Käsi. Teet Kallas
Читать онлайн книгу.
taga saatuslikke samme ja summutatud hääli. Mees põgenenud akna kaudu öhe. Hiljem rääkinud ta asja küll miilitsale ära, aga ei suutnud kahjuks enam seda kohutavat maja üles leida… Tallinna variantides asusid põrandaalused vorstivabrikud äärelinnas, kas Kloostrimetsas, Koplis või Lasnamäel.
Kõige rohkem imelugusid oli muidugi metsavendadest. Need olid enamasti kangelassaagad ja neid räägiti edasi ainult sosinal. Metsavennad olid õilsad, nutikad ja võitmatud. Nad olid suured kui hiiud ja kavalad kui rebased. Näiteks säärane lugu: NKVD mehed püüavad üht kõige kuulsamat metsavendade pealikut. On täpselt teada, et ta istub ühel kindlal päeval ühes kindlas restoranis. Ta on ise sellest julgeolekumeestele kirja teel teatanud: et tulge, kallid seltsimehed, võtke mind kinni! Palun lahkesti! Määratud ajal on terve restoran hambuni relvastatud ohvitsere täis. Kõige kõrgem ohvitser vaatab puuriva pilguga saali. Aga seal on kõik omad mehed, operatsiooni edukuse huvides ülikondadesse pugenud ja lipsud kurgu alla sõlminud nagu ausad kõrtsikülalised ikka. Kõik naisedki on NKVD agendid, püstolid käekotis. Kõige kõrgema ohvitseri lauas istub üks teisest linnast, kas mitte koguni Venemaalt spetsiaalselt kohalesaadetud julgeolekuohvitser, spetsialist bandiitide püüdmise alal ja läbilõhki eesti mees samas. Tema ei varja midagi, tal on koguni hea paraadvorm seljas ja ordenid ridamisi rinnas. Rindemees, selge pilt! Kaks tähtsat meest ajavad suitsu pahvides asjakohast juttu. Kiruvad metsavendi, arutavad perspektiive. Nii möödub tund, seejärel teine ja kolmaski. Kui see luuremäng juba täiesti mõttetuks muutub, kutsuvad ohvitserid kelneri, annavad tellimuse ja hakkavad varsti sööma-jooma. Seapraadi hapukapsaga ja valget viina! Terviseks, seltsimees! Õhtu saabudes tõuseb mundrimees püsti, lööb kannad uljalt kokku, annab au ja läheb kergelt vaarudes minema. Läheb hotelli, et helistada oma ülemustele. Mõnes variandis Tallinna, mõnes teises Riiga või koguni Moskvasse. Pakutud autot ta ei vaja. Ta tahab jalutada, ennast natuke tuulutada, sest hotell pole kaugel. Mõnes variandis on hotelli asemel väike provintsivõõrastemaja. Sinna ei jõua ta iial. Sest tal polnud plaaniski hotelli või võõrastemajja minna. Ja varsti leiab üksijäänud kõrge ohvitser (mõnes variandis koguni kindral) oma praetaldriku alt kirjasedeli: „Tänan meeldiva seltskonna ja lahke kostitamise eest! Seesama mees, keda te täna kogu oma kõrilõikajate polguga jahtisite!“ Tallinnas olla säärane asi juhtunud kas „Glorias“ või „Nordis“, Tartus aga restoranis „Volga“. Olen hiljem kuulnud, et tegelikult olevatki midagi sellist toimunud – aga hoopis Saaremaal, Kuressaare linna ainsas restoranis. See asus tol ajal madalas ühekordses puulobudikus keset väikelinna. Niimoodi narrinud kohalikke ja pealinnast tulnud julgeolekumehi legendaarne metsavend ja riukamees Ilbi Ants (kes hiljem küll kahjuks nii metsikuks läks, et saarlased ise teda kartma ja põlgama hakkasid). Oli see nii või mitte, ei saa siiski päris kindel olla.
Mitte milleski ei saa liiga kindel olla.
Ah, need viiekümnendate aastate pikad sügisõhtud, tuule soiud ja oiged akna taga, sosinad ja pausid tubade kahvatukollases poolhämaruses! Ja meie, hiirvaiksed lapsed, voodiserval istumas, silmad maas, kõrvad reetlikult punased. Sest me ei tohtinud midagi kuulda, teada, kellelegi edasi rääkida. Teadmine oli ohtlik, kuulamine oli kahjulik, rääkimine oli reetmine. Täiskasvanud heitsid enne uusi sosinaid ja pause meie poole umbuskliku pilgu. Meie ilmed olid kurdid, juhmakad ja kivised – just säärased, nagu meilt oodati. Aga tegelikult oli nii, et just meie, sajandi keskpaiga eesti lapsed, ootasime ja uskusime ehk kõige kirglikumalt Valget Laeva. Mitte et ta meid kuhugi viiks, vaid selleks, et teda lihtsalt ära näha. Ja just meie uskusime kõige siiramalt, et Ameerika president Truman on Saaremaa mees, kes ei saa meid ju ometi unustada.
Meie lapsepõlv põimus ajuti väga tihedasti ajastu folklooriga. Mõnikord me lausa elasime selles, ilma et oleks seda märganudki. Me teadsime peaaegu kõike seda, mida teadsid hirmunud täiskasvanudki. Aga võib-olla teadsime enamatki.
Muide, kes teab lugu kohutavast Kontkäest?
Mina tean.
3
Ma läksin esimest korda kooli täpselt kahekümnenda sajandi keskel – 1. septembril 1950. aastal.
Mu koolitee polnud kuigi pikk, aga vihmade saabudes väga porine ja paiguti isegi ohtlik. Kooliteed lõhestasid kaks jõe poole langevat järsku ojaorgu, kitsast jalgrada katkestasid kõrge raudteetamm, saksa sõjavangide poolt ehitatud lai maantee ja mitu sügavat kraavi. Üle ojade ja kraavide olid ehitatud purded, mis muutusid aja jooksul libedaks ja pudedaks.
Mu esimene koolitee oli vaid napilt kilomeeter pikk, aga see oli raske ja põnev tee. Seda võis varieerida ja muuta. Võisin käia kas mööda jõeperve või sügava jõeoru servas, võisin teha mitmeid haake ja kõrvalepõikeid. Võisin alati peatuda, et enda jaoks jälle midagi uut avastada. Ema oli rangelt keelanud jõesildadel turnimise. Eriti ohtlikuks pidas ta raudteesilda. Sinna ei julgenud ma ka ise mitu aastat ronida. Laiadest liiprivahedest paistis selgesti all kärestikus vahutav tume vesi. Ja kahe silla vahel liivakivikaldas mustendas kõhe koopasuu. Suuremad poisid väitsid, et see on vaid üks väike ja igav koobas, aga ma ei uskunud neid päriselt. Nad võisid vabalt valetada. Suured poisid nöökisid minusuguseid alatihti. Vähemalt kaks ülekasvanud nelja-viieteistkümneaastast kolget nende seast tegid seda esialgu tihti ja lõbuga. Nad elasid üle jõe vanas mõisasüdames, tegid suviti rasket täismehetööd tallis ja põllul, aga sõja ning muude asjaolude tõttu oli nende haridustee hõredaks jäänud, nad käisid alles kolmandas klassis ega lõpetanud vist sedagi… Haa, mõtlesin ma: nad uinutavad mu valvsust, et ma siis koopasse läheksin ja seal ära eksiksin. Või millegi koledaga kokku puutuksin. Haa: miks nad ise kunagi sinna ei läinud? Mul oli elav fantaasia ja see koobas mõjus mulle ängistavalt.
Küll aga vahtisin ma meelsasti sealsamas kõrval maanteesilla lähedal püstiseatud kipsist tennisetüdrukut. See suur, valge ja alati tolmune tüdruk oli tardunud toredasse tõrjepoosi. Ta huuled olid asjalikult torukil. Tal oli rätik kaelas. Üks rätinurk oli väga loomutruult õla suunas kooldus. Kipstüdruk oli loomulikult pioneer. Minagi tahtsin pioneeriks saada. Postamendi ümber, millel tennisetüdruk seisis, oli maapind kaetud eriti peeneks jahvatatud kruusapuruga. Kogu kompositsioon oli piiratud magesõstraheki ristkülikuga. Aeg-ajalt tennisisti valgendati. Rehitseti kruusa ja pügati hekki. Keegi sai selle töö eest palka. Üle tee teise peatusetulba taga seisis veel üks kipskuju, laia sarvelabaga põder. Teise sarve olid huligaanid ära murdnud. Mulle meeldisid mõlemad kipskujud. Minu meelest olid nad väga ilusad. Ega ma muid skulptuure palju veel näinud olnudki, kui mõned Leninid, Stalinid ja Gorkid välja arvata – neid valendas igas avalikus ruumis küllaga. Kooli kantseleilaual aga oli koguni Kreutzwaldi pea…
Ah, mulle meeldisid veel paljud asjad: väga meeldisid iga poole tunni tagant laial maanteel linna poole või vastassuunas sõitvad liinibussid ZIS-154, diislid, nagu teadsid rääkida suuremad poisid; meeldisid värvilised poliitilised maakaardid klassiseinal või koduasula punanurgas ja kontoris; rändkino, mis tuli asulasse kaks korda kuus („asutusse“, nagu ütlesime meie) „Tarzanit“ või „Robin Hoodi“ näitama. Oo, Tarzan! – seda ekstaasi oli koguni neli osa! Neli seeriat, nagu siis räägiti.
Ja muidugi meeldisid mulle raamatud. Esialgu eranditult kõik.
Polnud üldse oluline, sain ma loetust aru või mitte. Enda arvates sain aru peaaegu kõigest. Mulle meeldis ennekõike lugemine kui selline. Lugema õppisin tükk aega enne kooliminekut. Lugesin kõike, mida õnnestus hankida: muinasjutte, tootmisromaane, Stalini preemia laureaate, Nobeli preemia laureaate, poliitilist belletristikat, loomajutte, populaarteaduslikke brošüüre ja ajakirja „Kehakultuur“. Vanem vend oli juba peaaegu täismees, käis tööl ja tõmbas suitsu, aga näe, ta näitas ükskord ometi hoobeldes oma poisipõlve salaraamatuid. Nende seas oli ka värviline fotoalbum Saksa sõjalennukitega. Pärast peitis vend oma varanduse ühte pimedasse ja peaaegu ligipääsmatusse salasoppi meie korruse suurel pööningul. Hiilisin sinna mõnikord venna raamatuid uurima, seda eriti ajal, kui tekkis erihuvi sõjalennukite vastu. Aga ükskord olid kõik raamatud kadunud. Vend ise oli siis juba Siberis sõjaväes. See kant oli mulle raamatute kaudu natuke tuttav, kusagil seal oli ju kõndinud ka jäljekütt Derzu Uzala, kes ei kartnud tiigreid. Vennast sai seal kaugel aja jooksul seersant ja tankikomandör. Ta saatis koju lühikesi reipaid kirju. Neist õhkus mehist meelt ja kauguste romantikat. Sain teada, et vend küpsetab koos armeesõpradega lõkkes