…ta läheb oma kindlal arstikõnnakul, mida ta alles omandama õpib, mööda pikka madalat haiglakoridori – see on tuttav käik, ta tunneb teed, kus eksimine pole võimalik: see on see koridor, mis on keldriehk n. – ö. tänavakorrusel, kus tavaöödel ei käida ja mida kasutavad vaid kiirabiautod, et lamavat patsienti liftini sõidutada. Või harvem surnuraamid, et seda, kes veel äsja inimene oli, viia ta viimsele kohtamisele – koroneriga. Ta on noor. Ja üksi. Vaid laeplafoonid valgustavad käiku varje tekitamata ülalt, ühtegi kõrvalust pole, karta pole midagi ega kedagi. Kui ta on jõudnud umbes poole koridori peale, hakkab selja tagant kostma mehine laul: „Karmeen, kõik ei ole möödas…” Hääl muutub ikka valjemaks ja valjemaks ja tuleb ikka lähemale ja lähemale. Ta teab, kes laulab – see on ta Kõige Kallim Kallim.

       „Toreadoor, nüüd eedasii…” Ja siis ongi ta tema ees: ühel põlvel, lillekimp püsti peos…

      Ta ärkab vastutahtsi. On pühapäevahommik, mil kõik normaalsed inimesed lõunani magada võivad. Normaalsed inimesed, aga mitte Osakonnajuhatajad, kes on lubanud teise arsti eest valvesse minna. Osakonnajuhatajad reeglina valveid ei tee, aga vast ülikooli lõpetanud doktor Lia, – nii teda kõik kutsuvad, ka patsiendid, ja keda ta täna asendab – on nii noor ja nii armunud… Tundub, et kisub pulmadeks.

      – — -

      Osakonnajuhatajaks ei sünnita ega saada, Osakonnajuhataja valivad ametisse ta enese kolleegid ja see on isegi suurem tunnustus kui mingi riiklik autasu. Kuigi ka selle on ta saanud: Eesti Punase Risti teenetemärgi, mis ongi meie ordenitest kõige ilusam. Osakonnajuhatajaks jääb ta kuni pensionileminekuni, sest selleni on jäänud veel nii vähe elada. Teenetemärk kestab kauem kui praksis…

      – — -

      „See on see rutiin – jätta klassikaraadio ööseks mängima,” mõtleb ta ja avastab, et sedapuhku on ta ka lugemislambi oma pea kohal põlema unustanud.

      Kõige Kallim Kallim, nii kutsus ta oma esimest meest ja elu suurt ning ainsat armu. Temagi oli oma ainsa armu ainus arm, mida tuleb ju tegelikult väga harva ette. „Reichenberg, vaata ette, Reichenberg,” oli ta juba tutvumise ajal öelnud. „Ma võrgutan su ära, Reichenberg!” Ja nii see läks.

      Tõesti-tõesti. On olemas armastust, mis kiirgab väljapoole. Kui nad sisenevad ruumi – need armastajad – saabub hetkeks vaikus. Inimesed vakatavad, tekib nagu stoppkaader. Helendus.

      Nad suutsid seda helendust säilitada ka pärast abiellumist. Ka pärast tütre sündi. „Kuni surm meid lahutab.”

      Ja seda ta tegi.

      Ühel hirmsal hommikul, kui tütar oli kolmene ja ta ise juba praktiseeriv arst Ülikooli Kliinikumis, tuli kohutav teade: Karl Reichenberg on Emajõe ääres surnukspussitatud. Pätid ja röövmõrv. Kulus kümme pikka aastat enne kui ta sellest üle sai.

      Alles siis märkas ta, et tal on juba ammu austaja – eesti kuulsaim südamekirurg dr. Laurson.Tütar oli viisteist, kui nad abiellusid. Ei, mitte armastusest – armastus oli viimseni Karli peale ära kulutatud. Pigem hirmust üksi vananemise ees. Paul Laurson oli „üks kindel linn ja varjupaik“. Lahutatud lasteta mees neljakümnendates, mees parimas eas, Dagmarist kuus aastat vanem, aga seda kindlam linn ja seda turvalisem varjupaik. Pealegi sai ta tema selleks ajaks juba murdeast välja kasvanud neiuohtu tütrega otsekohe suurepärase kontakti. Seegi õnn kestis vaid aasta. Siis selgus tülgastav tõsisasi: Paul Laurson polnud saavutanud mitte ainult suurepärast kontakti ta varaküpse tütrega, vaid tal oli tekkinud temaga ka järjest süvenev suurepärane kontakt ning siginenud mitte just väga süütu romaan alaealisega. Järgnes šokk teadasaamisest (ka tütre rasedusest, millega oli hilja midagi ette võtta ja ega ta arstina seda ka pooldanud), samal õhtul oli tüli, kohutav arveteklaarimine, lubadus tüdrukuga abielluda, kui Dagmar vaid lahutuse annab, Pauli kodunt lahkumine (uksi paugutades), autoavarii, surm. Kõik ühel õhtul. Surma põhjus: suur kiirus, infarkt autoroolis ja sõit vastu tänavavalgustusposti juba pärast surma… Sümboolne lõpp südamekirurgile.