Teised saadavad Damiri välja. Uus Damir paistab mootorratta kõrval väga väike.

      „Hüvasti, kaarnapojad,” ütleb ta Alrikule ja Viggole. „Olge valvsad. Linnas on must nõid. Ma olen selles kindel.”

      „Me ei usalda mitte kedagi!” ütleb Viggo väga tõsiselt.

      „Oh, mu noor sõber,” vastab Damir. „Te peate inimesi usaldama. Must nõid seda tahabki, et inimesed üksteist ei usaldaks. Et nad üksteist kahtlustaksid ja tülli läheksid. Igapäevane sõbralikkus on kõige parem valvur.”

      „Ehh … mida?” küsib Viggo.

      „Kõige parem kaitse raamatukogule on rahu Mariefredis,” ütleb Damir. „Pax Mariae. Kui inimesed kartma hakkavad ja vaenulikuks muutuvad, kui pimedus inimeste südames kanda kinnitab, nõrgendab see maagilist kaitset. Praegu see juba nõrgenebki. Te näete ju, et raamatukogu laest on hakanud krohvi pudenema.”

      „Kas selle pärast pääseski loitsusau raamatukogust välja?” küsib Alrik. „Selle pärast, et maagiline kaitse on nõrgenenud?”

      „Jah,” vastab Damir. „Mõned keelatud riiuli raamatud igatsevad oma süngete isandate järele. Must nõid andis oma väe edimmule, mis pääses lahti. Ja edimmu andis loitsusaua mustale nõiale. Ja sina, Estrid …”