On nagu pole. Alan Adojaan
Читать онлайн книгу.
äga avarad
EELLUGU
See pole reisiraamat, kaugel sellest. See pole roadmovie käsikiri, oh ei. Pole see ka mingi eneseabiõpik, kindlasti mitte. See ei ole autobiograafia, hahaha. See ei taha olla sugugi naljaraamat. See on üsna kaugel armastuslooks nimetamisest. Üldse mitte kohe pole see sügav sisekaemus. Kindlasti pole need lood siin kaante vahel välja mõeldud. Nüüd Sa tead, mida see raamat pole.
Minu elu on suuremas osas kulgenud üles-alla tsüklitena. Head ja halvad ajad vahelduvad pidevalt nagu naiste tujud, börsitrendid või aastaajad. Stabiilsus ja rutiin on minule täiesti tundmatud mõisted. Kuigi ilmselt ka kogu universum on üles ehitatud tsüklilistele protsessidele, nii et selles pole tegelikult midagi imestamisväärset ega erilist. Igal juhul käib see üles-alla perioodilisuse rütm mul üsna regulaarselt läbi elu. Kui kolm aastat on kõik ülesmäge läinud ja mingit suuremat paska pole juhtunud, siis muutun ma rahutuks ja ärevaks, hakkan kõike kahtlustama ja valmistun suuremaks litakaks.
Ega see kunagi ka tulemata pole jäänud. Olen õppinud märke lugema ning avastanud, et teatavaid katalüsaatoreid või sisendimpulsse asjade eskaleerumiseks või plahvatuseks olen teinekord ka ise andnud. Või noh, alateadlikult võib-olla alati. Sest mul on vaja vaheldust, uusi emotsioone, asukohavahetust, uusi inimesi, suhteid ja väljakutseid. Täna on see kõik nagu arusaadavalt oma kohale asetunud ja põhjus-tagajärg seosed on mõistetavad. Kunagi aga tundus kõik mingi kurja kõrgema plaanina, mis on võtnud nõuks mind karistada iga kord, kui liiga hästi hakkab minema, ning seab mu teele keerulisi ülesandeid hullumeelsete suhete, erinevate pahanduste ja kohustuste näol. Võib-olla see kõik ongi osa suuremast plaanist ja eksamineerimisest – seda ilmselt ei saa kunagi teada kuskilt ametlikust instantsist. Igal juhul on see aastatepikkune raskuste ja premeerimiste kadalipp mind muutnud oluliselt paremaks inimeseks, kui olin näiteks keskkooli ajal, mil ilmselt paljud mind vihkasid. No eks ma olin vastik tüüp ka sel ajal, tuleb tunnistada. Aga õnneks elu paneb aja jooksul paika ka need kõige hullemad. Vastu pead saavad elult kõik, targemad suudavad sellest ka õppida teinekord.
Niisiis olin ma just tulnud välja eelmisest katastroofist, kus kaotasin koos oma suurepärase äripartneriga viie aasta jooksul armastuse ja hoolega ehitatud klubi ahnetele ja kurjadele Eesti ärimeestele, mu pruut lasi jalga mu parima sõbraga ja nii edasi. Korralik reset kogu elule nagu ikka. Õnneks olin selleks ajaks juba niivõrd palju kordi selle kukkumise läbi teinud, et teadsin – põdemisel, enesehaletsusel ja ignoreerimisel pole mõtet. See juba leiba lauale ega tussut tuppa ei too.
Võtsin end kokku ning panin käima vahepeal unarusse jäänud fotoprojektid ja hakkasin börsile investeerima. Oli kulla ja hõbeda imeline tõusuaeg ning isegi pime, kurt ja loll mees oleks seal suutnud plekki kokku lükata. Mida ma ka mõnuga tegin, võttes hulle riske ning parematel päevadel teenides kuuekohalisi summasid. Elu oli pidu: veetsin enamuse ajast, mis ma börsiekraane ei vahtinud, kas jõuliselt lõõgastudes, reisides või kauneid preilisid taga ajades. Kui pühapäeval pea, süda ja riist ei valutanud, siis oli raisatud nädalavahetus. Armusin tihti ja ülepeakaela ning nautisin erilist jõudu ning surematustunnet, mida see annab. Kõik oli liiga hea, et olla tõsi. Oligi liiga hea – täna tagasi vaadates ka ei usu oma õnne. Aga nagu juba öeldud, kui midagi on liiga hästi, siis katastroof pole kaugel ja nii ka seekord. Siinkohal algabki see raamat. Sel kohal, kus kõik on liiga hästi, et olla tõsi.
1. OSA
TURISMIREIS BRASIILIASSE
Lennupiletite hinnad on üks müsteerium, millest ma päris täpselt aru ei saa. Ühe ja sama vahemaa läbimise eest võib maksta kümneid kordi erinevaid summasid mitte ainult firmade ja liinide lõikes, vaid ka samal liinil, sama firmaga. Ma kahtlustan, et need kõige kallimad reisid on oluliselt mõnusama seltskonnaga: tittesid sinna kaasa röökima ei lubata, pakutakse kõigile austreid ja šampanjat, DJ mängib magusat hausiplaksu, kõik tantsivad nagu pöörased ja amelemiseks on paigaldatud spetsiaalsed privaatsed sirmidega sohvad. No see peab olema nii, kuna miks peaks keegi maksma lihtsalt tuhat eurot vahemaa eest, mida saab lennata sajaga? Muidugi ilma DJ ja austriteta. Okei, alati võib öelda, et „sest neil on raha maksta rohkem, aga sul pole“, kuid see pole eriti tugev argument. Ma kahtlustan, et siin peab mingi vigur veel mängus olema. Kui rikkaks saan, siis kindlasti uurin selle fenomeni järele.
Kuna mul mingit sügavat luksuseihalust pole kunagi olnud, siis valin reisisihtpunkte ning lende alati hinna järgi. Võiks öelda isegi, et vahetevahel naudin ebamugavusi, kuna need on väljakutse ja sport omaette. Ega muidu suudaks ma teha ühel aastal üksteist reisi üle maakera, kui need poleks mõistlikku hinnaskalaasse mahtunud. Aasias näiteks on tore firma nimega Air Asia, millega viis aastat tagasi sai kohapeal tehtud kolmteist lendu Tai-Vietnam-Kambodža–Indoneesia-Macau-Hiina vahel ning kogu pakett läks maksma 3200 Eesti krooni. Sellest, kui odavalt on võimalik reisida, võiks palju rääkida, aga see pole siinkohal eesmärk omaette. Selgitan lihtsalt, kuidas õnnestus saada kolm korda odavamad piletid Brasiiliasse, kui tavaliselt sel perioodil neid müüakse. Nimelt on nende superodavatega reeglina probleem, et välja tuleb osta kohe ja suhteliselt piiratud ajavahemikku sättida reis. Mida ma ka tegin, sättides lennud nii, et olla poolteist kuud kohapeal. Piletid maksid 350 € edasi-tagasi ning ma ei mõelnud hetkegi. Ostsin ära ja seejärel hakkasin mõtlema, mis edasi saab.
Ega eriti midagi ei saanudki. Veedan viimase nädala oma armsamaga ja võtame sellest nädalast maksimumi. Lepime kokku, et kui ma teda petan, siis olgu vähemalt tegemist väga kauni tüdrukuga. Mina omalt poolt sean samasuguse nõudmise. Kotti muidugi ei viitsi pakkida enne kui hommikul enne lendu. Reisin alati kergelt: üks seljakott fotovarustuse, läppari, kahe paari lühkarite, kolme T-särgi ning plätudega kokku panna ei võta üle poole tunni. Eelnevalt otsin välja ka paar kohalikku tuttavat eestlast, sest reisile minemise point on ju ikka see, et saaks teisi eestlasi näha ja nendega koos jaurata, eksole. Sao Paulos elab juba kümmekond aastat omal ajal Eestist hämaratel põhjustel lahkunud Einar, kes nüüd töötab lugupeetud firmas kõrgel positsioonil ning on muutunud igati ontlikuks pereinimeseks. Muidugi teatud hetkedel lööb aga temagi hoolikalt ehitatud fassaad virvendama ning on võimalik piiluda sisse 90ndate Eesti ööelu hämaratesse akendesse. Mis on puhas lõbu ja nauding puht nostalgilistel põhjustel, kuna meenutab ka mu enda teismeliseea sigadusi ning esimesi kokkupuuteid erinevate mitteakadeemiliste inimeste ja paikadega.
Start Tallinnast läheb edukalt. Krahman viimasel hetkel veel vanale geriljale Einarile kaasa tema tungival palvel poest Onu Bella raamatu ning pudeli Rigas Balzamsit. Miks keegi seda jälkust armastab, jääb küll elu lõpuni selgusetuks, ent palve on vanem kui leib, seega võtan ka igaks juhuks Vene viina. Einar nimelt armastab erinevaid Vene toidu- ja joogiprodukte.
Laevale jõuan joostes, kaks minutit enne departüüri, mis on üpris tavaline minu puhul. Sätime end istuma kahe krohvitud Soome mamsli kõrvale, kes käsivad oma asju valvata ja kaovad pooleks tunniks sidrunite ja kirssidega masinat peksma. Nendeks „asjadeks“, mida peame valvama, osutuvad kolm pudelit vahuveini. Valvame hoolega. Ahjaa. „Me“ tähendab mina ja kolm tüdrukut, kes nagu selgub, lendavad samamoodi Brasiiliasse kuuks ajaks. Milline kokkusattumus. Õnneks ühte tüdrukut ma tunnen kui oma vana sõbra pruuti ja teisi kahte saan veel tundma nii et vähe pole. Huvitav, kuidas õnnestub ikka pidevalt sattuda reisidele, kus olen tugevas soolises vähemuses…
Sao Paolo lennukile jõudmiseks on meil lennujaamas aega 18 minutit, seega lidume nagu kamp pisikesi Tartu neonatse neegrite linnaosas. Jõuame napilt. Nii napilt, et enne uste sulgemist jääb aega vaevu üheks vetsuskäiguks. Väga oluline on enne pardastumist see kiire käik ära teha, kuna teinekord juhtub, et olles maha istunud, avastad, et sul on silmipimestav häda. Enne lendutõusmist ning horisontaalasendi saavutamist on lennukivetsud teadupärast lukustatud. Kahjuks pole ka veel nii vabameelne inimene, kes paberkotti pissiks või kakaks teiste inimeste ees. Mul on kohe selline kerge kramp selle koha pealt. Ilmselt mingi lapsepõlvekompleks, peab tegelema sellega kunagi. Lasteaias oli meil näiteks üks poiss nimega Oleg, kes oli selle koha pealt väga avatud inimene. Iga kord, kui vetsu läks, võttis kõik riided seljast ära kõigi ees ning kutsus lahkelt ka teisi kaasa. Ei tea, miks teda nii oli kodus õpetatud, aga tema liberaalset vetsupoliitikat võis vaid kadestada. Inimene on lihtsalt vaba igasugustest piirangutest ja kompleksidest. Mul on veel palju areneda.
Muidugi