Krati nimi oli Peetrus. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
veel täiskuu juhtub olema – ristteele minema. Sinna võib ka kingi, või mis talle tahetakse anda, lihtsalt niisama maha jätta. Ainult veretilgad, kui krati tegemine plaanis, tuleb talle küll isiklikult peole tilgutada. Mõni kavalam külamees olla küll ka punase marjasahvtiga Vanapoisi ära petnud.
Nüüd rääkis Bonifatius, et ta Vanapagana-sugustest ka mitmel pool mujal maailmas kuulnud on. Ainult eriti raevukad demonoloogid-sofistid ei tahtvat neid – küllap vist rassistlikel kaalutlustel – hästi tunnistada. Need mehed on nimelt väga truud klassikalisele Beelzebulile. Ent nüüd, valgustatumal ajal, ei sobi nähtavasti enam nii kitsarinnaline olla – teiste rahvaste suveräänseid kurivaime tuleks tunnustada vähemalt de facto.
Seepeale tegi Bonifatius ühte oma kaustikusse sissekande Vanapagana ja täide kohta.
„Jah, aga miks too härrasmees, kui nii väljendada võib, just ristteid eelistab?” päris ta.
Paulus jäi vastuse võlgu.
„Küllap armastab ta valikuvabadust,” mediteeris Bonifatius poolvaljult. „Iseenesest kiiduväärt joon. Ainult et usk, nagu peaks just ristteedel see kõige suurem valikuvabadus olema, osutab küll teatud piiratusele. Klassikalise Demiurgi antipood tunneb end küll kõikjal vabalt.”
Bonifatius oli leebunud. Ta andis pihlapulgakesed taas Paulusele ning arvas, et toimetatagu need pealegi mõnel neljapäeval paharetile. Ja küll oleks tore, kui täid tõesti siinmail pärast seda väheneksid. Kas ehk ei tasuks koguni abtissi ruumides – muidugi salaja – seda metoodikat proovida? Ehk aitab?
„Kindel mis kindel. Meie saime kodus neist vaevajatest kah sel kombel lahti. Aap viis ristteele ja asi ants.”
Bonifatius kuivatas oma sissekirjutuse peene liivaga; Paulus oli päris uhke, et temagi tarkused niisugusesse raamatusse pääsesid.
„On sul ehk veel midagi täirahva kohta pajatada? küsis Bonifatius.
„Nad on sellepärast loodud, et inimsugu liialt laisaks ei jääks,” oli Paulus väle vastama.
Selles küsimuses, nentis Bonifatius, olevat ka nende armas abtiss samal arvamusel.
„Ah jaa – tingude, täi laste kohta on veel ka midagi räägitud… Aga see võib ka tühi lora olla Need tingud olnud muiste nii vihased, et seni inimeste pead närinud ja puurinud, kuni teiselt poolt hakanud valge paistma. Inimesed kaevanud Taevataadile. Kohe määranud too: ting jäägu juuste külge kinni. Ja nii ongi ta seal tänapäevani.”
Bonifatius arvas, et pidid ikka küll neil inimestel tühjad peakolud olema, ja lõi oma kaustiku plaksuga kinni.
„Homseks, Paulus, mu poeg, loodan ma, et teed mullegi niisuguse täide vangitorni.”
„Saab tehtud.”
3
Vend Bonifatiuse kellad olid paari päeva jao liiva igaviku poole norutanud. Kloostriaed kosus kenasti ja ka alkeemilise roosiaia harija oli heas tujus. Mustast Draakonist oldi Punase Tiigrini jõutud, mis tuleviku suhtes kõige paremaid lootusi äratas. Seepärast oli Paulus üllatatud ja ehmatatud, kui ta ühel õhtueelsel ajal Bonifatiuse ütlemata kurvas meeleolus, jah, üsna meeleäraheitmise piiril eest leidis. Vend oli oma mungarüü taskud pahempidi pööranud, särgigi lahti nöörinud ning vaatas lohutul pilgul klaretipudeli poole.
„Mida ei ole, seda ei ole. Ta on kadunud. Ja ma kardan, et ma tean, kuhu ta kadus. Oh, mind õnnetut! Oh, mind häbistatut! Sinu õpetaja aetakse meie turvalisest paigast peatselt minema.” Kurb mees lonksas klaretti, kuid tema tuju ei tõusnud sellest hüvast rüüpest üldse.
„Mis teil kadunud on, õpetaja? Oli see midagi eriliselt väärtuslikku? Ehk otsime koos?” söandas Paulus pärida.
„Sellel pole mingit mõtet. Ma olen üsna kindel, et see on meie ema Agnese voodi all. Too voodi on nimelt väga madal, ja kui ma oma suitsutossu-sakramenti tegin ning peale muu ka pihlapuust torusse täisid korjasin, pugesin ma voodi alla, kust alles pärast suurt rassimist jälle välja sain. Ma pidin koguni oma rüüst välja pugema. Sinna see siis kukkus ja küllap jäigi. Kindel mis kindel,” ägas Bonifatius. „Ja nüüd kahtlustatakse mind peagi mungatõotuse murdmises ja teistes suurtes pattudes, sest asitõend leitakse varsti. Juba järgmise kuu esimesel päeval, sest siis tehakse nagu ikka kogu kloostris suurpuhastust. Jah, nädala aja pärast pannakse sinu õpetajale, Paulus, sulg sappa…”
„See?” usaldas Paulus pärida. „Mis see see siis õieti on?”
„Üks õnnetu sukapael,” oigas Bonifatius. „Naisterahva sukapael.”
„Naisterahva sukapael?!” Nüüd ei osanud Pauluski tükil ajal musta ega valget kosta. „Ja kust sai üks naisterahva sukapeal teie kõrgeauliku taskusse?” küsis ta lõpuks areldi.
Bonifatius ei vastanud esiotsa midagi, ta hoopis nööris oma mungarüü aegamisi kinni, ja viiv hiljem jalutasidki nad juba aiateel.
„See oli üks kaunis ja kallis mälestus minu nooruspäevadest,” alustas Bonifatius ning ta pühkis silmanurka ilmunud pisara. „Hea Paulus, ma tahan loota, et sa minu sõnadesse usud. Minu hingel pole ühtegi süüd ega pattu, kuid üsna lootusetu asi on seda teistele ära tõestada…”
Paulus kinnitas, et ta oma õpetaja iga sõna nagu püha tõde usub, mispeale ta järgmise loo kuulda sai. Ammu-ammu, siis kui Bonifatius oli veel noor mees ja kaevas oma esimesi peenraid nende imeaeda, tekkisid tal sõbralikud ja puhthingelised suhted ühe kena maarahva soost neiuga, kes võhikõena siia kloostrisse oli tööle palgatud. Magdaleenaks, vahel ka Magdaks kutsuti seda ontlikku, kombelist linalakk-piigat, kes virga laudatöölisena silma paistis. Ta kasvatas Püha Antoniuse auks sigu (Antonius ehk maakeeli Tõnn on teatavasti seakasvatuse kaitsja ja taganttõukaja), aga ka lehmad armastasid Magdaleenat väga. Paaril korral oli Bonifatius poolsalatsi jälginud, kuidas tüdruku peened, aga tugevad sõrmed piima lüpsinõusse nõristasid; ja eales ei löönud ka kärsitumad lehmad tema piimanõud ümber. Neitsil oli lubatud kloostriaiast väikese kärukesega peedilehti ning muud rohukraami elajatele toiduks vedada. Bonifatius tegi neist Magdaleena tarvis ilusad kuhjakesed, ja ehkki teda ei soovitatud neidu oma lähedusega ehmatada, oli ta paaril korral end siiski usaldanud hernepeenrasse peita, taimevarred varjava pärjana ümber pea põimitud, et neiu toimetusi salamisi jälgida. Ühel ilusal päeval söandas ta sealt koguni fauni kombel vaikse „Ku-ku!” hõigata, mille peale neitsi küll õrnalt kiljatas, kuid siiski pelgu ei jooksnud. Nii nende tutvus sõlmuski. Järgmisel korral, kui Bonifatius taas osavasti kukulinnu häält järele tegi, hakkas Magdaleena hoopis lõbusasti naerma ja ütles, et need hernevarred noorele mehele juustesse päris hästi sobivat. Muidugi ei tulnud kahe noore inimese vestlustest kloostriaias suurt midagi välja, kuid pärast seda, kui Magdaleena oli Bonifatiusele kurtnud, et ta õige harimata on kuid väga ja väga tahaks Looja imetegude ning Püha Kiriku ajaloo kohta palju enamat kuulda saada, kui see lihtsal lehmatüdrukul võimalik, tundnud Bonifatius suurt tungi temale neid õnnestavaid teadmisi edasi anda. Ta leidis, et see on lausa tema kohus! Nagu kevadised veenired ka läbi suurte hangede endale siiski lõpuks tee leiavad, nii on ka haridusesooviga: võimalus targemaks saada leitakse varem või hiljem.
Sel ammusel ajal lasus Bonifatiuse õlgadel üks meeldiv kohustus. Kuna tema õpetaja aednikukunstides juba eakas inimene oli ning luuvalu põdes, siis jäi üsna tihti linnaskäimine Bonifatiuse hooleks. Ta käis kord kuus reisitõllaga Tallinnas, kus Saiakangi ees mitmete juurte ja seemnetega kaubeldi. Algul käidi muidugi Augustinusega – mis oli õpetaja nimi – kahekesi, kuid kuna Bonifatius end üsna peatselt juba heaks taimetundjaks võis pidada, siis usaldas tema õpetaja vahetevahel need käigud temale. Manitsedes sealjuures muidugi kiusatustest hoiduma.
„Neiu Magdaleena,” sosistas Bonifatius kord varjavast hernepeenrast, „järgmisel esmaspäeval lähen mina Tallinna linna seemnete ostukäigule. Kohe hommikul vara. Pühavaimu kiriku käigu juurde. Kui ka teie, neitsi Magdaleena, sinna satuksite, oleks meil ehk võimalik mingil moel pisut juttu puhuda. Vahest saan ma teid mõne õpetussõnaga abistada ning ühtteist selgust teie teadmiste poole püüdlevale vaimule tuua…”
„Ma saadan siis esmaspäevaks oma õe seie töösse”