Mõrvade ja armastuse retseptid: Tannie Maria mõistatus. Sally Andrew
Читать онлайн книгу.
võtsin banaanid sügavkülmast välja ja tõstsin sulanud šokolaadi pliidilt ära. Kasutasin väikesi braai-tange, et külmutatud banaanid tumeda šokolaadi kaussi pista ning neid seejärel röstitud pähklite taldrikul veeretada.
Jessie’l oli muie näol, kui ta kööki astus.
„Oo, Tannie M, siin on väga lekker lõhn. Jislaaik, misasi see on?”
Jessie pani kiivri ja teksajaki köögitoolile ning vaatas šokolaadi ja pähklitega banaane, mida ma parajasti küpsetuspaberile asetasin. Kui olin viis banaani valmis saanud, pistsin need sügavkülma.
„Kõigepealt eelroog,” ütlesin talle ja serveerisin meile kaks kausikest mangosorbetti.
„Vau, see on küll super, Tannie. Mis siin sees on?”
„Mangod.”
„Jah, aga mis veel?”
„Ainult mangod.”
„Ei usu. Tõesti või?”
„Jaa. Zillid on kõige paremad, aga praegu pole veel nende hooaeg. Need Tommy Atkinsid on ka väga head. Ahjaa, natuke laimimahla panin ka peale, et lisamaitset anda.”
„Vau. Geniaalne.”
Panin meie tühjad kausid kraanikaussi ja võtsin pearoa jaoks kaks taldrikut. Jessie kohendas oma vööd.
„Mis kraami sa seal vöö peal kannad, Jessie?” küsisin ma talt banaane taldrikutele tõstes.
„Mmm …” kostis ta vastuseks, patsutades mitmesuguseid taskuid, mis ta puusade kohal rippusid. „Fotokas, telefon, märkmikud, nuga, taskulamp, pipragaas. Selline kraam.” Jessie vaatas nüüd šokolaadiga banaani. „See näeb küll välja, mm … väga maitsev.”
„Nad näevad niimoodi natuke naljakad välja jah,” vastasin ma. „Päris õige see asi ei ole.”
„Kas me sööme neid näppudega?”
„Ma ei tea päris täpselt,” kostsin ma. „Ma pole neid kunagi varem teinud. Näe, võta nuga ja kahvel … Aga oota korraks. Vahukoor! Seda on neile ka vaja.” Panin meie kummagi taldrikule suure kuhja vahukoort. „Nii, nüüd on juba parem.”
Hakkasime sööma noa ja kahvliga, aga lõpuks sõime ikka sõrmedega, sest banaanid olid lihtsalt liiga maitsvad, et raisata aega nendega jändamise peale.
Üks kõige toredamaid asju Jessie juures on see, et ta hindab head toitu. Tal on eneseteadlik keha, ja polster on tal õigetes kohtades.
Me ei rääkinud, aga Jessie sulges silmad ja mõmises pisut.
„Jislaaik,” sõnas ta, kui oli söömise lõpetanud: „See on parim banaan, mida ma oma pagana elus üldse kunagi söönud olen.”
Naeratasin ja tõstsin talle magusrooga juurde. Veel ühe banaani šokolaadi ja pähklitega, ning vahukoort. Tõstsin endale ka ühe, et temaga solidaarne olla. Tahtsin, et saaksin Jessie eneseteadlikkuse saata tollele tüdrukule, kellele selle retsepti pidin saatma.
Jessie tõmbas viimased šokolaadijäljed oma taldrikult ära. Seejärel ta ohkas ja puudutas üht oma käsivarrele tätoveeritud gekot. Tal on seda mõnikord kombeks teha, kui ta end õnnelikuna tunneb.
„Ma peaksin nüüd tagasi minema,” ütles ta püsti tõustes ja ühte oma vöötaskut avades. „Siin on su kiri.”
Tundsin oma kätes kuumust.
6
Kui Jessie oli läinud, ei pesnud ma isegi nõusid ära; läksin õue ja istusin metalltoolile sidrunipuu varju ning avasin ümbriku. Käekiri oli samasugune nagu teiseski kirjas.
Hea Tannie Maria!
Mulle on Teie retseptid alati meeldinud. Loen neid igal nädalal.
Mul on häbi Teile kirjutada seekord nõuande saamiseks. Tegin voodi ära ja peaksin magama heitma, aga pärast seda, mis äsja juhtus …
Ma tõotasin, et armastan seda meest ja kuuletun talle. Räägin oma abikaasast. Armastus on kokku kuivanud, aga ma annan endast parima. Tema täidab ka oma rolli: maksab meie poja eest, kes on ajuhalvatuse tõttu hooldekodus.
Ta peksab mind ainult siis, kui ta on purjus või armukade. Kui ma vastu ei hakka, siis pole asi väga hull. Pärast ta vabandab, ja mingil veidral põhjusel ma usun teda, ja ta lubab, et enam ta nii ei tee, aga seda ma ei usu. Mõnikord miski temas murdub. Ma arvan, et asi on seotud tema isaga ja sõjaväeteenistusega. Ta näeb sõjaväest õudusunenägusid. Ma ei otsi talle vabandusi – ütlen lihtsalt, et ta ei ole koletis.
Mu suu kuivas ja ma tõusin püsti, jättes pooleldi loetud kirja toolile. Läksin tuppa ja valasin endale külmikust klaasi vett. Käed värisesid pisut. Mu rinnas tekkis valu, kui vett alla neelasin. Nii juhtub siis, kui ma külma vett liiga kiiresti joon. Läksin tagasi aeda ja lugesin edasi.
Ta peksab mind umbes kord kuus. Seksime kord nädalas. Nii et 25 päeva kuus ta mind eriti ei tüüta. Ühe oma sõbrannaga veedan ma palju õnnelikke tunde – ta käib mul külas, kui meest kodus ei ole. Ma töötan ainult kahel hommikul nädalas, nii et ma veedan palju aega kodus. Me tunneme selle naisega teineteise vastu omamoodi armastust, ehkki mina eelistan seda platoonilisena hoida.
Too naine kinkis mulle pardid. Kolm valget iluparti. Tegime tiigi korda, et nad saaksid seal ujuda.
Nende partide vastu tundsin ma esimest korda täiesti puhast armastust. Ilma süütunde ja valuta. See oli puhas ja helge rõõm. Võisin neid tundide kaupa vaadata. Kuidas nad ujuvad. Kuidas nad paterdavad. Kuidas nad murus tuustivad. Kuidas nad lebavad, nokk sulgede vahele torgatud.
Ta lasi nad maha.
Kõik kolm.
Oma kuradi jahipüssiga.
Nad magasid.
Ma tahtsin ta ära tappa. Haarasin kööginoa ja jooksin tema poole. Ta hoidis mu käsi kinni, kuni ma ennast jõuetuks olin karjunud.
Mu mees oli pudeli Klipdrifti brändit joonud. Ta oli mu sõbranna ja partide peale armukade. Aga viimane piisk karikasse oli karri, mille ma valmistasin. Ta ütles, et mu talleliha on vintske ja et karri on liiga vürtsikas. Ta ütles, et ma ei hooli temast. Mõlemas asjas oli tal õigus.
Kas Te saaksite mulle palun hea lambakarri retsepti saata?
Ehk on Teil muid nõuandeid?
Siiralt Teie üksildane naine
Istusin seal pikka aega, kiri süles, vaatasin oma veldskoen’e ja mulle meenusid asjad, mida ma ei tahtnud meenutada. Päike surus mind aegamisi varjust välja ja ma tundsin selle soojust oma jalgadel ja õlgadel. Aga ma värisesin ja tundsin, et mul on külm. Korraga hakkas mul palav ja päike kõrvetas mu nahka. Tuulehoog sahistas puulehti, tõusin püsti ja läksin tuppa.
Mul oli kõhus paha tunne. Sõin ära viimase külmutatud banaani ja see tõukas halva enesetunde kõrvale. Ma ei tundnud enam kõhus peale šokolaadiga banaanide suurt midagi. Aga mu mõtted, need liikusid ikka sinna, kuhu ma ei tahtnud neid suunata. Käed hakkasid jälle värisema.
Tegin endale suure kruusi kohvi, panin sinna palju suhkrut ja viisin selle välja, stoep’i lauale, koos tolle naise kirja, pastaka ja paberiga. Arvasin, et magus kohv ajab asjad joonde. Aga isegi pärast kogu selle kohvi ärajoomist tundsin end ikka sandisti. Olin tulvil kurbust, mida ma ei suutnud maha raputada. Pikki aastaid olin ma veetnud mehega, kes oli paljuski samasugune nagu tema abikaasa. Mitte päris samasugune. Tema ei olnud mu parte maha lasknud. Mul polnud parte. Ega head sõbrannat, kes oleks mulle valgeid parte kinkinud. Ja ta peksis mind pigem kord nädalas, sunniviisiline seks oli kord kuus. Kui mul vedas. Aga ikkagi kõlas see lugu samamoodi. Isegi Klipdrifti brändi oli sama. Mina ei tormanud kordagi noaga tema poole. Ja ma ei jätnud teda maha. Kartsin surma. Ja kartsin elamist.
Kui Fanie sai südameataki ja suri, pääses minus miski valla. Aga kuni ta elas, ma lihtsalt ei saanud põgeneda. Isegi meie kiriku