Tapmisnimekiri. Frederick Forsyth
Читать онлайн книгу.
jälitajad ja kõik uurijad, ükskõik kus ja keda nad ka kütivad, vajavad ühte läbimurret. Vaid ühte. Kit Carson oli aga õnnega koos. Tema leidis kaks.
Esimeseks neist sai veider teismeline Centreville’i poiss, kes oma vanemate maja pööningukorruselt lahkuda ei julgenud, teiseks aga vana afgaani talumees, kes oli reuma tõttu sunnitud automaadi maha panema ning mägedest lahkuma.
Kolmas peatükk
ENAM-VÄHEM AINUS EBATAVALINE JA HULLJULGE tegu, millega Pakistani regulaararmee kolonelleitnant Musharraf Ali Shah oma elus hakkama sai, oli abiellumine. Tegelikult ei saanud hulljulguseks pidada abiellumist ennast, vaid tütarlast, kelle ta naiseks võttis.
Kahekümne viie aastase vallalise mehena oli ta 1979. aastal viibinud lühikest aega teenistuses Siacheni liustikul. See oli kõle ja metsik paik kaugel tema kodumaa põhjaosas, seal, kus piir puutus kokku Pakistani surmavaenlase Indiaga. Hiljem, 1984–1999 peeti Siachenis mitte eriti verist, kuid pikale veninud sõda. Sel ajal aga oli see lihtsalt külm, igav ja raske teenistuskoht.
Tollal veel leitnandi auastmes Ali Shah oli rahvuselt pandžab nagu enamus pakistanlasi ning pidi, just nagu ta vanemad kunagi olid teinud, sõlmima „hea” abielu, võttes karjääriredelil tõusmise huvides naiseks mõne kõrgema ohvitseri tütre või siis pangaarve kasvatamiseks mõne rikka kaupmehe tütre.
Mees oleks mõlema variandiga väga rahul olnud, sest ta polnud üldsegi pilkupüüdev isik. Tema oli kuulekas käsutäitja, kes korraldused sõna-sõnalt ja kõiki õigeid protseduurireegleid järgides täide viis. Kujutlusvõimet oli tal sama palju kui lapikleival. Kuid neis karmides mägedes kohtas ta imekaunist kohalikku neidu Sorayat, armus kõrvuni ja abiellus perekonna loa ja õnnistuseta.
Tüdruku perekond seevastu oli abieluga rahul, uskudes, et perekondlik side regulaararmee ohvitseriga toob karjäärivõimaluse mõnes tasandiku suuremas linnas. Nad lootsid saada suurt maja Rawalpindis või lausa Islamabadis. Kahjuks polnud Musharraf Ali Shah saatuse lemmik ning tal kulus kolonelleitnandi auastmeni jõudmiseks kolmkümmend aastat. Oli selge, et see jääbki tema karjääri laeks. Tal sündis 1980. aastal poeg, kes sai nimeks Zulfiqar.
Leitnant Ali Shah teenis soomustatud jalaväes ja sai ohvitseriks 1976. aastal, kahekümne ühe aastasena. Pärast esimest teenistusaega Siachenis sai ta kapteni auastme ning naasis koju viimaseid kuid raseda naisega. Abielupaari käsutusse anti väga tagasihoidlik maja Rawalpindi ohvitseride elupiirkonnas, mis kujutas endast sõjaväelinnakut paari miili kaugusel pealinnast Islamabadist.
Rohkem üllatusi polnud oodata. Kõigi Pakistani ohvitseride ümbersuunamised toimusid iga kahe või kolme aasta tagant ning jagunesid „rasketeks” ja „lihtsateks” kohtadeks. Rawalpindis, Lahore’is või Karachis on „kerge” teenistuskoht „koos perekonnaga”. Rasketeks kohtadeks, kuhu saadetakse vaid perekonnata ohvitsere, on näiteks Multan, Kharian, Afganistani viivas Khyberi kurus asuv Peshawar või taliibe täis Swat Valley. Ohvitseripoeg Zulfiqar sai kõigis isa teenistuskohtades koolis käia.
Kõigis Pakistani sõjaväelinnakutes on ohvitseride laste jaoks koolid, kuid need on kolme astmesse jaotatud. Madalaimad on riiklikud koolid, keskmised sõjaväekoolid ja nende jaoks, kelle rahakott seda lubab, eliiterakoolid. Ali Shahi perel polnud muud sissetulekut peale väga niru ohvitseripalga ja Zulfiqaril tuli käia sõjaväekoolides. Neil koolidel oli hea maine, sest neid juhiti hästi ja õppimine oli tasuta, lisaks pakkusid need koolid õpetajatööd paljude ohvitseride naistele.
Poiss lõpetas viieteistkümneaastasena kooli ja läks edasi õppima sõjaväekolledžisse, valides seal isa käsul inseneri eriala. See oskus tähendas automaatset sõjaväkke töölevõtmist ja ohvitserikohta. See juhtus aastal 1996. Kolmandal õppeaastal hakkasid vanemad märkama oma poja muutumist.
Nüüdseks majori auastmesse jõudnud Ali Shah oli loomulikult moslem. Ta täitis usukombeid, kuid mitte väga innukalt. Polnud mõeldav, et sa ei käi reedeti mošees või kohalviibimist nõudvatel ühispalvustel. Kuid see oli ka kõik, mida ta tegi. Tavaliselt kandis mees puhtalt prestiiži pärast ohvitserimundrit, kuid kui oli vaja tsiviilrõivastesse riietuda, pani ta selga meeste rahvusliku salwar kameez’i – kitsad püksid ja pika eest nööbitava kuue.
Isa märkas, et poeg kasvatab endale pulstis habet ja kannab usufanaatiku kufi-mütsi. Noormees palvetas viis korda päevas, nagu ette nähtud, ja tormas põlglikult toast välja, kui nägi isa viskiklaasiga. Vanemad arvasid, et küll see usuhullus mööda läheb.
Poeg süvenes Kashmir’i-teemalistesse kirjutistesse. See vaidlusalune piiriala oli Pakistani ja India suhteid juba 1947. aastast peale rikkunud. Teda hakkas ahvatlema Laskhar-e-Taiba vägivaldne äärmuslus. See terroristide grupp korraldas hiljem Mumbais veresauna.
Isa püüdis end rahustada mõttega, et aasta pärast lõpetab poeg kooli ning kas astub sõjaväkke või leiab insenerina tasuva töökoha, sest selle eriala inimeste järgi oli Pakistanis nõudlust. Kuid 2000. aasta suvel kukkus noormees eksamitel läbi ning jättis oma isa sügavaks meelehärmiks kooli lõpetamata, asudes araabia keelt õppima ning Koraani veerima. Koraani õppimine oli lubatud vaid araabia keeles.
See tekitas isa ja poja vahele esimesed tulised tülid. Major Ali Shah pani kõik rattad käima, et ta pojale antaks võimalus lõpueksamid uuesti teha, sest tema poeg olnud eksamite ajal haige. Siis tuli 9/11.
Nii nagu kogu maailm oli televiisoriekraanide ette tardunud, vaatas ka see perekond õudusega, kuidas reisilennukid Kaksiktorne rammisid. Poeg Zulfiqar oli erand, sest tema juubeldas häälekalt, kui telejaam videolõiku üha uuesti ja uuesti kordas. Siis vanemad taipasidki, et koos äärmusliku usklikkuse, džihaadi propageeriva Sayyid Qutbi ja tolle õpilase Azzami teoste pideva lugemise ning India põlgamisega on nende poeg hakanud ka Ameerikat ja kogu läänemaailma vihkama.
Sellel talvel tungisid USA väed Afganistani ja kuue nädalaga kukutas Põhja Allianss Ühendriikide eriüksuste toel Talibani valitsuse. Talibani külaline Osama bin Laden pages ühes suunas üle Pakistani piiri, kuid Talibani veider ühesilmne juht mulla Omar taandus teises suunas Pakistani provintsi Belutšistani ning jäi koos oma nõukogu ehk šuuraga Quetta linna pidama.
Pakistani jaoks polnud see probleem kaugeltki teoreetiline. Kõiki relvajõude valitses tegelikult luureteenistus ehk ISI. Iga mundrit kandev pakistanlane hoiab ISI-d kõrge au sees. Ja just ISI oli omal ajal Talibani loonud.
Veel enamgi, ülimalt suur osa ISI ohvitseridest olid radikaalsed islamiusulised, kes ei suutnud leppida võimalusega, et nende loodud Taliban või Al-Qaeda külalised võiksid olla USA-le lojaalsed. Nii tekkiski USA ja Pakistani vahel hõõrumine, mis kestab tänaseni. ISI juhtivad ohvitserid mitte üksnes ei teadnud, et bin Laden peidab end Abbotabadi kindluses, vaid lausa ehitasid talle selle.
2002. aasta varakevadel läks kõrge ISI delegatsioon Quettasse mulla Omari ja tema Quetta šuuraga kohtuma. Muidu poleks nad tagasihoidlikku major Ali Shahi endaga kaasa võtnud, kuid tekkis probleem: mitte keegi ISI ladvikust ei rääkinud puštu keelt. Mulla ja tema puštu järgijad ei rääkinud aga urdu keelt. Major Ali Shah ei osanud samuti puštut, kuid tema poeg oskas.
Majori naine oli puštulanna metsikutest põhja mägedest. Puštu oli ta emakeel. Tema poeg rääkis vabalt mõlemat keelt ning läks delegatsiooniga kaasa, ise temale langenud aust lausa joobunud. Islamabadi tagasi jõudes pidas noormees isaga maha viimase ägeda sõnasõja. Major seisis akna juures sirge seljaga, kui tema poeg kodust minema tormas. Vanemad ei näinud oma poega enam kunagi.
Inimene, kellele härra Kendrick seenior ukse avas, kandis vormiriietust. Mitte küll paraadvormi, kuid värskelt triigitud laigulist koos eraldusmärkide, pagunite ja aurahadega. Härra Kendrick sai aru, et külaline on merejalaväe kolonelleitnant, ning nähtu avaldas talle muljet.
Mulje avaldamine oligi asja mõte. TOSA heaks töötades ei kandnud Jälitaja pea mitte kunagi vormiriietust, sest see oleks tähelepanu tõmmanud. Ja tähelepanu pidi ta iga hinna eest vältima. Kuid härra Jimmy Kendrick oli kohaliku kooli majahoidja. Ta hooldas kooli keskkütet ning pühkis põrandaid. Merejalaväe kolonelid ei sattunud just iga päev tema ukselävele. Koristaja pidi olema aukartusest tummaks löödud.
„Härra