Bizarre. Andrei Ivanov
Читать онлайн книгу.
ütlesid, et ei julgenud armeenlaste või grusiinide poole pöörduda, sest need tüssavad.
„Neil on seal üks jesiid,” lisas kasaar suunurgast, „ta on alatu varas, kogu aeg keerleb, tiirleb meie tubade juures. Seni, kuni Abdullah-taadil oli hašišit, käis jesiid meie bildingu ümber ja muudkui vedas ninaga, vedas ja küsis: ega keegi hašši tõmba …? kes siin hašši tõmbab …? äkki keegi siin tõmbab hašši …? Ja pärast käisid ka grusiinid ja nuusutasid samuti … Need tüssavad ilmtingimata!”
„Muidugi tüssavad! Armeenlased, grusiinid, venelased – kõik tüssavad!” hüüatas Hanuman. „Koorivad seitse nahka ega hangi midagi!”
„Sellepärast otsustasimegi teie poole pöörduda,” ütles Abdullah lapselaps.
„Õige! Mitte kellelegi sõnakestki! Ma saan teist suurepäraselt aru … Kuid … ma isegi ei tea …” lõi Hanuman järsku kahtlema, patsutades oma taskuid (kasaar ja doktor ajasid end seepeale püstakile). „Istuge, jooge teed, tehke suitsu … Ma lihtsalt mõtlen,” alustas Hanuman edasi-tagasi kõndimist: kaks sammu ukse poole ja kaks sammu akna poole. „Arvan, et ma saaksin seda teha … Praegu ma ei saa teha muud …” Hanuman peatus, pistis käe taskusse, pidas dramaatilise pausi, „… kui anda vaesele Abdullahtaadule oma pisike haširaasuke, mida ma hoian oma kõige mustemateks päevadeks …”
Seda öeldes võlus Hanuman rahakotist välja pruuni tombukese ja hakkas seda oma pikkade peente sõrmede vahel veeretama otsekui vääriskivi, jätkates juttu:
„See on kõik, mis mul on … See on viimane, mida ma võiksin vaese Abdullah-taadiga jagada …”
Afgaanidel vajusid suud lahti. Ma surusin endas maha soovi Hanumanil kõrist kinni haarata. Me polnud kaks nädalat midagi suitsetanud, aga temal oli taskus peaaegu et terve gramm! Kuid ma ei liigutanud kulmukarvagi, jälgisin seda etendust ja väljendasin igati kaastunnet, panin isegi käe Jahni õlale, avaldades valmisolekut teda toetada.
„Kui sellest on veidigi abi,” jätkas Hannie, „siis me kingime selle haši. On ju, Euge?”
Ma noogutasin, ohkasin, pilgutasin silmi: mis küsimusi siin olla saaks …? Hanuman pani haši pidulikult kasaari ja doktori ette lauale; need jõllitasid seda mitu sekundit nagu mingit ilmaimet, nagu oleks Hanuman jõudnud hašišist netsuke voolida, sellal kui ta seda sõrmede vahel veeretas.
„See on väga üllas,” lausus lõpuks end kogunud kasaar, teised noogutasid. „Suur-suur tänu, Hanuman! Kuid see ei lahenda meie probleemi. Vanamehel hakkab juba hommikul jälle paha. Ja mida me siis teeme?”
„Hommikuks, kallis sõber,” sõnas Hanuman kustunud pläru süüdates, „toob Euge teile hašišit.” Ja vaatas mulle otsa. „Ta väga üritab hommikuks jõuda.”
Ma hakkasin end teele asutama. Lõpuks ometi oli ettekääne sellest tsirkusest sääred teha, kasvõi paariks tunniks. Äkki jõuan teel tongi panna! Saabun – kõhvime – jään magama. Ei mingeid kirju! Ei mingeid mõtteid!
Kasaar pani raha lauale. Hanuman lahendas mõnda aega keerulisi rehkendusülesandeid, pööritas silmi, joonistas õhus sõrmedega hieroglüüfe, hammustas huulde.
„Kõik sõltub lõppude lõpuks diilerist,” ütles ta afgaanidele, „hommikuks saab kõik selgeks … Euge püüab kaubale saada. Kui sellest rahast jääb üle, anname teile tagasi.”
Afgaanid ütlesid, et tagasi pole vaja, parem ostku kõige eest. „No kui kõige eest, siis olgu kõige eest,” nurrus Hanuman. Afgaanid soovisid mulle edu, läksid ära. Hanuman jagas raha küüniliselt osadeks. Suurema osa pistis rahataskusse.
„Kuhu sõidad?” küsis ta haigutades. „Aalborgi?”
„Holstebrosse,” kostsin mina. „Saan ühtlasi Susiega kokku …”
„Aalborg on lähemal,” rehkendas tema. „Kuid ise tead, peaasi, et sa tuleksid koos kaubaga tagasi. Kas hommikuks jõuad?”
Ma tõmbasin möödaminnes käega üle tüükas lõua. Hanuman muigas seda žesti märgates, vedas näo viltu ja hakkas jorisema:
„Oh, Susie, we’ve run out of time …”
„Jah, muidugi,” ütlesin ma nägu ära pöörates. „Ma astun tema juurest niisama läbi …”
Hanuman jätkas plaksutamist ja väänlemist:
„Oh, Susie, we got nowhere to run …”
„Ma poseerisin talle suvi otsa,” jätkasin ma külmalt, „me oleme teineteisest surmani väsinud.”
Hanuman vangutas mõistvalt pead ja ütles, et küll tema juba teab seda väsimust … Oo, man! Ta pilk tõmbus uduseks.
„Uh, kui paljud tütarlapsed on mulle poseerinud … Hehahoo! Hirmus meenutadagi!” Laksutas keelt. Õngitses taskust kaks kahekümneviiekroonist münti. „Siin on sulle bussiraha. Kuid seda ainult äärmisel juhul. Mine Micheliga. Selle eest …” Ta krabistas õhus kupüüridega, „ … ostad hašišit. Kogu raha eest! Ära jää kauaks.”
„Äkki läheks ikka bussiga? Ei taha temaga sõita. Ta sööb oma pärimisega ju hinge seest välja …”
„Hoiame piletite pealt kokku. Las teeb väheke tööd kah. Sitakott on meile poolteist tonni sees! Sinna ja tagasi tema kulul. Kui hakkab pärima, ütle, et sõidad eide juurde … Või ära seleta üldse midagi! Litapoeg on meile võlgu. Punkt.”
Potapovid pakkisid asju. Nad valmistusid kolima. Rassisid iga päev palehigis poole ööni. Ivan tõmbas suurel spordikotil, millest punnitasid välja karbiservad, hammastega lukku kinni nagu koer. Mihhail jõi õlut, jagas käsklusi ega tahtnud minuga kuskile sõita. Ma ütlesin, et siis istub Aršak rooli. Ta kibeleb juba ammu sõitma. Läksin. Mihhail hakkas vahutama.
„Mis sa jamad, Žen? Aršak lõhub ju ära! Vähe sellest, et saab trahvi kraesse, seda autot ei anna ju enam maha müüa!”
„Siis sõidame,” ütlesin ma häirimatult, pead keeramata.
„Misjaoks?” oiatas tema.
„Mis vahet …? Auto on poolenisti meie jagu, sa oled meile võlgu … Mis siin üldse seletada …? Oleks veel teab kui kaugele … Ainult sinna ja tagasi … Maksimaalselt tund aega.”
„Kas sa ei saa isegi seda öelda, mis asju sa Holstebros ajad?”
„Omi asju,” nähvasin mina, tuletades talle meelde, kui hoolega ta varjanud oli, et kogu tema perekond koos Ivaniga viiakse majja üle. „Meile ei kõssanudki. Tahtsid meile külma teha …?”
Tõmbasin ukse enda järel kinni. Võtsin suitsud välja. Mihhail astus koridori, võttis mu pakist kitsejala, laksas keelega – „kes siis sedasi keerab?” – ja hakkas häält tasandades mulle seletama, et ei kavatsenud ta kellelegi külma teha, et polnud mõtteski, „kes siis sellise rahaga külma teeb …? see ka mõni raha …”, ta lihtsalt ei teadnud kindlalt, kas viiakse üle või ei, ja kui sai teada, otsustas, et ei hakka kellelegi rääkima …
„Sest ümberringi on ainult kadestajad,” lätsutas Mihhail oma pakse huuli. „Tead ju ise, mis kontingent meil laagris on. Situvad täis ja silm ka ei pilgu. Torkavad kummid katki, löövad esiklaasi sisse … Pärast ei saa üldse maha müüdud!”
Tõmbas pihu varjus mahvi, lasi suitsu suunurgast välja. Ma ütlesin, et ükskõik, meile oleks ta pidanud igal juhul rääkima, sest et:
„Esiteks, me aitasime sul Direktoraati kirjutada. Teiseks on auto meil ühine … Ja nagunii tuli ju välja …”
Ma juhtusin meie aknast välja põllule ronides kuulma, kuidas ta erutusest hingeldades naisele rääkis: „Näed, Maša, meile anti maja, kujutad ette! Lõpuks ometi! Lõpuks ometi!” Selgelt kostis krabinat. Ma kükitasin põõsastes ja kuulasin, kuidas ta lõõtsutab, kujutasin ette, kuidas ta raputab kirja, kuidas kissitab mõnust silmi. Mihhail sai vaevalt aru, mis seal kirjas oli, kuid kontoris tõlgiti ära, sooviti õnne, suruti kätt, talle naeratati … õnnest, et saavad