesse veeresid, nägi ta kaardilt, et Berlin-Grünewaldini oli jäänud veel kaks peatusevahet. Ta tundis kergendust, et kokkulepitud kohtumispaik asus väljaspool linna, Friedrichshaini taani pesast nii kaugel kui üldse võimalik. Koha nimeks oli Teufelsberg ja see kohutas teda pisut. Ta oli üsna kindel, et see tähendas kuradi mäge.
Mogens oli paruka korterisse jätnud ja peitis end rahulolevalt suurte päikeseprillide taha. Taani ajalehed polnud internetis endiselt sõnagi tema kättemaksust kirjutanud. Isegi nende linnaosaleht Christianshavneren ei olnud huvi ilmutanud. Ta kahtles, kas avalikkus üldse kunagi tema kuriteost teada saab. See oli suur pluss elu puhul, mida ta varsti elama hakkab. Hoolimata suurest summast, mille ta varastanud oli, ei jätkunud raha igaveseks, aga sellest piisas stardikapitaliks, ja tal oli plaane, kuhjaga imelisi ja joovastavaid tulevikuplaane. Seni kuni ta suutis nii Taani kui Saksa võimudega kokkupuudet vältida, oli ta jalgealune kindel.
Kaksteist minutit hiljem astus ta Berlin-Grünewaldi peatuses rongi pealt maha. Ta kõndis väikese kellatorniga jaamahoone juurde ja sealt edasi metsa poole, kus oli peidus Teufelsberg.
Leegitseva kolmhargiga värvilise plakati peal seisis kiri „Kuratlik festival”. Plakat oli paigutatud pukile pisikese kohviku ette, kus asus ka jalgrattalaenutus ja mis tähistas sissepääsu suurele metsaalale. Plakatil oli kirjas, millised bändid ja kunstnikud üles astuvad sellel kolmepäevasel tantsu- ja muusikafestivalil, mis toimus Teufelsbergi tipus mahajäetud radarijaama juures. Mogensile ei meeldinud mõte muusikast ja rahvahulgast, aga ta hakkas rahulikult mööda pikka metsarada astuma ja jälgis papist nooli, mis olid mõnesaja meetriste vahedega puude külge kinnitatud.
Kui ta oli veerand tundi kõndinud, suunasid nooled ta mäejalamil asuva Teufelssee poole. Tumedas järves oli näha hulka suplejaid. Nende kahvatud näod ja õlad helendasid mustavas vees nagu vesiroosid. Järve kaldal laius lopsakas roheline aas. Mogens üllatus, nähes murul lebavaid paljaid inimesi, kes nautisid päeva viimaseid päikesekiiri. Aasa kaugeimas nurgas, otse metsaserval, askeldas metsseapere. Täiskasvanud emis ja kolm põrsast tuhnisid segamatult pehmes mullas. Mogens ei suutnud vastu panna, vaid jõllitas kõiki neid paljaid naisi, kellel olid rasked rinnad ja tumedad karvad jalge vahel. Ta möödus lesbipaarist, kes lamas paljalt teineteise kaisus otse tema ees rohus. Tema sekselu oli koosnenud vaid üksikutest ja mitte eriti tähelepanuväärsetest külaskäikudest prostituutide juurde. Aga fantaasiat oli tal alati jagunud.
Mogens kõndis nudistidest mööda ja mõne minuti pärast hakkas rada järsult Teufelsbergi radarijaama poole tõusma. Varsti kuulis ta elavat muusikat ja kui ta tipule lähenes, tuli mööda kitsast rada talle vastu aina rohkem festivalikülalisi. Enamik olid temast palju nooremad, nende näod olid täis neete ja keha katsid värvilised tätoveeringud.
Kui ta vana sõjaväeosa varbaiani jõudis, oli ta sunnitud laiaõlgsele turvamehele 30 eurot maksma ja sai randmele punase kolmhargiga templi. Kui ta oleks teadnud, et siin üleval toimub festival ja sissepääsu eest nii palju raha küsitakse, poleks ta kohtumispaigaga nõustunud. Aga nüüd oli hilja kahetseda, ja selle asemel kõndis ta mahajäetud punkrihoonest mööda ja edasi hiigelsuure peahoone poole, mille katusel oli kolm suurt radaritorni. Hoone ees laiuski festivaliala, kus paistis suur muusikalava ja lugematu hulk putkasid, kus müüdi kõike alates vorstikestest ja T-särkidest kuni vesipiipudeni. Üle kõige heljus kanepi, grilltoidu ja uriini hapu lõhn.
Mogens jäi seisma peasissekäigu ees, kus kokkulepitud kohtumine pidi toimuma. Teda kohutas inimeste ja valju rokkmuusika lärm. Inimesed võnkusid lava ees platsil ja ta mõtles, et isegi Christiania on selle vaatepildi kõrval pisut taltsam koht. Mõned vaatasid talle juba viltu. Mogensile tundus, et lisaks taunivatele pilkudele oli ta kuulnud sõnu, nagu Stasi2 või Nazi. Võib-olla arvasid nad, et ta on erariietes politseinik. Ta otsis välja telefoni ja nägi, et levi pole. Ta lappas meilides, et olla kindel, et ta pole millestki valesti aru saanud. Aga juhised olid selged. Ta vaatas ringi. Selle lühikese aja jooksul, mis ta seal oli viibinud, oli rahvast juurde tulnud. Ta märkas,
Stasi – lühend nimest Ministerium für Staatssicherheit (Riikliku Julgeoleku Ministeerium), mis oli aastatel 1950–1990 Saksa DV riiklik julgeolekuteenistus ning riigi kommunistlikule juhtkonnale ja riigikorrale lojaalsuse järelevalvet teostanud poliitiline politsei.