Kasevälja. Erik Tohvri
Читать онлайн книгу.
kõikide nende klaaspindade taga kasvasid kurgid, ainult kurgid, ja paar naisinimest olid tegevuses saagi korjamisega.
“Tiiu…? Jaa, on siin!” vastati pärimisele võõrapärase aktsendiga ja keegi läks kurgimetsa jäetud teerada mööda tahapoole, küsitut otsima.
Ligi kolm kuud pole näinud… Milliseks ta on muutunud, kuidas ta mind vastu võtab? Kas ta on solvunud ja sõnades salvav või oma meest jälle nähes kogunisti rõõmus ja leplik? Või keelduv ja tõrjuv, lõplikult ja pöördumatult? Aga Meeli ütles, et ta on valmis rääkima …
Ja siis ta ilmuski rohelisest kurgimetsast – veidi määrdunud hallis kitlis, kirju sitsrätik heledaid juukseid katmas. Tiiu, tema naine, Kasevälja perenaine…
“Sa siis ikka tulid…” olid naise tervitussõnad, aga hetkeks tõstetud pilk langes sealsamas põrandale.
“Muidugi tulin! Ma ei saanud ju teisiti, kõik on segamini löödud, kogu elu… Läheme, istume bussi, räägime!”
“Ega siin rääkimiseks aega ei anta, võtavad kohe palgast maha…” Tiiu viskas pilgu üle õla teiste tegijate suunas. “Võtku pealegi, mul ükskõik, nagunii on sellest siin kõrini!”
See andis Reinule lootust. Ilmselt oli naine kogenud, et elu siin kauges kolkas polegi meelakkumine. Nad ronisid bussiistmele, nii kui vanastigi, nagu viibiksid jälle Kaseväljal ja asutaksid koos linna sõitma.
“Tiiu, ma… ma olen sind taga igatsenud! Tule koju tagasi!” ütles mees ühe hingetõmbega, jäädes ise pingeliselt kuulatama, kuidas see spontaanne avaldus teisele mõjub. Naine aga vaatas üksisilmi autoaknal ukerdavat kärbest ega rutanud vastama. Pärast Meeli visiiti oli ta oodanud, et Rein varsti ilmub; aga et see toimus juba vahetult kolmandal päeval, pidi olema märk sellest, et mees juhtunut tõesti kahetseb ja teda tagasi tahab.
“Need asjad ei käi nii lihtsalt…”
“Ma tean, et ei käi! Aga mina ju sind ära ei ajanud. Tõsi, ma käitusin inetult, süüdistasin sind, mõtlemata, mis sellest tulla võib. Aga katsu ka minust aru saada, Argo oli ju minu elu eesmärgi, Kasevälja mustertalu, tuhaks teinud ja sina kiitsid selle heaks…” Rein oli tahtmatult häält tõstnud, aga nähes, kuidas Tiiu selle peale pea õlgade vahele tõmbas, vahetas tooni. “Ma olen järele mõelnud ja aru saanud, et tegin valesti. Ma arvestasin, et kõik peavad mõtlema nagu mina – sina ja Argo ja… Aga see oli vale! Igaühel on õigus oma elu ise määrata! Ja lõpuks, me pole ju veel nii vanad, et varsti surema hakata, me jõuame veel kahekesi Kaseväljat pidada.”
“Ja looma moodi tööd teha!” lõpetas Tiiu mehe lause ning Rein taipas, et kerget võitu siit loota ei ole. Naine võis oma järelemõtlemata sammu küll kahetseda, kuid sellest, mis ta Kaseväljal välja ütelnud oli, ta ei loobu.
“Jah, ma olen nõus, et nõudsin sinult liiga palju. Ülekohtuselt palju! Aga mitte enda pärast, see oli siis, kui tahtsin rohkem sissetulekut saada. Selleks, et Kaseväljale investeerida! Aga nüüd ma enam seda ei mõtle, pärast meid läheb talu nagunii võõrastele ja meie saame ka vähema vaevaga ära elatud.”
Tiiu ei vaadanud ikka veel mehe poole. Näis, et ta otsib jutule jätku, midagi oli tal hinge peal, mis siinsamas õiendamist nõudis.
“Sul oli seal teine naine majas.”
Nii. Oligi käes see hetk, millest Rein oli mitmeid ja mitmeid kordi mõelnud – tõerääkimise hetk. Kas üritada midagi pehmendada või rääkida kõik nii, nagu oli?
“Mina ei ole kedagi Kaseväljale kutsunud! Kui sa olid ära läinud, siin ma kukkusin jooma, sest tundus, et elu on läbi… Ja siis… siis tuli see Anne. Tead küll, Oksa Anne, Marta vennatütar. Tuli ja hakkas mind pöörama, koristas ja tegi süüa ja… Ei, ega ta Kaseväljal ei elanud ja iga päev ei käinud, aga vahetevahel,” lisas mees kiiresti, märgates Tiiu kulmude vahele sügavat kortsu tekkivat.
“Noh, öösel ta ju ikkagi oli…” ütles Tiiu peaaegu sosinal.
“Jah, paar-kolm ööd oli tõesti. Siis, kui tal supermarketis vabad päevad olid. Küsis luba ja ma lubasin tal ööseks jääda.”
“Miks ta sinu juures käis?”
Selles Tiiu küsimuses oli pinget. See nõudis otsest vastust.
“Eks… eks tahtis Kaseväljale perenaiseks tulla, mis muud. Öeldakse, et loodus ei salli tühja kohta.” Rein jäi pingeliselt naist silmitsema ja nähes, et too ei oska jätkata, lisas tillukese satiirinoodiga: “Nagu näed, kõik naised ei peagi taluperenaise ametit alandavaks.”
See oli pahasti öeldud, mees taipas seda hetkega, nähes, kuidas Tiiu tegi liigutuse, nagu tahaks ta bussi ukse avada ja ära minna. Ning ta lisas kiirustades:
“Tema tahtis küll hoopis muud, hakkas mulle auku pähe rääkima, et Kaseväljast turismitalu teha, ogar niisugune!”
“Nii… Et pidasite siis kohe tulevikuplaane?”
“Mingeid plaane me ei pidanud! Tema ajas oma joru, ega seda juttu ei saanud tõsiselt võtta. Aga ta oli selle nimel kõigeks valmis!”
“Jaa, ma sain sellest aru,” noogutas Tiiu ning Rein ei osanud tema ilmest midagi välja lugeda.
“Said aru?”
“Muidugi! Kui sulle ootamatult kõrva karjutakse, teine naine sinu meest voodisse kutsub…”
Kuradi Anne… Kuratlik ja salakaval naine!
“Ütle, Tiiu… Ütle, kas ma sinuga siis, telefonis, rääkisin halvasti?”
“Ei. Sellepärast oligi kõik nii vastikult ootamatu!”
“Just! Anne kuulis, sai aru, et ma sinuga räägin. Ja ilusasti räägin, olin sind juba nii kaua igatsenud ja sinu kõnet oodanud. Siis ta selle välja mõtleski, et meid lõplikult riidu ajada. Hiilis tasakesi ligi ja karjus otse torusse!”
Jälle tekkis kaubabussi kabiini vaikus. Tiiu ilme oli pehmenenud, kuid ta hoidis oma pilku endiselt Reinust kõrval. Ja küsis siis, vaikselt ja seda tungivamalt ootamatu küsimuse:
“Ütle ausalt – mis sul seljas oli, kui sa minuga rääkisid? Siis, telefonijutu ajal?”
Rein sulges silmad ja tegi, nagu mõtleks. Küsimus oli ootamatu ja seda tabavam, sest mees teadis ülihästi vastust. Talle viirastusid tolle õhtu sündmused üksikkaadritena nagu mingis multifilmis. Kõik, detailideni… Soojaks, liigagi soojaks köetud toad. Magamistoast kumav hämar valgus. Valge telefonitoru käes, selles Tiiu hääl. Aga mis seljas oli? Mitte midagi, ta oli ju telefonihelina peale otse voodist tõusnud.
“Ma ei mäleta täpselt… Ju siis tavalised riided, see ei olnud ju veel nii hilja, et ma maganud oleksin.” Jumal annab hädavale andeks, mõtles Rein. Sest praegu on ju hädaolukord, ainus mõtlemata sõna võib kõik jälle ära rikkuda. “Ja siis, pärast seda, ma viskasin Anne kohemaid majast välja! Pani jope selga, istus oma autosse ja vuristas minema, lõplikult! Pärast seda ma teda näinud ei ole!”
“Kas tal oli siis auto?” küsis Tiiu ja see oli hea märk. Naine sai oma tähelepanu siiski hajutada ka kõrvalisematele seikadele.
“Jaa, ta oli ostnud ühe pisikese. Kus ta muidu oleks Kaseväljale saanud.”
“Ma arvasin, et sa käisid teda toomas,” noogutas Tiiu juba julgemalt.
“See veel puudus! Ma ju ütlesin, et ta tuli ise, ronis nagu prussakas kallale.”
“Jumal küll, aeg läheb, mind oodatakse tööle…” kohkus Tiiu.
“Mis tähtsust sel enam on? Sa ju lõpetad siin nagunii selle rügamise ära ja tuled Kaseväljale tagasi, eks?”
Tiiu vakatas, sulges silmad ja mõtles.
“Ma pean mõtlema, see polegi nii lihtne. Ema on juba harjunud, et me koos oleme ja…”
“Ema me võtame kaasa, ma juba rääkisin temaga, ta oli nõus!” ütles Rein ühe hingetõmbega. Nii, nagu ikka trumpi lauale käiakse.
“Ema…