Arsti kirjad. Eha Pähn
Читать онлайн книгу.
Ma tean, et haiglasse vastuvõtule ei meeldi eriti tulla. Seal on suur lage koridor ootajaid täis ja igaüks võib teist ootajat seirata. Eriti veel neid, kes on psühhiaatri ukse taga. Inimestel on eelarvamusi.
Võib juhtuda, et kohtume ka pärast neid paari haiglapäeva veel kusagil. Kui see on tänaval, siis naeratame ja tean, et kiires päevas meenub Sulle üks targemaks saamise hetk. See on meie saladus.
Nüüd aga – ela hästi! Siiski – Sa tead, et see polnud midagi ilmvõimatut, mis Sinuga juhtus. Ja nüüd tead ka, et olukordadele on mitmeid lahendusi. Usu, Sa saad tugevamaks, nagu puu kasvab jämedamaks. Ka puu latv tõuseb kõrgemale ja „näeb” kaugemale.
Aidata saan ainult sel määral, kui abi saaja lubab. Inimest ei saa hakata lahti muukima. Tegelikult ei paku me valmis lahendusi, kuigi seda oodatakse. Saan pakkuda teistsugust mõttesuunda, uut vaatenurka. Lahendus on isikupärane, ainuomane.
Mind aitas küll päeviku kirjutamine. Päevikus oled intiimses suhtes endaga ja selleks on noorena veel vähe kogemusi. Ei tunne oma intiimmaailma. See alles areneb. Päevik aitab õppida ennast sõnastama. Rääkimine on mõneti lohakam, muist mõtteid jääb poolikuks või hajub väljaöeldu lihtsalt õhku.
Päevikute väärtus on ammu ära tuntud. Vene tsaari õukonnas oli päevikute kirjutamine krahvinnadele-vürstinnadele lausa moeasi. Kui Puškin duelli järel suri, siis oli daamide päevikute järgi võimalik teada saada, mis kõik viimasel ballil oli juhtunud. Olid kirjas näoilmed, kes mida ütles või tegi. Hiljem on need päevikud avaldatud. Olen tõlkinud.
Elu on keerukamaks läinud, suhted kirjumad. Kui tihti suudavad vanemad olla oma lastele lähedaseks arukaks sõbraks? Keeruline on. Praegu on ka majandusraskustes (ja mitte ainult!) omamoodi sõjaolukord. Homne päev tundub ebakindel. Igaüks haarab rutturuttu oma nodi, et sellega urgu pugeda. Ostab juurde, küll „hulludel päevadel”, küll niisama. Ei osta aga endale ja lähedastele kindlustunnet. Praegu on ka inimene inimese vastu nagu sõjas, ehk täpsemalt – inimlikud väärtused saagiahnuse vastu. Püsiväärtused on tihtigi tagaplaanile nihutatud.
Kui oled ema, siis ütle, et armastad oma last, ja tunne ka seda.
Arsti töö teeb raskemaks see, et tihti tuleb kiirustada. Näiteks on polikliiniku vastuvõtul psühhiaatrile antud ühes saatuses või sassi jooksnud elukäigus orienteerumiseks aega pool tundi. Vähe. Siis astub sisse järgmine inimene ja tuleb nuputada tema probleemi üle. Esialgu peab ta saama vabalt rääkida. See on nagu muusikapala eelmäng, kus häälestume kooskõlale. Kui juba rääkida õnnestub, siis tasapisi langeb ka emotsionaalne pinge ja loogikat lisandub iseenesest.
Mehelik või naiselik mõttemaailm on vägagi erinevad.
Naine võib saada tunnetest üleujutatuks kui Soomaa oma viiendal aastaajal. Nii, et sõida paadiga aknast sisse, nagu seal päriselt juhtub. Siis ongi õige koht siin minu juures istuda ja lasta tulvavetel alaneda. Naine tuleb, kui tundeid on palju.
Mees tuleb, kui jõudu on vähe. Kui jõudu vähe, siis vihastab. Mingit jõudu see korraks annab, aga rohkem on see enesepettus, edasimineku teed ei silu. Mees tuleb arstile tihti hiljavõitu. Ei suuda tööd teha või on konfliktid, ja viin ei anna loodetud jaksu, et nendega toime tulla. Mehel on treenimata sõnastusoskus, sest tihti on peetud sõnu tühisteks. Ta on neid ennemini loopinud, mitte kaaluma õppinud.
Ammu loetud raamatus oli kirjeldus, kus noor meesarst läks kolkasse tööle. Üks esimesi patsiente oli vana mees, kes polnud vist iial arstil käinud. Oma värskete ülikooliteadmistega toda metsikuvõitu meest uurides pani arst diagnoose pealaest alates kümmekond. Millest alustada? Kogemusi oli vähe ja arst valis lihtsalt esimese ettejuhtunud ravimi – aspiriini, et vähemalt kahju ei tee. Mõni aeg pärast seda hakkas tulema mägedest hulgani tumedaid mehikesi, kes kõik sama imerohtu soovisid. Mõjus mehelikkusele.
Palju üldse mees usaldab naisarsti? On ju eelarvamus, et naise pähe mahub vähem. Jaa-jaa. Siin on see koht, kus ma lasen patsiendil endal lahendusi otsida. Millises suunas on kasulikum mõelda? Küllap ka mina ei oska meheliku pilguga maailma vaadata. Julgen vaid arvata, et naist aitavad vaistud rohkem. Ühel korral olen aga siiski näinud suurepärast usaldust. Noor mees tuli psühhiaatrile pärast gripi põdemist. Töövõime alanenud ja kuidagi uimane olek. Tegemist oli täiesti arusaadava väsimusega. Ravi polnud vajagi määrata. Nii jäi meil aega ja sain pidada väikese psühhiaatriat tutvustava loengu. Mõlemal meil oli hea meel.
Vahel tuleb patsiendil ja endal ka kujutlusvõimest puudu. Et tõstaks mõttes mure enda kõrvale – nagu võõra oma – ja sorteeriks seal. Võõra mure raskust või suurust on palju lihtsam hinnata. Paljudele tundub, et nad oskaksid naabri elu targemini elada.
Vahel pakun ma enda väljamõeldud mõneti imelikke võrdlusi, et patsiendi mõtteid painduvamaks saada. Kipub ju mõte probleemses teemas jääma kui rattarööpasse kinni. Peas kordub ikka sama häiriv lause ja roopast välja enam ei saa. Nügid ja nügid, aga ei midagi. Siis tuleb nagu džiibirallil tross puu taha kinnitada ja auto vintsiga porist välja vedada. Mina olen see tugevalt juurdunud puu. Trossi saad kinnitada, aga tirida tuleb ise ka. Mõte vajab vahel abistavat lisajõudu.
Püüad sealt elumerest neid murekalu. Mõni tundub ähvardav kui haikala, et kohe-kohe ta neelab. Seda siis, kui peab leppima lähedase kaotusega või töötuks jäämisega, haigustega. Mõni mure on jälle nii armetult pisike kui prügikala. Lase merre või maksad trahvi. Kui ikka muretsema paneb see, et aega on nii vähe, et koer on kammimata ja kingitud kõrvarõngas kadus, siis tahaks annetada laiema silmaringi nägemaks inimesi enda ümber.
Vahel pärin patsiendilt, mida ta sooviks kuldkalalt. Mis oleks kas või see ainuke soov, mida elult väga tahaks? Sellelt ainukeselt elult. Selle nimel tasuks ju pingutada. Kui kaugel on soovide sihtpunkt? Kas tahaks elada pika ja huvitava elu? Kas tahaks olla avaramas, võimalustega paigas või piiluks pigem praost teiste elu? Keegi ei keela julgelt mõtlemast.
Kõik need mured, mis olid kümme aastat tagasi, oleme praktiliselt unustanud. Siis tundusid nad suured.
Miks küll tihtigi ei taha inimesed endaga tuttavamad olla? Ebamäärase minaga on ju palju raskem elada. Näiteks mina tean, et olen loomult sügavalt laisk. Ikka mõtlen, kuidas saaks midagi vähema pingutusega teha. Veel üritan tegevusi endale mõnusaks mõelda, siis nad pingutust ei vajagi. Näiteks väga hea on kirjutada korraliku käekirjaga. Endal mõnutunne ja teisel hea lugeda. Kahekordne rõõm. Kirjutamine on üldse üks suur-suur mõnu. See on nagu mõtete tants peas. Kui mõtted on lennukad, siis on nagu valss parketil. Millalgi on viimne valss. Sellel on väga ilus muusika.
Inimesed on kõige võimsam kunstigalerii. Ei ole nad teemade järgi sorteeritud. Tuleb vastu ja on jälle uus originaalne teos.
Mind on ehk üsna raske lugeda. Mõte on liiga tihe, aga võib vahet pidada. See on vist ammune viga, sest koolis meeldis mulle peast arvutada. Seisin tahvli ette, vaatasin ja kirjutasin siis vastuse numbri.
Teine kiri on Leidale
Sa ei ole mu patsient. Sind ravis kolleeg kirurgiaosakonnas ja pärast teine hooldusosakonnas. Kirjutan Sinule, Sinu loaga, õige nimega, sest Sinu elutarkuse juures on väärikas oma nime kanda. 99 eluaasta sisse mahub kaks sõda, hulk valitsusi ja on mäletada palju neid, kes sündisid pärast Sind, aga mõnigi on läinud koguni enne.
Ma ei kirjuta päriselt ümber Su elulugu. Selle kirjutamiseks oleks olnud Sul endal aega küll, aga Sa pole seda tahtnud. Paljud oma väärt kogemused oled aga õnneks tuttavatele edasi rääkinud ja see on pärandus meile kõigile. Räägime omakorda edasi ka.
Kirurgiaosakonda jõudsid kukkumise pärast. Unustasid vist oma vanuse ja läksid uksekella peale kiirustades tuttavat vastu võtma. Operatsioonilaual ühendati kaks luuotsa metalliga ja Sa paranesid hästi. Käimist see enam ei takista.
Sa oskad olla väärikas igas olukorras. Kord, kui ma pärast Su esimesi põdemispäevi palatisse astusin, kammisid Sa parajasti juukseid. Need on samasugused heledad olnudki. Noore naise pildil on Su juuksed küll paksemad ja veidi laines. Haiglas oli üks esimesi muresid, et toodaks hambahari. Enda korrashoidmine on Sulle loomulik. Igas olukorras. Näonahk