Tatjana ja Aleksander. Esimene raamat. Teine Ameerika. Sari Varraku ajaviiteromaan. Paullina Simons
Читать онлайн книгу.Tatjana ja Aleksander. Esimene raamat. Teine Ameerika. Sari Varraku ajaviiteromaan - Paullina Simons
Suurepärane. Alexander, sina saad omaette toa ning ema ja mina jääme siia. Tule, ma näitan sulle su tuba.”
Alexander võttis isal käest kinni ja järgnes talle. „Aga see lõhn, isa …”
„Ära muretse.” Harold naeratas. „Sa tead, et ema hakkab koristama. Pealegi on see tühiasi. Lihtsalt … palju inimesi elab ligistikku.” Ta pigistas Alexanderi kätt. „See on kommunismi lõhn, poeg.”
Oli hiline õhtu, kui nad viimaks võõrastemajja toodi. Alexander arvas, et see asub linnasüdame lähedal, kuid ta polnud kindel. Nad olid Moskvasse saabunud sama päeva koidikul pärast kuueteistkümnetunnist rongisõitu Prahast. Prahasse olid nad sõitnud kakskümmend tundi rongiga Pariisist, kus olid veetnud kaks päeva, oodates kas dokumente või luba või rongi – Alexander ei teadnud. Pariis siiski meeldis talle. Täiskasvanud närvitsesid ja Alexander vältis neid nii palju kui võimalik. Ta oli hõivatud oma lemmikraamatu, „Tom Sawyeri seikluste” lugemisega. Iga kord, kui ta tahtis täiskasvanuid oma teadvusest välja lülitada, lõi ta „Tom Sawyeri” lahti ja tundis end paremini. Muidugi püüdis ema hiljem selgitada, mis oli tema ja isa vahel toimunud, ja Alexander soovis, et oskaks emale selgeks teha: järgigu isa eeskuju ja ärgu lausugu sõnagi.
Ta ei vajanud ema selgitusi.
Kuid nüüd vajas. Nüüd soovis ta selgitust. „Kommunismi lõhn, isa? Mis kurat see veel on?”
„Alexander!” hüüatas isa. „Mida su ema on sulle õpetanud? Ära räägi niimoodi. Kust sa selliseid sõnu üldse korjad? Su ema ja mina ei kasuta sellist keelt.”
Alexanderile ei meeldinud isaga eriarvamusel olla, kuid ta oleks tahtnud talle meelde tuletada, et iga kord, kui isa ja ema vaidlesid, kasutasid nad sellist keelt – hullematki. Isa arvas alati, et kuna tüli ei puuduta Alexanderit, siis poiss seda ka ei kuule. Nagu polekski vanemad kõrvaltoas või teises toas või koguni otse tema silme all. Barringtonis polnud Alexander midagi kuulnud. Vanemate magamistuba oli ülemisel korrusel koridori teises otsas, nende vahel oli tube ja uksi ja poiss ei kuulnud mitte kui midagi. Nii pidigi olema.
„Isa,” proovis ta uuesti. „Palun. Mis lõhn see on?”
Isa vastas kohmetult: „Lihtsalt kemmergud, Alexander.”
Alexander vaatas oma magamistoas ringi ja küsis: „Kus need on?”
„Mitte siin. Need on väljas, koridori peal.” Harold naeratas. „Mõtle helgemale küljele – sa ei pea keset ööd kaugele minema.”
Alexander pani seljakoti maha ja võttis palitu seljast. Ta ei hoolinud külmast. Ta ei kavatsenud magada, palitu seljas. „Isa,” ütles ta läbi suu hingates, iiveldust tundes. „Kas sa ei tea? Ma ei tõuse kunagi keset ööd üles. Ma magan sügavalt.”
Toas oli väike villase tekiga välivoodi. Kui Harold oli toast välja läinud, tegi Alexander akna lahti, et näha, mis väljas on. Moskva õhk oli külm. Oli detsembrikuu, temperatuur oli tublisti alla nulli. Teiselt korruselt alla tänavale vaadates nägi Alexander ühe ukse juures maas lamamas viit inimkogu. Ta jättis akna lahti. Oli külm, aga Alexander ei hoolinud sellest. Värske õhk tuulutab tuba.
Alexander läks koridori, et kemmergus ära käia, kuid ei suutnud. Ta läks hoopis õue. Tagasi tulnud, võttis ta riidest lahti ja puges voodisse. Päev oli olnud pikk ja Alexander jäi peagi magama, ehkki jõudis enne juurelda, kas ka kapitalismil on oma lõhn.
Teine peatükk
Ellise saarele saabumine, 1943
Tatjana komberdas voodist välja ning läks akna juurde. Oli hommik ja õde pidi lapse varsti toitmiseks tema juurde tooma. Tatjana tõmbas valged kardinad kõrvale. Ta tegi lingi lahti ja püüdis akent üles lükata, kuid see oli kinni jäänud: värske valge värv oli raami kinni kleepinud. Tatjana tõukas kõvemini. Aken tuli lahti, Tatjana lükkas selle üles ja kummardus välja. Soe hommik lõhnas soolase vee järele.
Soolane vesi. Tatjana hingas sügavalt sisse ja naeratas siis. See lõhn meeldis talle. See erines tuttavatest lõhnadest.
Kajakad, kes oma kisaga õhku lõhestasid, olid tuttavad.
Vaade ei olnud tuttav.
New Yorgi sadam oli udusel hommikul klaassile rohekas veelaam, kaugemal nägi Tatjana kõrgeid hooneid ja paremal terendas läbi tiheda udu üks kuju, parem käsi lõõmava tõrvikuga üles tõstetud.
Lummatud silmi istus Tatjana akna all ja vaatas lahe taga paistvaid hooneid. Need olid nii kõrged! Ja nii ilusad, ja neid oli silmapiiril nii palju: teravtornid ja lamekatused sirutusid üles ja tõstsid sureliku inimese surematusse taevasse. Lendlevad linnud, vagur vesi, hoonetekogum sadama taga ja Atlandi ookeani suubuv klaassile sadam ise olid need, mida ta nägi. Siis hakkas tõusev päike Tatjanale silma paistma ja ta pidi pilgu ära pöörama. Sadam polnud enam nii klaassile, kui praamid ja puksiirid, igat masti lihtrid ja prahilaevad ning isegi mõned jahid hakkasid risti-rästi üle lahe sõitma ning nende viled ja pasunad kõlasid säärase kakofoonilise lustiga, et Tatjana tahtis akna kinni panna. Ta ei teinud seda.
Tatjana oli alati tahtnud ookeani näha. Ta oli näinud Musta merd ja Läänemerd ja palju järvi – Laadoga järve liigagi palju –, kuid mitte kunagi ookeani, ja Atlandi ookeanil oli Aleksander kord väikese poisina seilanud ning iseseisvuspäeva ilutulestikku vaadanud. Kas varsti polegi neljas juuli? Võib-olla näeb Tatjana ilutulestikku. Ta peab küsima Brendalt, medõelt, kes on veidi tõre ja edastab informatsiooni üsna pahuralt, näo alaosa – ja süda – kaitseks Tatjana eest maskiga kaetud.
„Jah,” ütles Brenda Tatjanale. „Tuleb ilutulestik. Neljas juuli on kahe päeva pärast. Tulevärk pole selline nagu enne sõda, aga midagi ikka. Sa pole veel nädalatki Ameerikas olnud, ja pärid ilutulestiku järele? Sa pead oma last nakkuse eest kaitsma ja ise terveks saama. Kas sa täna väljas jalutamas käisid? Sa ju tead, et arst käskis sul värskes õhus jalutamas käia ja suu kinni katta, et sa lapsele peale ei köhiks, ja keelas last tõsta, sest see kurnab sind – kas sa oled väljas käinud? Ja kuidas on hommikusöögiga?” Brenda rääkis Tatjana meelest alati liiga kiiresti, suisa nimme, et Tatjana aru ei saaks.
Isegi Brenda ei suutnud ära rikkuda hommikusööki: mune, sinki, tomateid ja piimaga kohvi (olgu või piimapulbriga). Tatjana sõi ja jõi voodil istudes. Ta pidi tunnistama, et sellised mugavused nagu linad, pehmed madratsid ja padjad ning paks villane tekk olid justkui leib – üliolulised.
„Kas sa tooksid nüüd mu poja? Ma pean teda toitma.” Tatjana rinnad olid täis.
Brenda lõi akna kinni. „Ära enam akent lahti tee,” ütles ta. „Laps saab külma.”
Tatjana naeris tasa. „Kas ta saab suveõhust külma?”
„Jah, niiskest, rõskest suveõhust küll.”
„Aga ise käskisid mul õue jalutama minna …”
„Õueõhk on õueõhk ja toaõhk on toaõhk,” kuulutas Brenda.
„Poiss pole minult tuberkuloosi saanud,” ütles Tatjana efekti mõttes valjusti köhides. „Palun too mulle laps.”
Kui Brenda oli lapse toonud ja Tatjana oli teda toitnud, läks ta ja tegi uuesti akna lahti ning istus aknalauale, poiss süles. „Vaata, Anthony,” sosistas Tatjana oma emakeeles – vene keeles. „Näed? Kas sa näed vett? Ilus, eks ole? Ja sadama taga on rahvarohkete tänavate ja parkidega suur linn. Anthony, niipea kui ma paranen, läheme ühe valjuhäälse praami peale ja kõnnime mööda New Yorgi tänavaid. Kas see meeldiks sulle?” Väikese poja nägu silitades vaatas Tatjana üle vee.
„Su isale meeldiks,” sosistas ta.
Kolmas peatükk
Morozovo, 1943
Matthew Sayers ilmus Aleksandri voodi äärde kella ühe paiku öösel ja nentis ilmselget. „Te olete ikka veel siin.” Ta pidas pausi. „Võib-olla teid ei viidagi ära.”
Doktor Sayers oli ameeriklane ja igavene optimist.
Aleksander raputas pead. „Kas te panite