Naljakas tüdruk. Nick Hornby
Читать онлайн книгу.
ütles Bill.
„Ma tulin võitjaks,” ütles Sophie, enne kui jõudis sõnal sabast kinni saada. „Ma olin Miss Blackpool. Viis minutit.”
„No see seletab kõik!” ütles Clive.
„Mida see seletab?” küsis Dennis.
„No sa vaata teda!”
„Ma arvan, et Sophie võitis iludusvõistluse tänu sellele, kuidas ta välja näeb,” ütles Dennis. „Ma ei usu, et ta näeb selline välja, kuna ta võitis iludusvõistluse.”
„Miks ainult viis minutit?” küsis Tony.
„Sest siis ma taipasin, et ma ei taha iluduskuninganna olla ja et ma ei suuda enam Blackpoolis elada. Ma tahtsin Londonisse tulla ja … No ma tahan Lucille Balliks hakata.”
„Ahaa,” ütles Bill. „Sel jutul on juba jumet.”
„On või?” küsis Sophie.
„Muidugi on,” ütles Bill. „Me kõik armastame Lucyt.”
„Ausalt?”
„Me oleme komöödiaõpilased,” ütles Tony. „Meile meeldivad kõik, kes on naljakad.”
„Lucy on meile omainimene,” ütles Dennis. „Galton ja Simpson on mõistagi meie Shakespeare. Aga tema on meie Jane Austen.”
„Ja me oleme sõna otseses mõttes õpilased,” ütles Bill. „Me vaatame ja kuulame igasuguseid asju mitu korda üle. Me eelistame kordussaateid, sest siis me saame kõike üksipulgi lahti harutada.”
Sophie purskas äkki oma tohutuks piinlikkuseks nutma. Ta polnud aimanud, et hakkab kohe nutma, ega mõistnud oma tundetulva ägedust.
„On sinuga kõik korras?” küsis Dennis.
„Jah,” ütles Sophie. „Vabandust.”
„Tahad sa tänaseks lõpetada? Sa võid homme tagasi tulla ja me kõik võime veel veidi rääkida.”
„Ei,” ütles Sophie. „Kõik on hästi. Selles asi ongi. Mul on siin tore.”
Kaks tundi hiljem olid nad kõik ikka veel seal.
„Mis te arvate? Alan on nägus snooblik vihane konservatiiv. Cicely on ilus, kergesti solvuv leiboristide poolt hääletav põhjainglanna,” ütles Bill.
„Vaevalt et ta nimi siis Cicely oleks, mis?” ütles Clive.
„Õige jah,” ütles Bill. „Mis me talle nimeks paneme?”
„Mis Blackpooliga kokku passib?” küsis Tony.
„Brenda,” ütles Clive. „Beryl.”
„Kuidas oleks Barbara?” küsis Dennis. „Blackpooli Barbara?”
Nad kõik vaatasid Sophie’ poole, kes paistis olevat vestluse vastu huvi kaotanud ja vahtis pingsalt lakke.
„Mulle meeldib,” ütles Tony. „Mitte liiga labane. Parasjagu labane. Alan ja Barbara.”
„Mulle Alan ei meeldi,” ütles Clive.
„Tule taevas appi, mis sel Alanil viga on?”
„Minu meelest tahab Clive öelda, et kui Sophie’l nime vahetatakse, siis temal peaks ka vahetama,” ütles Bill.
„Asi pole üldsegi selles,” ütles Clive tigedalt. „Algkoolis oli mu parima sõbra nimi Alan. Ta sai Londoni pommitamises surma.”
„Vean kihla, et see on alatu vale,” ütles Tony.
Clive muigas.
„Just sõna „sõber” reetis seda,” ütles Bill. „Sul pole elu sees ühtki sõpra olnud.”
„Mis sa oma nimeks siis tahad?”
„Quentin.”
„Keegi ei taha vaadata telelavastust mingist Quentinist.”
„Siis Jim.”
„Ah, mul on suva,” ütles Bill. „Jim sobib väga hästi. Jim ja Barbara. Nii, kuidas neist ikkagi paar sai?”
„Ta tegi Barbarale tite,” ütles Clive.
„Küll sa näed, et ei teinud,” ütles Sophie kindlalt.
„Mina ka ei usu, et see kõrgemal pool eriti soojalt vastu võetaks,” ütles Dennis.
„No läheb jälle lahti,” ütles Bill.
Dennis meeldis Billile ja Tonyle väga, ja mitte ainult seetõttu, et nemad talle väga meeldisid. Dennis oli nutikas ja entusiastlik ja lõpmata julgustav. Kuid ta oli oma pruunide samss-saabaste ninaotsteni BBC-mees ning tema mänglevus kippus kaduma, kui talle tundus, et korporatsiooni tulevik või tema enda tulevik selle sees on ohus, olgu see oht siis tõeline või kujutletud.
„T. D. oleks küll käpp.”
T. D. ehk Teine Dennis, nagu teda ainult nende väikses ringis tunti, oli Dennis Main Wilson, teine BBC komöödiaprodutsent, palju kogenum ja edukam kui S. D. – See Dennis. Kui Tonyl ja Billil oli igav või nad tundsid, et ei suuda mõnda ideed Dennisele pähe määrida, käisid nad välja Teise Dennise nime ning maalisid nende võimalikust ühisest elust paar minutit idüllilist sõnapilti.
„Ütle T. D. kohta, mida tahad, aga tema seisab oma stsenaristide eest nagu müür,” ütles Bill teeseldud nukrusega.
„No nüüd lähed sa küll liiale,” ütles Dennis. „Ma olen alati teie eest seisnud nagu müür. Alati. Isegi kui lahing on juba kaotatud ja minu pihta sajab pomme vasakult ja paremalt. Isegi kui … Isegi kui müüri vundamendis on igavesed pirakad augud. Nagu siin praegu olid.”
Tony ja Bill pistsid lustlikult huilgama.
„Pidage meeles, et ma olen lihast ja verest inimene,” ütles Sophie.
Kõik jäid teda vahtima.
„Selles mõttes, et ma olen Põhjast Londonisse tulnud. Ja ma olen tuttavaks saanud upsaka snoobiga. Aga järsku ma sain temaga tuttavaks kuskil mujal.”
„Ah soo?” ütles Clive. „Näiteks kus?”
„Ma töötasin varem Derry and Tomsis,” ütles Sophie. „Oled sa mõnes säärases kohas kunagi käinud?”
„Palju kordi,” ütles Clive. „Ja ma pole neist, kes mind teenindasid, mitte kedagi naiseks võtnud.”
„Või ööklubis? Järsku ma olin Whisky A Go Go-s kiisuke. Ma kunagi kaalusin seda.”
„Jaa, muidugi. Selleks need tüdrukud ongi – et koju viia ja emale ette näidata.”
„Aga sinu tegelaskuju ei pea täpselt sinu moodi olema,” ütles Sophie. „Sul võiks soontes voolata inimveri. Sa võiksid olla intellektuaal, kes ilusate tüdrukutega eriti tihti ei kohtu.”
„Jah,” ütles Bill. „Sophie’l on õigus. Sa, Clive, võiksid katsuda näidelda.”
„Ma kohtun kogu aeg ilusate tüdrukutega,” ütles Clive. „Ja nemad tahavad minuga uuesti kohtuda.”
„Ta vist rääkis sellest intellektuaalsest poolest,” ütles Tony.
„Võiksid sa kunagi armuda inimesse, kes sulle kõrtsis õlut kallab?” küsis Dennis.
„Vaat kui naljakas lugu,” lausus Clive. „Argyll Armsis töötab baarileti taga tüdruk, kellele ma olen lausa abieluettepaneku teinud. Ma olin tookord purjus. Aga mul oli täiesti tõsi taga.”
„Näete siis,” ütles Dennis. „Barbara töötab kõrtsis ja Jim tuleb sinna ühe sõbraga kokku saama …”
„Aga mingi kuramuse toori pole ma nõus olema,” ütles Clive. „Selle pundi poolt ei hääleta järgmisel nädalal Londonis ükski täie mõistusega inimene. Oot, aga Jim pidi ju Downing Street 10-s töötama?”
Tony ja Bill olid unustanud, et „Abieluõndsuse?” õnnetu abielumees pidi algselt olema mingisugune