Wanda, sa oled meeletu. Chris Forester
Читать онлайн книгу.
Manhattan?”
“Tänan, ei! Kes tahaks burbooni juua? Lepin šoti viski ja soodaveega.”
Baarmen noogutas. Hetk hiljem klaasi Franki ette asetades viitas ta peaga vasakule ja kirtsutas nina. “Mees, kellest teile hommikul rääkisin, on jälle siin. Kas näete seda suurt sinist suitsupilve? Selle taga ta end varjabki.”
Frank vaatas osutatud suunas ja ei uskunud oma silmi. Tänast päeva võis pidada täie õigusega vanade tuttavate kohtumise päevaks – suitsupilves istus leitnant Brace! Niisiis ei olnud leitnant matnud maha lootust Wandat tabada. Frank teadis, et ta on visa mees ja ilmselt ei andnud lahendamata mõrvalugu talle rahu. Küllap ta arvas, et naine ilmub varem või hiljem taas Davidi ellu. See ei olnud põrmugi halb mõte!
Frank rüüpas viskit ja mõtles möödunule. Talle meenusid Wanda peaaegu valgeks pleekinud kiharad, tumedad silmad, täidlased huuled ja suurepäraste vormidega keha. Ja talle meenus jasmiinilõhnaline rammestus hotellitoas ning ta käsi tõmbus rusikasse. Ka tema tahtis naist uuesti kohata. See mõte oli väärt veel üht viskit.
Kui ta baarist väljus, oli vihmasadu lakanud ja pilveääre tagant piilus hilinenud kuu. Frank tõmbas sügavalt värsket õhku kopsudesse ja hakkas aeglaselt oma auto poole sammuma. Ootamatult astus kõnnitee ääres kasvavate puude varjust teele tume jässakas kogu.
“Tere õhtust, detektiiv!” irvitas tume kogu.
“Tere õhtust, leitnant Brace,” vastas Frank üllatunult.
“Ilus õhtu töötamiseks, kas pole?” Pärast hetkelist vaikust lisas leitnant otsustavalt: “Seekord ootan sinu poolt suuremat koostööd! Oled sa teda juba näinud?”
“Keda?” ei mõistnud Frank.
“No ära hakka jälle peale! Kas sa oled juba Wandat näinud?”
“Ei! Ta kadus ju nagu vits vette. Miks sa arvad, et ma olen teda kohanud?” küsis Frank hämmingus.
Leitnant Brace vaikis hetke. “Kas peaksin arvama, et tulid siia baari Davidi hala kuulama,” urises ta sigarit hammaste vahel keerutades.
“Miks ka mitte,” naeris Frank. “Ma ei mõista sind, võib-olla seletaksid, mida sa taga ajad.” Frank oli kannatlikkus ise.
“Mida ma taga ajan? Küsi “keda” ja ma vastan – kameeleoni!” Brace’i viha aina kasvas. “Keda sina siit baarist otsisid? Kes su palkas?”
Olukord hakkas muutuma naeruväärseks. Frank otsis taskust sigaretipaki ja süütas suitsu. “Räägime nüüd rahulikult,” pakkus ta. “Ma ei jahi Wandat. Loomulikult ei tulnud ma siia Davidi laule kuulama. Mul on väike tööots, kuid see ei ole Wandaga seotud. Miks sa üldse arvad, et teda tuleb Davidi baarist otsida?”
Brace vaatas uurivalt Franki. “Kas sa siis tõesti ei tea, et Wanda on taas New Yorgis? Teda on nähtud!”
“Wanda on New Yorgis?” kordas Frank rabatult. “Ta ei olnud ometi nii hull, et tuli siia tagasi!”
“Rohkem veel kui hull! Ta on oma paruka nurka visanud ja kõnnib blondide kiharate lehvides mööda linna, nagu poleks midagi juhtunudki.”
“Miks sa siis ei arreteeri teda?” küsis Frank mõistmatuses. “Kas sa nägid tõesti Wandat?”
“Oleksin mina teda näinud…” Brace vaikis paljutähendavalt ja ta sigari ots hakkas ootamatult vihaselt hõõguma. “Mina ei näinud teda, vaid seersant Willis, ta tegi naisest isegi mõned fotod, kuid kaotas ta siis silmist.” Brace’i pilk oli uuriv. “Arvasin, et ka sina tegeled Wandaga,” ütles ta umbusklikult. “Võin pea pandiks anda, et varem või hiljem ilmub Wanda siia baari, ja ma tahan sellel päeval kohal olla! Kui sa midagi kuuled, tuleta minu telefoninumber meelde!” soovitas ta ähvardavalt ja astus pimedusse. Frank mõistis, et leitnant ei olnud ta juttu uskunud.
Kuuldu oli nii rabav, et kulus pikk hetk, enne kui Frank suutis vilistada. Wanda oli New Yorgis! Kas see oli võimalik? Talle tundus, et öö muutus järsku pimedamaks ja külmemaks ning puuoksi sasiva tuule kohinas oleks nagu kõlanud hoiatus: Wanda, sa oled meeletu!
3
Hommikuks oli tuul vaibunud, kuid taevast katsid endiselt tumedad vihmapilved, mis ei tõotanud head. Frank tõmbas selga kõrge kaelusega džempri ja otsis kapist suvepuhkust nautinud nahkjope. Kuigi oli alles oktoobri algus, oli õhk jahe ja sadanud vihma tõttu rõske.
Jõudnud 73. tänavale, parkis Frank oma auto tuttava tänavanurga lähedale ja süütas närvesöövaks ootamiseks valmistudes sigareti. Kui ta oli lõpetanud kolmanda sigareti, väljus maa-alusest garaažist Jackie punane Caddy ja sulas hoogsa pöördega liikluskeerisesse. Frank viskas sigaretikoni tee ääres seisvasse prügikasti ja järgnes parajat vahemaad hoides naise autole. Punane Caddy möödus bussijaamast, läbis tunneli ja suundus New Jersey kiirteele.
Tee edenedes muutus taevas selgemaks ja kohati tungis isegi arglik päikesekiir läbi pilvemüüri, säratades tee ääres kasvavat oskuslikult pügatud hekki ja hoolikalt niidetud muru. Teest soliidses kauguses paistsid siit-sealt puude vahelt luksuslikud elamud. Nad olid jõudnud Aedade osariiki.
Ootamatult pöördus Jackie auto paremale ja peatus kitsal teel lilledesse uppuva valge kivimaja ees. Frank vajutas jõuliselt pidurile ja tõmbas ettevaatlikult tagurdades oma auto teed palistava heki nurga varju.
Jackie väljus autost, sirutas end ja vaatas otsivalt maja teise korruse akende poole. Täna kandis naine heledat seemisnahkset kostüümi, mis rõhutas ta kauni saleda keha suursuguseid vorme. Ta mustjaspunased juuksed lendlesid kerges tuules ja silmi varjasid suured päikeseprillid. Jackie naeratas.
Majast väljus jooksujalu kirevas kleidis tumedanahaline naine. Paistis, et kohtumine valmistas naistele rõõmu; nad embasid soojalt ja läksid teineteise ümbert kinni hoides majja.
Frank väljus autost ja hakkas heki varju hoides maja poole minema. See oli luksuslik eluase, mida ümbritses basseini ja purskkaevuga suur aed. Põõsad olid meisterliku pügamisega omapärase kuju saanud – mis paistis olema sellele osariigile iseloomulik – ja muru oli hoolikalt niidetud. Maja konditsioneeriga aknad olid suletud. Astunud veel paar sammu, märkas Frank maja taga lamamistoolis tursket tumedanahalist meest. Mees oli igavlevalt silmad sulgenud ja vilistas vaikselt enda ette reggaerütmilist viisi. Ta sõrmed mänglesid hajameelselt millegi läikivaga. Frank lähenes veel paar sammu ja nägi selgesti mehe sõrmede vahel olevat mänguasja – vaheda teraga liigendnuga. Pilvede vahelt läbi pugenud vapper päikesekiir embas noa tera ja pani selle ähvardavalt sädelema.
Frank möödus aeglaselt lonkides majast. Akende taga ei paistnud liikumist ja nii majal kui ka seda ümbritseval aial lasus hääletu vaikus. Frank kõndis maavalduse lõpuni ja pöördus siis tuldud teed tagasi. Uuesti majast möödudes kuulis ta sama reggaerütmi ja, heitnud pilgu heli suunas, nägi meest endiselt lamamistoolis lesimas, pikad painduvad sõrmed noaga mängimas.
Jackie väljus majast täpselt kahe tunni ja kolmekümne kuue minuti pärast. Ta samm oli hoogne. Auto juures naine peatus ja viipas hüvastijätuks majatrepil seisvale kirevas kleidis tumedale kogule, vaatas siis teise korruse akende poole ja puhus peopesalt lendu õhusuudluse.
Tagasi kiirteel, jätkas punane Caddy teekonda lõuna suunas. Autoakende taga vilksatasid pügatud hekid, hooldatud muruplatsid ja kirevatesse krüsanteemipõõsastesse uppuvad luksuslikud elamud. Mõne aja möödudes tuul tugevnes, andes märku ookeani lähedusest, ja vaatevälja ilmusid veepiirile püstitatud säravates reklaamtuledes kõrguvad hooned – Atlantic City kasiinod.
Frank jättis oma auto parkimisplatsile ja järgnes naisele kasiinosse. See oli Claridge, nagu teatas kirev neoonkiri maja fassaadil. Mees vilistas ja talle meenusid Marioni hirmunud silmad. Kas tõesti peitus väikese hiirekese jutus tõetera?
Mänguautomaatide kirevad tuled, peeglitega kaetud seinad, rasked kroonlühtrid, paksud põrandakatted – kõik see tekitas tunde, nagu viibiksid ebareaalsel muinasjutumaal. Ühtlast jutuvada katkestasid siit-sealt kostvad võitjate rõõmuhõisked ja mänguautomaatidest välja voolavate müntide kõlin. Jackie möödus ükskõikselt sellest virvarrist, tõmbas lahti